Teosed teemal 'minevik'

i need a cigarette
this one is dedicated to you
this one’s especially for you
because you hated when i smoked
you said don’t waste your pretty face
you said don’t waste your pretty hands
you told me not to waste myself
know what?
now i’m completely wasted
the sweet little girl you once liked
is wasted
the sweet little girl you loved
once tasted
too much life
and too much pain
and know what?
it’s all your fault

so this cigarette is for you
and when i blow the smoke at your face
i want you to know
that this sweet little girl you once liked
is dead
and it’s all your fault

Armastan verd ja selle tuhmi kalbet sära,
valukriisete lõputut kaja,
mis meeled viib reaalsusest ära,
tunnen rumalust, mida mul pole vaja…

Hinge jäätavalt kriiskab tühjusest mardus,
pole muud, kui hirm ja nauding-
enam pole meeletut pimedakartust,
mis muidu ju surmavaks taudiks.

Tühja hinge kaugelt tunda võib ära,
kalgi südame jäätama panna.
Lootes, et avaneks pimeduse riivis värav,
mis soojuse rüppe sind annaks.

Kui ma lauldes joovastun verest,
kaugele kandub mu meel-
vappub meeleheites hing
tapmiste lõputul teel…

Ei taha kurja, ei plaani halba,
kuid oodata kaua ei malda,
kui rumalus seisab mu teel,
kui rumalus oled SINA.

Ma olen Surm ja selle iidne kaja,
Surm, mida rumaluski taga ajab…

Novella Mortenegro

Ühel 1347. aasta pimedal sügisööl, kui sadas paduvihma ja tuul puhus järeleandmatult, kõndis mööda kitsast loogelist kaljuteed Principio linna poole mustas mantlis mees. Aeg-ajalt ta libastus märjal teel ja vahetevahel tõmbas oma kuuehõlmu kokkupoole, ise samal ajal külmast üleni värisedes.
Kui ta väikelinna väravast sisse astus, lõi kell parajasti südaöötundi. Mees kõndis veidi aega mööda ühte tänavat, pööras siis paremale, siis vasakule ja jõudis lõpuks võõrastemaja – Antico – juurde. Ta oli vaid paar korda koputanud, kui uks juba avati ja ta sisse kutsuti.
“Teie päralt on meie parim tuba! Härra…?”
“Mortenegro,” vastas mustas mantlis mees, ise rahapunga taskust välja tõmmates.
“Just nimelt, härra Mortenegro, te saate meie parima toa. Ainult 10 kuldfloriini öö!” jätkas erutunud võõrastemajaomanik agaralt.

Ma kõnnin mööda tänavat, mind ümbritseb rahu. Kuigi on talvine öö, kuulen kuskil laulmas linde. Astun aeglaselt, et mitte liiga kähku kohale jõuda, et mitte lahkuda nii kärmelt sellest ilust, mida pakub mulle öö. Tänavalaternad undavad vaikselt, kuskil haugatab koer. See on ilusaim öö.
Jõuan hämaramale tänavale - siin ei ole laternaid, kuid ometi pakub piisavalt valgust kuu, mis paiskab valgust ohtramalt kui ühelgi teisel ööl. Ma ei mõista, kuidas ma varem ei ole osanud sellistest tühistest asjadest rõõmu tunda. Tühistest asjadest? Kuid just tühised asjad moodustavadki kokku midagi suurt. Midagi… nagu vabadus. Õhkan vaikselt ja tõmban mantlihõlmad koomale - on siiski talv ja piisavalt jahe. Kerge tuulehoog paiskab mulle näkku, kuid see ei ole sugugi häiriv, pigem hurmavalt meeldiv. Mitte kunagi varem ei ole ma end nii lõõgastunult tundnud.

nostalgilises agoonias, masohhistliku varjundiga
on kinni üks tüdruk, kel selline iga
miks ta seal sorib, mida ta otsib
mälestusi uurides valusid trotsib
mis tal sealt leida, peale ammu läind õnne
nooruse muretus hääbunud unne
kogemuste kurrud, silmavaate sügavik
esimesest armastusest möödunud igavik
ammu isegi teades, et sest pole kasu
õhku jäänud sõnad andmata asu
saaks veel kordki läinut ehedalt tunda
lootusetut lootes, sest tagasi ei minda