Armastan verd ja selle tuhmi kalbet sära,
valukriisete lõputut kaja,
mis meeled viib reaalsusest ära,
tunnen rumalust, mida mul pole vaja…
Hinge jäätavalt kriiskab tühjusest mardus,
pole muud, kui hirm ja nauding-
enam pole meeletut pimedakartust,
mis muidu ju surmavaks taudiks.
Tühja hinge kaugelt tunda võib ära,
kalgi südame jäätama panna.
Lootes, et avaneks pimeduse riivis värav,
mis soojuse rüppe sind annaks.
Kui ma lauldes joovastun verest,
kaugele kandub mu meel-
vappub meeleheites hing
tapmiste lõputul teel…
Ei taha kurja, ei plaani halba,
kuid oodata kaua ei malda,
kui rumalus seisab mu teel,
kui rumalus oled SINA.
Ma olen Surm ja selle iidne kaja,
Surm, mida rumaluski taga ajab…
