Teosed teemal 'segadus'

Tere, mu kõige kallim.

Kui mõtled, hirm südant pitsitamas, et see on hüvastijätt, siis on Sul jälle kord õigus. Oled alati taibukas olnud. Kirjutan seda kirja Sulle, et öelda hüvasti. Just nimelt hüvasti, sest viimase testamendina jätan maha ainult selle. Mis edasi saab, seda ei tea ma täpselt veel isegi, kuid kirjutan siia nii palju, kui südametunnistus lubab ja mõistus võimaldab. Mis mind sedasi arvama pani… Tegutsema nõnda, nagu peagi tegutsen? Kes teab? Kas teadsin ma isegi, enne kui kohtasin seda… ilmutust. Märki iseenda südamest, et aeg on minu jaoks valmis erandi tegema.
Tuba on täis paksu viirukiaroomi. Oopium. Kui päris kraami saada ei ole, siis tuleb rahulduda selle aistinguga, mida mälestused sulle pakkuda saavad. Meenutan ka meie häid hetki, mida ei olnudki nii vähe, kui sa minu jutust arvata võiksid. Arvad niikuinii, sest sa ei saa aru. Aga see ei ole enam minu vastutusel. Mälestused joovastusest, õnnest ja segadusest, mis mind sinu järelmõjuna alati valdab.

…Sky is so far from me
Heaven is even more
Bloodflakes are falling down on me
And the clock is almoust four

I cant help thinking about you
But you just know how to block
I feel like hell right now
Just shut up and fuck

My head is turning around
You wait…but I don’t know what
Im so deeply-madly drowned
Let me into your life – I beg that

I want to say to you so many things
But that’s the sad part of me –
I can’t accept others opinions
This is what no one can see

You had a bad past
So what – I did too
But happyness is something that doesn’t last
Even if you pray for it to

I can’t be like her – I won’t be like her
I just love the way you are
Me and you – we could be together
We just have to pass the “war“…

“Värdjad!”
Väikekodanlane Aarne Metsla saatis hambavahest liraka tatti vastu auväärse pangakontori aknaklaasi.
“Säh. Siin on teie tagatis. Kuradi värdjad sihukesed!”
Aarne ei saanud aru, miks just temal kogu aeg viltu veab. Olgugi, et Aarne oli alkohoolik, rassist, Rahvaliidu liige, neurootik ja patrioot, oli ta sügaval sisimas hea inimene. Sooja südame ja maitsetute päikeseprillidega.
Ilaklimp venis mööda pleksklaasi oma vääramatu lõppsihi poole. Selles oli midagi sümboolset. Midagi pühalikku.
Kas ei olnud mitte Aarne esiisa see, kes, piip hambus ja reisipaun õlal, hea mitu sajandit tagasi Vindla praegusesse asupaika saabus ja esimese tammejuraka paljaste kätega maast välja rebis?
Jah. Nii oli see kõik alanud. Aarne oli selle kangelasliku soo võsu ja just sel hetkel tundis ta muistset väge taas enda ihuliikmetesse voolamas. Ta peaaegu kuulis kuidas esiisade püha pind röövkapitalistide templi raskuse all ägas. Kuulis pühast hiiepuust tahutud kontorimööbli kaeblikku naksumist.

Juhmid pangatöötajad, indigolapsed, räpased võmmid, paljaksröövitud soome turistid, kohatud naljatlemised ajavooliku ja sumbutiga.
Sisenege Aarne Metsla hirmutavasse maailma. Kui julgete…

Tagasi trepile ei lähe ma kunagi
Avameelselt hüäänidele räägin
Kapis pole piima ega munagi
Lammas oru kaldal määgib

Viimne aste tundub raske
Hirveisand mõtteis piipu tõmbab
Bussist naine maha laske
Tuul purustab kõik suitsurõngad

Virmalised meduusi vaevavad
Loomanahas plekist kamm
Haual hamstrid kulda kaevavad
Kassikuld või hoopis majavamm

Trepiastmeid lugeda ei jõua
Õhtul kaanid loevad Da Vincit
Loch Nessil emalaev vaikselt sõuab
Pidin ma trepil jooma absinthi

Kõik juhtus siis kui ma olin 11-aastane. Igal selgel ööl vaatasime me isaga tähti. Mulle meeldis temaga esimeste valguskiirteni üleval istuda ja rääkida. Ma aina pärisin taeva ja tähtede kohta ning tema oskas alati vastata.

Kord aga küsisin temalt tähtede tekkimise kohta… Tol öösel oli isa väga imelik, nii kurb ja kuidagi eemalolev, nagu mind polekski seal olnud. Minu küsimuse peale ta vaid mühatas kergelt ning vastas napisõnaliselt: “Nii kurb on olla üksi”. Vastus ajas mind segadusse. “Mida ta sellega mõtles?”, ei saanud ma aru. Kahjuks jäi tol õhtul selgus saamata.

Kaks nädalat hiljem mu isa suri. Ma ei hakka rääkima miks või kuidas ta suri, see oleks mõttetu. Teda lihtsalt ei olnud enam! Minu isa ei olnud enam.
Tema matustel vaatasin, kuidas mu ema teeseldes pisaraid kiskus, ta polnud kunagi isast tõsiselt hoolinud ning mina olin üks soovimatu põngerjas, keskkooliaegse suhte tagajärg. Ma teadsin seda.
Kahel järgneval päeval keeldusin ma oma toast väljumast, ma ei söönud ega joonud midagi. Lihtsalt lebasin voodil, nägu pisaraist märg, isa pilt vastu rinda surutud. Kolmandal ööl ei saanud ma enam magada ja esimest korda peale isa surma vaatasin aknast tähistaevast. Nii ilus oli see! Ja ainult mina vaatasin seda siit aknast. Äkki tulid mul meelde isa sõnad. “Üksi?”, mõtlesin, ega saanud endiselt aru, mida isa sellega öelda oli tahtnud.