Teosed teemal 'surm'

Lucius püüdis end toetada esimesele ettejuhtuva kindla pinna najale ning jätta samas Mariale mulje, et kõik on siiski veel hästi. Lahtikäiv aiatool ägises, kui sada kilo lihasmassi sellele peale vajus.
„Kallis? Mis lahti?” kostus temani Maria murelik sulnis hääl, justkui oleks tooli kaeblik vigin reetnud naisele kõik, mida Lucius oli lootnud enda teada jätta. Ta ohkas ning sulges korraks silmad, et neid valgusest säästa.
Kõik vihises mööda, kõik ilusad hetked, kõik pettumused, kõik mured, segatuna kokku veidraks, kuid ometi nii korrastatud segapudruks. Esimene päev koos Mariaga, nende metsikud koos veedetud päevad ning veel metsikumad ööd. Luciuse esimene kohtumine „jumalannaga”, esimene süstlatorge ning see meeletu joovastus, kui tuline vaim ta sooned täitis.

Ta mängis ennastunustanult suveõhtuse metsaoja kaldal. Ajal, mil päike veel oma viimaseid kullendavaid kiiri läbi puuokste piiluda laskis. Poiss tantsis helkleva oja ees kaerajaani. Nii nagu peab – käed puusas ja puha. Ja üsna hästi tuli välja.

Tegelikult oleks ta juba ammu pidanud kodu poole teel olema aga ümberringi oli nii ilus, et poiss ei pannud loojuvat päikest tähelegi, aina naeris ja tantsis.

No poiss on ka alles 5-aastane. Metsa oli ta tulnud juba pärastlõunal, siis kui ema ja isa korraks linna pidid sõitma… tema aga ei saanud kaasa minna, kuna raha polnud nii palju. Ja üldsegi oli poisil vanem vend Mihkel, kes tema eest hoolitsema pidi. See 16-aastane vennaraas läks aga küüni oma mootorratast putitama ja siis lipsas pisike poiss kodust minema ning silkas metsa poole. Ta teadis,et ta ei tohi sinna üksinda minna. Aga seda rohkem ta sinna minna tahtis. Alles eile oli naabritüdruk Liisa õhinal jutustanud, mida kõike metsas näha võib – millised puud ja põõsad ning oravad on ning oh, kui ilus on oja kaldal. Loomulikult oli väike piiga luisanud,et seal üksinda käis…

“Kas need pole mitte kauneimad õied, mida eales Maa peal nähtud?” ohkas ta.
Oma väikesest toast oli Caledon suutnud luua tõelise meistriteose. Selle seinapinda oli vaevalt kakskümmend ruutmeetrit, kuid ta oli ära kasutanud iga viimase, kui millimeetri. Valge puhas tapeet oli kaetud tumepunase lillemustriga, mis otsekui elas. Lillede lopsakad õielehed paistsid nii ehtsad, et ta tundis peaaegu õitest õhkuvat magus-soolakat aroomi. Punase värvi soojus küttis õhu toas kuumaks ning Caledon oli end juba ammu särgita võtnud.
Ta vaid istus ja imetles. Nii ilus oli see, et ta ei suutnud ikka veel mõista, kuidas saab inimkäsi midagi nõnda võrratut üldse luua. Kuid tema suutis, jah, tema suutis, sest talle oli üheks hetkeks antud see imeline anne. Jumalik anne… Kuid enam seda polnud. See oli läinud nii äkki, kui ta tulnudki oli nüüd tõestasid selle olemasolu vaid needsaused lilled.

Ohkega pöördus Joachim ära kaunist maastikuvaatest. Ta tundis enda haiget südant kokku tõmbuvat, justkui oleks kellegi nähtamatud sõrmed selle ümber klammerdunud. Terav valu andis mõista, et ta on veel elus, et ta peab veel kaua taluma seda ahastust, mis peitis end igal pool kuhu mees pilgu heitis. Sulnis täiskuu, mis oleks muidu pannud heldima ja ennast unustavalt pisaraid poetama tühisemagi hinge, mõjus talle täna, kui hoop kõhtu. Justkui mõnitavalt vaatas see Surnute riigi öine valguseandja alla tema peale.
Kaunis öiselt süsimusta veega tiik peegeldas endalt Kuu tontjat kuma, mis vahel, kui siledale veepinnale langes tiigi kõrval kasvavatelt saarepuudelt üksikuid vihmapiisku, lõi õrnalt virvendama. Portaal teise maailma, just sellena nägi tiiki Joachim. Värav Surnute riiki… Ta kuulatas öö kummalist vaikust- veel kunagi polnud see olnud nõnda haudvaikne, kuid ta ei pannud seda ka imeks- küllap ka loodus leinas. Kauged mälupildid, üksikud helikatked kajasid ta meeltes, kui mees mõtles möödunud aegadele. Kõik oli olnud nii kaunis, nii ideaalne, nii võrratult lihtne ja armas, kuid miski nende käitumises oli Universumi Kõiksust vihastanud. Vihastanud nii, et see andis neile maitsa enda raevu täit ulatust. Tegelikult, mõtles ta, olen hoopis mina see, kes tegi endale teadmata pattu ning teenis sellega ära sellise karistuse. Mina olen ju see, kes jäi elama, mina olen siin hüljatud paigas ihuüksi, mina olen see, kes kaotas kõik, mis mulle iial midagi tähendanud on. Mina olen see, kelle süü tõttu nad surid… Ja kõik õudus, mis oli juba hajumas, tulvas tagasi ta piinatud meeltesse.

Kalbe kainus viimaks mind tabab,
andes aimu, kui vale on see.
Nõder saamatus jalust siis rabab,
kuis valisin mandunu tee?

Enesepettuse kahvatu loor,
murdub, kui Saatus meid tabab.
Surmainglite eeterlik koor
nukrat eleegiat meil´ laulab.

Su sõnad, kui Raudne Leedi,
mu südamest läbi end murdsid,
halvav tunne, et olen eikeegi
end meeltesse vägisi sundis.

Mida lubasid, mida reaalsuses andsid-
liiga habras, et püsima jääda.
Ometi- pime lootus mind kandis,
ehk Saatus meid kokku siiski on määrand?

Kuid inimlik lollus end seeläbi tõestas,
armuda, uskuda inimlik, tean…
Armust hõõguva südame reostas
siiski pettumus lõõskava valuga.

Arutu kaosega võitlen, kuid kaotan, ma tean,
see seestab mu hinge, kui röövellik taud.
Viimase vaatuse välja nüüd laotan- ma pean,

Yeah! Yeah! Yeah! laulis Usher klubi helisüsteemi suurtest kõlaritest. Ma toetusin mugavalt diivani seljatoele ja võtsin viskiklaasist järjekordse lonksu. Coca-Colat. Autoga olles olen ma alati sundkarsklane ja sõber oli mind justnimelt autoga tulla palunud. Lasin pilgu laisalt üle saali – eelmisest ruumi skänneerimisest oli möödas juba mitu minutit. Vahepealse ajaga polnud aga midagi muutunud. Rahvast polnud märgatavalt juurde tulnud, tantsuoskusi samuti mitte. Ühtegi tuttavat kuju või nägu ma selles varajases reedeõhtuses õõtsuvas inimsummas ei märganud. Seda üllatavam oli kolmene seltskond, kes mulle lehvitas ja midagi tervituse-laadset hõikas. „Kas ma tunnen neid?“ käis mõte peast läbi. „Ju siis,“ pidin tõdema kui nende tegevus kordus. Viisakusest tõstsin klaasi ja tervitasin neid kerge peanoogutuse ja käeviipega. Ega see tükki küljest võta, lehvita siis ununenud tuttavatele või niisama rõõmsale seltskonnale. Isegi purjus peaga võhivõõraid inimesi tervitanud, muust rääkimata.

Süda on seiskund ja tunne on õdune
põõsaste vahel ma peidus.
Uhke on üksindus, lesin ja kõdunen,
keegi ei ole mind leidnud.

Kollased tuled mu tänava foorides
vilguvad, trammi ei tule,
pisar on laagerdund põse peal poorides
juustesse lind poetanud sule.

Taevas on kõheldes paigale jäänd,
pilved on väsind ja valged,
lombid on nördinud, neid katab jää
kustunud konid neil palgel.

Põõsast end ilmutab pulstunud peni,
huvi mu vastu ei salga.
Tuleb ja jõuab mu saabasteni,
tuleb ja kergitab jalga.

Mika ja Gabriel, kaks veidra hüüdnimega sõpra, nautisid parajasti oma äsjaalanud suitsupausi ning läitasid sigarette, kui kiirabiauto haigla ette jõudis. Mõlemad töötasid intensiivraviosakonnas ega olnud rabatud neist mööda viidava kuulihaavadega mehe puruksrebitud kehast.
“Mis arvad? Tuleb meile?” küsis Mika.
“Vean ükskõik mille peale kihla, et sureb enne,” vastas tuimalt Gabriel ning tõmbas sügava mahvi: “Tööd on viimasel ajal ikka kuradima palju.”
“Palju!? No ma ei tea. Mina ei viriseks, vähemalt ei ole igav. Vahepeal oli nii vaikne, et käisin tööl ainult suitsu tegemas.”
“Kuule! Äkki peaks üldse maha jätma? Ebatervislik, pealegi me võiks eeskujuks olla.”
“Hähh! Kes tänapäeval enam nii totakas on, et meid eeskujuks peaks? Mõni üksik vanaemake ehk.”

Marten oli segane mees. Muidugi keegi ei uskunud seda, sest ta oli andekas maskeeruja. Tema mask oli väga asjalik: teda peeti viisakaks, töökaks ja igati eeskujulikuks. Oma kohusetundlikkusega oli ta saavutanud edu ametipostil ja oma kaaslaste usalduse.

Eile sai Martenil isu täis. Ta otsustas selle igavesti pika ning mõttetu näitemängu lõpetada. Mees läks tööle, nagu ta seda igal hommikul tegi, jõi peale nõupidamist tassi kanget kohvi. Seejärel võttis ta end büroos riidest lahti ja läks jalutama… jah! alasti. Ilm oli ju nii soe (pea 30 kraadi varjus) ning ega see tehiskiud nahal hingatagi lase. Igatahes tundis Marten end vabana – just sellisena nagu ta end alati tunda oli tahtnud.

Parki mees ei jõudnudki, kaks sinises mundris härrast pidasid jalutaja kinni ning küsisid, mis tal viga on. Marten ütles, et nüüd ta hakkas elama, aitab naljast, aitab võltsist ja üldse on inimese keha ilus. Seltsimehed sinises temaga ei nõustunud.

Kõige elavamad on
inimesed surres.
E. Canetti

Meri oli tormine ning taevast katsid tumedad pilved. Gabrieli soolase mereveega kastetud huuled olid juba sinised. Külm oli jõudmas tema keha tuumani; Surm lähenes iga minuti, sekundi ning hetkega sama kiiresti kui lained, mis mehe pea kohal kokku lõid. Tuul ulgus ja vesi kohises, kuid Gabrieli ümbritses vaikus.

Päike oli veel alles, aga lihtsalt pilvede taga. Kuskil ta oli ning see andis Gabrielile jõudu. Veel oli jõudu, veel oli õhku, veel oli soojust.

Kolm inimkeha olid mehe silme all vetevoogudesse kadunud. Gabriel oli üksi – pimeduses ja vaikuses. Keegi polnud tema kannatust nägemas ja haletsusväärsust tunnistamas. See andis Gabrielile lohutust, sest kui ta tõesti peaks surema, siis teeb ta seda vabalt; ta ei ole seotud kellegagi. Tema surm ei suurenda kellegi hirmu, tema käed ei ürita kedagi endaga koos sügavusse tõmmata.