Teosed teemal 'surm' autorilt morgul

Lucius püüdis end toetada esimesele ettejuhtuva kindla pinna najale ning jätta samas Mariale mulje, et kõik on siiski veel hästi. Lahtikäiv aiatool ägises, kui sada kilo lihasmassi sellele peale vajus.
„Kallis? Mis lahti?” kostus temani Maria murelik sulnis hääl, justkui oleks tooli kaeblik vigin reetnud naisele kõik, mida Lucius oli lootnud enda teada jätta. Ta ohkas ning sulges korraks silmad, et neid valgusest säästa.
Kõik vihises mööda, kõik ilusad hetked, kõik pettumused, kõik mured, segatuna kokku veidraks, kuid ometi nii korrastatud segapudruks. Esimene päev koos Mariaga, nende metsikud koos veedetud päevad ning veel metsikumad ööd. Luciuse esimene kohtumine „jumalannaga”, esimene süstlatorge ning see meeletu joovastus, kui tuline vaim ta sooned täitis.

“Kas need pole mitte kauneimad õied, mida eales Maa peal nähtud?” ohkas ta.
Oma väikesest toast oli Caledon suutnud luua tõelise meistriteose. Selle seinapinda oli vaevalt kakskümmend ruutmeetrit, kuid ta oli ära kasutanud iga viimase, kui millimeetri. Valge puhas tapeet oli kaetud tumepunase lillemustriga, mis otsekui elas. Lillede lopsakad õielehed paistsid nii ehtsad, et ta tundis peaaegu õitest õhkuvat magus-soolakat aroomi. Punase värvi soojus küttis õhu toas kuumaks ning Caledon oli end juba ammu särgita võtnud.
Ta vaid istus ja imetles. Nii ilus oli see, et ta ei suutnud ikka veel mõista, kuidas saab inimkäsi midagi nõnda võrratut üldse luua. Kuid tema suutis, jah, tema suutis, sest talle oli üheks hetkeks antud see imeline anne. Jumalik anne… Kuid enam seda polnud. See oli läinud nii äkki, kui ta tulnudki oli nüüd tõestasid selle olemasolu vaid needsaused lilled.

Ohkega pöördus Joachim ära kaunist maastikuvaatest. Ta tundis enda haiget südant kokku tõmbuvat, justkui oleks kellegi nähtamatud sõrmed selle ümber klammerdunud. Terav valu andis mõista, et ta on veel elus, et ta peab veel kaua taluma seda ahastust, mis peitis end igal pool kuhu mees pilgu heitis. Sulnis täiskuu, mis oleks muidu pannud heldima ja ennast unustavalt pisaraid poetama tühisemagi hinge, mõjus talle täna, kui hoop kõhtu. Justkui mõnitavalt vaatas see Surnute riigi öine valguseandja alla tema peale.
Kaunis öiselt süsimusta veega tiik peegeldas endalt Kuu tontjat kuma, mis vahel, kui siledale veepinnale langes tiigi kõrval kasvavatelt saarepuudelt üksikuid vihmapiisku, lõi õrnalt virvendama. Portaal teise maailma, just sellena nägi tiiki Joachim. Värav Surnute riiki… Ta kuulatas öö kummalist vaikust- veel kunagi polnud see olnud nõnda haudvaikne, kuid ta ei pannud seda ka imeks- küllap ka loodus leinas. Kauged mälupildid, üksikud helikatked kajasid ta meeltes, kui mees mõtles möödunud aegadele. Kõik oli olnud nii kaunis, nii ideaalne, nii võrratult lihtne ja armas, kuid miski nende käitumises oli Universumi Kõiksust vihastanud. Vihastanud nii, et see andis neile maitsa enda raevu täit ulatust. Tegelikult, mõtles ta, olen hoopis mina see, kes tegi endale teadmata pattu ning teenis sellega ära sellise karistuse. Mina olen ju see, kes jäi elama, mina olen siin hüljatud paigas ihuüksi, mina olen see, kes kaotas kõik, mis mulle iial midagi tähendanud on. Mina olen see, kelle süü tõttu nad surid… Ja kõik õudus, mis oli juba hajumas, tulvas tagasi ta piinatud meeltesse.

Kalbe kainus viimaks mind tabab,
andes aimu, kui vale on see.
Nõder saamatus jalust siis rabab,
kuis valisin mandunu tee?

Enesepettuse kahvatu loor,
murdub, kui Saatus meid tabab.
Surmainglite eeterlik koor
nukrat eleegiat meil´ laulab.

Su sõnad, kui Raudne Leedi,
mu südamest läbi end murdsid,
halvav tunne, et olen eikeegi
end meeltesse vägisi sundis.

Mida lubasid, mida reaalsuses andsid-
liiga habras, et püsima jääda.
Ometi- pime lootus mind kandis,
ehk Saatus meid kokku siiski on määrand?

Kuid inimlik lollus end seeläbi tõestas,
armuda, uskuda inimlik, tean…
Armust hõõguva südame reostas
siiski pettumus lõõskava valuga.

Arutu kaosega võitlen, kuid kaotan, ma tean,
see seestab mu hinge, kui röövellik taud.
Viimase vaatuse välja nüüd laotan- ma pean,