Teosed teemal 'loodus'

Aeg on liigestest jälle üsna lahti, lonkab iga seierit; üha enam inimesi ärkab hommikuti painava kuklatundega, et midagi on toimumas. Raadiod sellest veel ei räägi, teevad lihtsalt müra, et inimesi rahustada; televisioon tuleb massiparanoiadele poolele teele vastu, pakub konspiratsioone ja vihjeid, mis inimesi aga tegelikkusest eksitavad. Kõik tajuvad, et midagi toimub, kuigi vahendid vastupidises veenmiseks on võimsad. Elektris ei saa eksida. Üha rohkem inimesi, sümptomaatiliselt võigas hulk inimesi tajuvad seda instinktiivselt. Nad hakkavad kokku hoidma, nad hakkavad millegi vastu võitlema, kobades oma teadmatuses ja informeerimatuses; üha enam uusi algatusi, üha ühiskonnakriitilisemad avaldused, jõud on, aga sihti ei ole. Midagi on valesti, miski kisub inimkonda hävingusse, aga veel ei teata, mis see on.

kas on sõnu kirjeldamakas tunnet,
mida võib tekitada vaid pilk välja hämaranevasse õhtusse
sinu hallmajade kivilinna määrdunud aknast
ja nähes nende hiiglaste mõjuvõimu lahtumist
mõneks ainsaks momendiks, mil uinuv päike maalib taeva oma kunstiteose,
mil iga silmapilk, mis pöörata sellelt seletamatult ilult
on kallim kui mistahes muu,
kus keset seda ebaloomuliku looduserüvetust
näitab viimane oma leebet jõudu,
mis kaugel kõigest,
mis heale antonüümi annab,
loetud minutitel, mil õigelt valitud helid su leierkastist
võimaldavad sul lennata koos tiivulistega
kaugenevasse värvidemängu,
tunnetades enda alla jäävat inimtühja Halllinna,
kui midagi tühist ja olemusetut.

nähes kõike seda tunnete allikat kaugenevas,
tundes ängistust selle kestvuse lühidusest

Üks kelluke heliseb metsade vaikuses,
seal kaugel mägede varjus.
Üks inimlaps uitab seal paigus, kus
olla on külm - ja ta karjub.
Ta kisendab hääletult
ja keegi ei kuule, ja keegi ei näe ka,
ta kisendab seal kuni murdub
ja keegi ei kuule ega näe seda ka.
Nüüd ta siis lamab seal selili,
nägu tuhmhalli taeva poole.
Ta silmad on kinni,
ja elu neis kustunud.
Aga ometi miskit ta kuuleb,
ta kuuleb kellukese kaikuvat kaja,
mis läheneb, läheneb, läheneb.
Aga siis toimub midagi kummalist,
ta tunneb kuidas jõud temas raugeb.
Ta muutub läbipaistvaks ja kaalutuks
ning silmad avades on juba kaugel.
Kuid ta tormab rutuga tagasi,
et näha mis ometi juhtus:
selle inimlapse elutu keha on tõstetud saanile
ja saan sõidab lumisel metsateel.
On pisar laugel sel üksikul hingel
seal kaugel valge maa kohal, tumehalli taeva all, pilve piiril.
Ta püüab lumehelbe ja siis -
taas kuuleb, kuidas see väikene kelluke heliseb.

Meetilk mööda pruuni ihu
päiksevalgust murrab,
silmad sule, august suhu
maitseks veel vaid korra.

Hambad ristis
käevart sihtis
ja siis nõela veeni pistis,
soojust mesilane süstis.

Talvevaruks rasva alla,
aseaineks kallerduma,
lohutuseks tarretuma,
seda, mida meie ise
ei sünteesi ja ei lase
lumega ja poriga
haiges hinges tekkida.

Suve vereringesse,
sule suhkrust kapslisse!