10.00 AM. Hally tegi silmad lahti, lasi pilgul üle toa lennata- riided olid jäänud eilsest nii, nagu ta nad jätnud oli. Punaste lilledega stringid olid tooli peal, teksad põrandal Gilberti kullast äärisega taldriku kõrval, hele Levi & Strauss’i silt voodi poole, taskust pudenenud vene kultuuritegelase pildiga närused rublad otsapidi vaiba all. Kollane määrdunud Puma pusa lebas endiselt televiisorilaua nurga peal- nii palju siis süsteemist, mille Hally endale leiutanud oli, et tuba ka peale kõige raskemat pidu korras hoida. Varastel hommikutundidel võis näha lumehelbeid koputamas akna peale, justkui oleksid need suutnud ka kõige täiuslikuma armee kildudeks purustada. Kojamees pühkis lund, nähes välja nõrkenud ja halvas tujus. Hally tõstis pea ja hetkeks tundus, nagu oleks ta ikka veel unenäos, mis niikuinii ebanormaalselt ja haledalt lõppema pidi. Kuhu oli ööd jäänud veetma tema armsaim sõber Gilbert, kas tõesti tundus võimalikuna, et ta naabritüdruk Annie juurde magama oli jäänud? Nii mõtiskles Hally pea pool tundi, kuni viimaks otsustas ennast kokku võtta ja telekapuldi enda haardesse saada. MTV pealt ei tulnud midagi asjalikku, või vähemalt mitte midagi sarnast sellele, mida Hally muidu kuulaks, seega otsustas ta teha seda, mida ta eluilmaski ei tee- vaadata CNN-i uudiseid, mitte et see teda metsikult huvitanud oleks, vaid selleks, et ennast kultuuriliselt natukenegi harida. Linnugripp ja Saddam Hussein- kas tõesti peab ka tema nüüd sellist jama kuulama ja teatavaks võtma, kas poleks lihtsam vaadata Cartoon Network’i pealt Bugs Bunny ja tema sõprade ’halenaljakaid’ juhtumisi… Lõpuks otsustas Hally üles ärgata ja teha ennast veidike inimlikumaks kui laes asuvast kuue ruutmeetri suurusest peeglist näha oli. Vannitoas oli jälle pirn läbi põlenud ning ta otsustas hiljem, kui viitsib, töömehe kohale kutsuda. Rahaga polnud just eriti priisata ja täna õhtul lubas ta Richardiga taas eelmisel nädalal avatud ööklubisse minna. „ Exorcist” polnud just kõige kaasakiskuvama ööklubi nimeks tema arust sobilik. Pigem tuletas see meelde seitsmekümnendate aastate õudusfilmi. Omamoodi õudukas ehk see ööklubi oligi, koos baaridaamide ujedate ja tapjalikkude pilkudega, punase sametist vaibaga, mis nägi välja, nagu oleks Al Pacino seal just terve kamba ebameeldivaid isikuid kõrvaldanud. Kõigele vaatamata meeldis talle seal käia, ehk sellepärast, et seal tavaliselt nädala sees palju kenasid ja nägusaid noormehi aega surnuks löömas käis, võibolla ka sellepärast, et Cosmopolitan ja Manhattan maksid ainult kolmkümmend viis tühist rublakest ning kui neid üle viie ära juua, hakkas puusakeerutamise tuju juba vaikselt tulema. Richard oli selle osas lihtsalt super- keegi ei osanud niimoodi veetlevalt puusi keerutada, nagu tegi seda tema. Hally tavaliselt mehi küll tantsuoskuse järgi ei hinnanud, kuid vahel võis näha tema silmist, et tühikargaja, kes rütmi absoluutselt ei jälgi, Hally’le peale ei lähe. Hommikusöögiks oli Corn Flakes jogurtiga, mitte tavalise, vaid mustika biojogurtiga- Hally pidas juba kolmandat kuud dieeti, sest tänapäeva meestele ju 85 kilogrammi lihasmassiga muljet ei avalda. Trennis käimiseks polnud Hally’l aega ja töö võttis peaegu kogu tema päevast, täpsemalt siis 5 tundi, arvestades maha lõunapausi, mis võis venida pikematel päevadel kuni 2 tunnini. Nimelt töötas Hally kontrolörina ja pidi tihedalt kolleegidega busse rajalt maha võtma. Juhtus, et mõni noorem poiss ei tahtnud kohe kuidagi kontrolli läbida ja tihti sai Hally küünarnukiga ribidesse või väikse haagi silma alla- raske elu oli kontrolör olla, eriti veel siis, kui korralik ja ligitõmbav välimus luges Hally jaoks kõige enam. Eelmine reede jäi tal sinise silma tõttu klubisse minek ära ja Richardki oli marus, valmis seda kollanokast poissi üles otsima ja põhjalikult karistama.
Mõttelend kestis ei rohkem ega vähem kui poolteist tundi. Õnneks oli täna pühapäev ja tööle ei pidanud minema. Hally vaatas kella- juba oli seier tiksunud poole kolme peale, päevaplaangi ammu luhta läinud. Mõne hetke pärast avanes uks ja sisse astus Gilbert. Ta õhetas ja hingeldas, nagu oleks ta terve maratoni läbi jooksnud. Murelikult vaatas ta Hally poole, mingi osa temast andis märku, et väike söök ei teeks paha. Nagu alati, oli Hally see, kes söögi Gilbertile valmis tegi, lootusetu oleks ju oodata, et ta ise endale lõuna valmistaks. Hally läks kapi juurde ning hakkas välja loopima särke ja pükse, tundudes hetkeks täiesti meeltesegaduses olevat. Lõpuks otsis ta välja kolm särki ja kaks paari pükse ning hakkas neid kiiresti erinevates kombinatsioonides selga panema, lootes Gilbertilt arvamust saada, milline riietus õhtuks parim valik oleks. Esimeste variatsioonide peale ei pööranud Gilbert isegi tähelepanu. Kui jalas olid hallid velvetpüksid ja seljas Suurbritannia logoga top, noogutas Gilbert rahulolevalt ja vajus diivani peale lesima.
Peoni oli aega jäänud vaid 3 tundi. Selle ajaga pidi Hally jõudma veel vanaemal külas käia ja turult puhastatud lõhefileed osta, mitte endale ,vaid Gilbertile, kes oleks teinud ükskõik mida, et lõhefileed õhtusöögiks saada- nimelt oli see ta lemmikroog, rääkimata Tribal Dry Sauvignon Blanc’ist, mis kindlasti kala kõrvale sobis. Vähemalt tema arust.
Vanaema oli parajasti aias rediseid puhastamas, kui Hally rohelise Mustangiga värava ette sõitis. Autode suhtes oli tal hea maitse- alati valis ta auto, mis nägi välja nagu iga teine, ainult et istmed pidid nahksed olema, värvist ta eriti ei hoolinud, peaasi, et ei olnud kakaopruun või punane, mis meenutaks vanaema toas kolm sajandit põlvkondadele edasi antud seinakella suuremat seierit. See detail käis Hally’le pidevalt pinda, välja arvatud siis kui ta juhuslikult natuke Calvados’t, Tullamore Dew’d või Guinness Dark’i ( Hally arvates parim õlu, mis peale Columbuse Ameerika avastust leiutatud ) pruukinud oli. Vanaemaga jõi ta tihti koos. Sügisel imestasid nad koos hommikul köögilaua taga aknast välja vaadates, kuidas kojamees täpselt samamoodi tänavat pühib, sama häguselt lehti kotti topib ja sama nukker ja rammestunud välja näeb. Vanaema paistis näost natuke Robbie Williams’i moodi, eriti need vuntsid( vanaema oli juba lapsepõlves mehelik tundunud ja mängis pigem autodega kui nukkudega), mis ta nina alt välja tikkusid. Muidu polnud tal väga vigagi- meest tal ei olnud, vahepeal ütles isegi, et Hally võiks talle meheks hakata, mis on vägagi tõsine näide seniilsusest, mis tekib tavaliselt seitsmekümnendates aastates. Vanaema maja asus Cornweed’i puiesteel, mis on ainult paar kvartalit Hally majast ning mis asetseb Havanna lõunapoolsemas linnaosas. Suvel sai Hally sõprade jahiga merel kruiisida, kui just järjekordne orkaan maad laastamas polnud. Sõpradest ja sõbrannadest meeldis Hally vanaemale kõige rohkem Mariah, kellega Hally eelmine nädal joogise peaga klubis õhtu otsa suudles. Hally’le oli see tavatu olukord, kuid elu on elamiseks, mõtles Hally. Hally’t narriti sageli koolis tema ebanormaalse välimuse pärast. Alatasa tõmmati stringe ülesse ja Hally’l veeresid kooliaastad raskelt. Ainsad sõbrad, kes teda toetasid olid Mariah ja Richard, sellepärast ehk ongi Richardi ja Hally vahel selline eriline keemia. Vanaema pani korvi kaasa Gilberti jaoks värskeid porgandeid ja õunu, pirne Gilbert ei tahtnud. Gilbert on juba aastaid olnud Hally korterinaaber ja Hally armastab teda, mis sest, et Gilbert meessoost on. Richardil pole põhjust vihastamiseks, vähemalt mitte maapealses elus…
Turule minnes paistis päike lagipähe ja liblikad keerlesid auto peegli ümber- kabrioletil olid ka omad miinused. Kojamehed olid tänavatelt juba kadunud ja ka Hally oli rõõmsas tujus, proovides mitte mõelda sellele, kuidas ta hommikul vaatab tänavale ja näeb seda sama kojameest, sama nukra ja rusutuna. Turul paistsid kõik inimesed kuidagi lahked tööpäeva kohta- õhus polnud ei pingeid ega märke stressist. Ostnud kõige odavama skumbriafilee, kuna lõhefilee oli otsa saanud, lonkis Hally tagasi auto poole. Tee peal jõudis ta veel kenale hispaania verd tõmmule kutile silma teha.
Kodus polnud midagi muutunud. Kell aga juba üle 9. Hally kiirustas, et ennast klubiks valmis seada. Kiire duss osutus parimaks, mis hetkel väsimust peletada võis. Vastu aknaklaasi puhuv külm ja undav tuul polnud just kõige ahvatlem põhjus, miks märgade juustega välja joosta. Kraadiklaas näitas juba peaegu miinus 13. Dolce&Gabbana mantel oli vähemalt soe ja ei lasknud külmataadil lund ihu vahele tuisata. Gilbert jäi koju, tal polnud vist mingit tahtmist ka täna naabritüdruk Annie juures ööbida. Hally hõikas veel koridorist, et armastab teda ning kadus. Võis kuulda kahte klõpsu ukse lukku keeramisel, mis sarnaselt sümbolikirjale väljendas Hally puhul seda, et ta ööseks koju ei tule.
Richard säras klubi uksel nagu jõulupuu- tikandite ja litritega triiksärk paistis vapustav, kõrvarõngas vasakul kõrvas ehmatas veidike Hally’t, kuna Havannas polnud selline enda ehtimine just tavaline. Järsku tuli Hally’le meelde, et ta unustas oma kõrvarõngad koju. Paanikaks polnud aga põhjust, sest Richard üllatas teda väikese sametist karbikesega, mille sees üks imeilus kullast kõrvarõngas. Hally hüppas Richardi kaela ja suudles põsele. Õhtu oli seni läinud perfektset rada pidi. Kas ka tõotab jätkuda samas vaimus? Klubi riidehoidjaks oli nägus noormees nimega Charlie. Peeglist silmas Hally, kuidas Richard ühe vanema härra bakenbarde kiitis. Taskus vedeles poolik pakk rohelist Jenkkit, millest ühe padja Hally koheselt suhu pistis. Ta pakkus ka teistele klubis viibijatele, kuid need ei paistnud eriti nätsust hoolivat. DJ-ks oli täna retromuusika kuninga tiitlit kandev nahkpükstes Lowry esinejanimega DJ Gorgonzola. Hally oli eelnevalt temaga juttu rääkinud ning avastanud, et Lowry on veel vallaline ja, nagu hiljem selgus, ka üsna vallatu. Richard tellis kaks Margaritat ja poole liitrise Coca Cola Light’i. Peale kuuendat kokteili oli paras joove juba sees ning aeg oli paras tantsu keerutamiseks. Bob Marley’ „ No woman, no cry” kujunes publiku lemmikuks- kõik, isegi DJ, kes puldist lavale hüppas, hakkasid puusi keerutama. Vabatahtlikud ronisid meelalt lavale ning ei puudunud ka riiete seljast lendamine. Seksikas õhkkond kogus hoogu ja mõne aja pärast istusid Richard ja Hally diivanil ning suudlesid. Ümberringi rahvas plaksutas ja ergutas paarikest. Järsku tõusis Hally diivanilt ja suundus vetsu poole. Viimane 4cl Cointreau’d oli vist üleliigne. Richard kutsus takso ja nad sõitsid Richardi kodu poole. Tee peal tuli veel paar peatust teha, et Hally organismi korralikult puhtaks saaks. Koju jõudes viskus Hally suure toa diivanile ja uni võttis võimust. Kell tiksus kahe norskava inimese saatel.
Hommikul ärgates avastas Hally, et ta oleks pidanud juba 3 tundi tagasi tööl olema ning helistas büroosse ja teatas, et ei saa haiguse tõttu tööle ilmuda. Muidugi mõisteti teda ja tekkis järjekordne vaba päev. Hally vaatas aknast välja- sama kojamees pühkis ka siinkandis tänavat, sama rusutuna, ja võis märgata, et ka täna ei ole tal kõige parem tuju. Hally kahetses, et oli eelneval õhtul nii palju alkoholi pruukinud. Tal oli paha olla, süda peksis rinnus ja ainus eesmärk oli ruttu vett leida. Vett oleks ta olnud võimeline jooma kasvõi 5 liitrit. Ta vaatas peeglisse ja nägi habetunud nägu, juuksed sassis. Voodi kõrval vedeles tühi kondoomipakk ja Hally lootis, et nad tõesti ei teinud seda, mitte et ta ei oleks varem seda teinud, vaid sellepärast, et talle tundus, nagu oleks ta Richardi silmis mitu punkti kaotanud ja Richard ei taha teda enam peale eilset klubijuhtumit. Hally läks peegli ette ja hakkas Richardi Gillette Shick 4-ga habet ajama. Ta nägu oli tursunud, natuke meenutas aafrika meest, kellel oli mitu kuud habe ajamata ning kelle pilti oli ta National Geographic’us silmanud. Ta võttis maast Calvin Klein’i meestestringid ja pani need taskusse, tõmbas velvetid jalga, kontrollis, kas tal taskus pass alles on- jah, Frederic Hally Ewansi nimele, nagu tal viimased 38 aastat olnud on. Ta võttis lauatelefoni ja helistas naabrile, et küsida, kas Gilbert pahandust ei teinud. Hally kahjuks oli Gilbert naabri Annie’ga kaklema läinud ning Annie lonkas paremat tagajalga- mis muud nendest närustest taksikutsikatest ikka loota, ammu oli ta mõelnud Gilberti ära anda, aga miski sundis teda koerakest endale hoidma. Natukene oli vähemalt Hally’l südant loomakeste vastu. Hally võttis taskust kõrvarõnga ja pani endale paremasse kõrva, nagu geidel ikka kombeks oli ning ajas Richardi üles. Ta ootas taksot pea kümme minutit ja sõitis siis vanaema juurde hommikust sööma. Pannkoogid moosiga maitsesid paremini kui kunagi varem. Hally ei tahtnud eilset õhtut korrata ning läks koju televiisori ette. Täna polnud tal vähematki tuju välja peole minna ja ta koristas pool päeva, et ema külaskäiguks korter enamvähem korras oleks. Hilistel õhtutundidel soikus ta unne.
Järgmisel hommikul ärkas ta graafiku järgi. Ta pesi näo, hambad ja andis Gilbertile süüa. Köögis laua ääres kohvi juues ja mentooliga sigaretti suitsetades vaatas ta aknast välja- lumi liugles puude okstelt kõnniteele, kassid ajasid üksteist taga, mingi naine oma lapsega jalutas pargis- ainuke asi, mis puudus tavalisest hommikust oli kojamees ja tema rammestunud ilme…