Jaan oli käinud küll kõigis sarnastes kohtades, kuid sellises kohas polnud ta veel ilmaski olnud. Väljast vaadatuna tundus maja kõle ning punastest telliskividest laotud monstrum, mille sarnast ükski inimsilm polnud veel näinud. Ukse peal oli silt, mis viitas hilistele lahtiolekuaegadele. Jaan kahtles, kas minna sisse ja näha enda saatust või mitte. Pikemalt järele mõelnud, tegi ta aeglaselt ukse lahti ja astus sisse. Vasakul pool seina sees oli umbes poole meetri suurune ava, mille taga oli märgata keskmist kasvu tumedate pesemata juuksetega üle viiekümne aastast naist. Jaan kontrollis enda ümber asuvat ruumi ja, olles veendunud, et on täiesti üksi, astus seinas oleva ava poole. Ta vaatas hindasid, mis ei erinenud teineteisest eriti, lisamärgetega olid mainitud ostu soodustavad detailid. Peale lugematuid minuteid leidis ta endale sobiva toote. Kartust tekitas pisiasi, et toote juures oli märgitud lause: alla kaheksateistkümneaastastele keelatud. Jaan oli ammu kaheksateist täis, kuid siiski peatus, et mõelda, kas asi on seda vaeva väärt. Järgnes kahtlase olemusega naise küsimus: „Kas te olete oma valiku teinud?” Jaan ütles, et ta sooviks seda eelviimast…
Olles kindla valiku teinud, andis naine talle paberi mingite suvaliste numbritega ja saatis ta trepist üles asuvasse fuajee moodi tuppa. Jaan oli rahulik, kuigi miski tema sees ei tahtnud kuidagi seal toas olla. Edasi kõndides jõudis ta suuremasse ruumi, kus oli palju rahvast, erinevatest vanustest inimesed vaatasid talle jõllitavalt ja erutatult otsa. Jaan arutles endamisi, kas äkki on ta valesse tuppa sattunud. Vanameestel olid käes samasugused paberilipikud, nagu temalegi anti. Jaan vaatas numbreid ja püüdis aru saada, mida need tähendada võiksid. Mõne aja pärast läks tuba pimedaks ja lavale suunati valgusvihk, sarnane teatrile või ooperile. Aegamööda sammus pimedusest mees, vanem härra, umbes 60 aastat ilmavalgust näinud, ja tervitas kogunenud rahvamassi. Jaan hingas rahulikult ja nägi endast paremal pool tüdrukut, kes ta paralleelklassis käis. Tüdruk nimega Juudit istus Jaanile lähemale ja võttis jutu ülesse, arutledes enda raamatute lugemuse üle. Jaan kuulas vagusi, kuni mees laval palus kõigil vait olla ja telefonid välja lülitada. Seejärel toodi ratastega alus, mille peal oli 4-5 tundmatu inimese ees- ja perekonnanime. Küllap need olid mingisugused annetajad või ürituse toetajad. Siis tõusis eesriie ja naine bikiinides vedas lavale masina, mille sees olid erinevate numbritega pallid. Masin hakkas tööle ja kõik ümberringi, kaasa arvatud Juudit, võtsid taskust pastaka ja jäid valvsalt ootama. Naine bikiinides võttis masinast käega palle välja ja hõikas nende peale olevaid numbreid saali. Jaanil polnud pastakat kaasas ja ta nägi maas olevat pliiatsit, mille järele ta kohe haaras. Laua kohale tagasi tõustes polnud enam inimesi, kes teda ümbritsesid- oli vaid sama lava ja sama naine bikiinides, natuke teistsuguse näoga. Juudit istus ikka tema paremal küljel. Vasakul istusid neli mungarüüdesse riietatud meest, kes kõnelesid hispaania keeles. Eesriie avanes ja Jaan märkas poksiringi, kus seesama bikiinides naine raundide numbreid üleval hoidis. Jaan pani prillid ette ja avastas, et poksiringis on Mike Tyson ja Muhammad Ali. Kuidas sai see võimalik olla- mis kohta ta sattunud oli…?
Jaan pani silmad kinni, et näha kas see on ehk uni. Silmi avades jooksis tema poole hiiglaslik koletis, valjult möirates ja kriisates. Jaani süda peksles ja ta oleks tahtnud kohe toolilt hüpata, kuid mõtles ümber. Mõne hetke pärast nägi ta laval molbertit, millel seisis ilmselt mingi hollandist pärit kunstniku maal ilusate mäetippudega.” Ehk on siis oksjon käimas,” mõtles Jaan endamisi. Juudit ja mungad olid ikka veel samadel kohtadel. Järgmine hetk ehmatas Jaani tõeliselt- lavale hüppasid neliteist imekena pitsilises pesus nooremat naist ja hakkasid jalgu kõrgele enda ette viskama. Jaan arvas nüüd, et võibolla on ta kabareesse ära eksinud. Naised tantsisid ja keerutasid, kuni tuli eesriide tagant voodi, mille peal kaks elusolendit- üks mees ja teine naine. Nad olid parajasti seksuaalakti poole peal, mõlemad paljad ja higised. Seda ei suutnud Jaan enam välja kannatada. Ta hüppas püsti, jooksis munkade vahelt välja, need talle imeliku näoga otsa vaatamas, ja otsis väljapääsu sellest alateadvust hirmutavast toast. Kuskil ei paistnud ust ega akent. Viimaks leidis Jaan valge ukse, mis paistis kui ainuke lootus merehädalisele üksikul saarel. Jaan avas ukse ja astus sisse. Suureks pettumuseks oli see WC, kust ei olnud võimalik edasi minna. Jaan tormas uksest välja ja kargas hingeldades vastu seinu, lootes, et need tema lambaga sarnasele kaalule järgi annavad. Aga ei olnud ka see parim plaan. Jaan lõi õla paigast ja läbi valu otsis ust, mis viiks ta põrgust eemale. Mõni hetk hiljem hõikas kileda häälega naine, mundrisse riietatuna, et Jaan tema juurde läheks. Jaan nägi naise selja taga uksepragu, millest valgus sisse rünnata proovis. Jaan lausa lenda ukse poole, märkamata astmeid tema jalge all. Korra kukkus ta kõhuli. Ninast verd tilkumas, põgenes Jaan kui koletise eest.
Paari sekundi pärast leidis Jaan ennast asfaldil lamavat. Verepritsmed silme ees, kohutav valu kehast läbi torkamas, tõusis ta püsti. Kunagi varem ei olnud ta rõõmsam, nähes autosid ja puid ning kenat sügisele omast loodust. Jaan pühkis riided tolmus ja astus edasi, püüdes aru saada, kus ta asub. Ümber nurga minnes märkas ta seda sama ust, millest ta sisse läinud oli. Ta avas ukse ja läks, pea püsti, kahtlase naise juurde ning soovis paberilipakat näidates raha tagasi. Naine seinaavas ütles talle, et kahjuks ei ole see võimalik. Naine oli pahaseks saamas ning käratas Jaanile, et mingu ta tagasi sisse ja istugu maha. Jaan ei kuulanud lauset lõpunigi, vaid avas välisukse ja läks kodu poole.
Kodus rääkis ta lugu emale ja isale, kes ainult naersid selle peale. Jaan ei mõistnud mitte, kuidas surmahirm sai vanematele nalja teha. Isa istus Jaanile, kes parajasti arvutis Delfi kommunikatsiooniportaalis uudiseid luges, lähemale ning lausus sõnad, mida Jaan mäletas oma elu lõpuni: „ Kallis poeg, järgmine kord, kui sa oma rahaga midagi muud peale ei oska hakata ja kinno plaanid minna, palun ära jookse enne filmi algust saalist välja. Trailer’eid saad sa ka kodus arvutis vaadata…”