Reality check!
One, two…
What you gonna do if reality hits you?
Eilsest peale valutab pea. Selline vastik lõikav valu on sees. Aga noh, mis teha! Kõrvaklapid pähe ja valutame siis vastu. Aga tegelikult läks asi päris vastikuks ja ma ei läinud täna eriala tundi ka. Pole mõtet, sest ma tean seda, et kui mul midagi häirib mängimise juures siis on suhteliselt mitte väga tore. Peab vara magama minema. Hea nali muidugi! Millal läksin mina viimati vara magama? See oli vist ükskord peale laulupidu, kui terve päev oli jalgade peal käidud ja hiljem vihmas koju mindud. See oli sama hea kui suvel siit helsingisse kõndida. Kergelt saad märjaks küll. Siis tuli hiljem uni peale küll, samamoodi nagu talveuni karu maha murrab. Omad vitsad peksavad nagu nad ütlevad. Aga tegelikult on jõle raske küll. Õppida võiksin küll rohkem enda arvates. Mul oleksid kõik ehk viied ja ainult üks või kaks nelja. Aga tegelikult ei ole ma endale sõjaväe režiimi peale pannud. Vara ärkad, hilja jõuad ja ei puhka vaid õpi edasi! Sõjaväes saavad nad korralikult süüa vähemalt!
See on sest, et tõusen vara….
I hate to say it, i hate to say it, but it’s probably me.
Ja jutt ei käi sellest, et kui aineõpetaja küsib:”Kes viib päeviku teisele rühmale?” Ja kõik istuvad molluski nägudega ja siis olen see ikkagi mina, kes selle ära teeb.
Jutt on sellest, et kas sõbrapäeval sind kallistanud sõbrad..et mitu neist tegelikult sinu eest kriitilistel hetkedel välja astuvad?
Hale päev on. Kuigi selle päeva kohta on tehtud head laulud. (My Funny Valentine näiteks, suur klassik). Muidu mõttetu.