Tulen Ülemistelt töölt. Tuju on normaalne. Õhk on juba sügisene ning külmapoolsem tuul puhub. Tekib tunne tahta kohe minna mere äärde. Ei igatse ma enam midagi ega kedagi, lihtsalt olen. Ning ühel hetkel näen jälle neid kahte inimest. Selle poisi tunnen juba kaugelt ära. Ta on umbes meeter kaheksakümmend, kuid peenike ja alatoidetud. Tüdruk on tumeda peaga, normaalsema olekuga, kuigi kõhtu vaadates ei tea öelda, kas ta on rase või lihtsalt toidu-mittetoidu mõju all. Pealtnäha ei saaks õldse aru, et nad mingid prükkarid oleksid. Kaks noort inimest - mõlemad on venelased ja tundub, nagu nad vaevlevleksid raskustes. Nad korjavad mitu õhtut järjest pudeleid, et pandihinnaga süüa saada. Ma ei tea nendest küll palju, kuid mind teeb samas kurvaks see, et nad peavad pudeleid prügikastidest korjama ja nad ei tunne sellest mingisugust häbi. See on huvitav ja samas peaksid tavainimesed neist eeskuju võtma. Ma usun, et nende elu pole kerge, kuid vähemalt leidsid nad midagi raha saamiseks, selle asemel, et nagu tavainimesed - vinguvad, et raha on vähe, ise selle jaoks midagi tegemata.
Mina kutsun neid nüüd lihtsateks inimesteks, sest nad ei tunne häbi. See teeb nad süütult lihtsateks. See väärib meie - tunnetega ja kompleksidega inimeste - tunnustust.