Pole mõtet pikalt heietada armastusest, kui mängus see juba sees on. On see kunagine tunne, jah, tõsi, see on olemas, kuid kas midagi muud - ei tea.
Käisin peol, nägin vana tuttavat, kellega me nii pidudel oleme kokku saanud ja teab-küll-mida teinud. Kuid me oleme mõlemad muutunud. Minul on suhe ja tema on ka küpsemaks saanud, kuigi flirdib siiani. Aga ma ei saanud sinna midagi parata, kui ta oma rahuliku olekuga ja hääletooniga, pani mõtlema, mis on nende kahe mehe erinevus… üks on rahulik ja praegune, tunnen teda hästi läbi ja lõhki, see hea vana saabas, mille sa hommikul jalga paned ja õhtul ära võtad. Ei ole ahvatlev… kuid teine, vanad meelad tunded, väike flirt tema poolt, naeratused, pilgud, rääkimine ja see, et nad mõlemad samas ruumis on - justkui sõbrad, kuid siiski konkurendid. Teisega ei tuleks meil eales midagi välja, seda on minevikus juba tõestatud, kuid temaga on väga hea rääkida ja temasse on hea armuda… kuid sellega lugu piirdubki.
Siis tõmban jalga oma vana saapa ja lähen edasi, sest uusi ei saa praegu veel lubada.
(aga ma siiski mõtlen temale salaja ja poetan paar pisarat, aga temasse ma armusin juba kunagi. ja vana arm ei roosteta.)
Mäng jätkub. Nad hakkavad üksteist juba vihkama. Ühele ei meeldi üks ning pidevalt otsitakse põhjust vaidlemiseks. Aga mina- mina tunnen mõlema vastu midagi. Ei saa ju ei üks ega teine külmaks jätta. Üks on hea ja armas saabas ja teine on see vana saabas, kes kapis konutab ja kui ühel hetkel avastad, et tema on ka olemas, tuleb kõik tagasi. Aga ega ma enam ei nuta selle pärast. Vaid ihkan seda seiklust…