Lagendikul polnud midagi peale tühjuse ja halli söestunud taeva, mille laotus mängis tuliseid kirevaid mänge. Kuulda polnud midagi, kuid õhus oli tunda lämbust, püssirohtu ja kopitavate laipade haisu. Taamal oli surnud puu, mis seisis püsti, nagu oleks see tema viimne matmispaik ning nagu kaistutaks ta kui ema oma lapsi neid veriseid moondunuid surnuid enda all. Poleks eales suudetud eristada, kes on kelle poeg või tütar ning kes vanemad. Aga surnud irvitavad meie üle, öeldes, et nemad lähevad paremasse kohta.
Ning seejärel avaneb puu juurest eemale maasse suur lõhe. See toimub vaikselt ilma suurema kärata - tuli ja oli. Surnud puu all hakkavad end liigutama. Aeglaselt tõusevad moonutatud näod ja kehad ning astuvad jõuetult allmaailma poole. Nad ei tee häält, vaid kuulda on nende lohisevaid samme ning kontide raksumist. Üksteise järel kui hanereas astuvad noored ja vanad auku sisse ning taas valitseb vaikus… seejärel läheb lõhe kinni justkui suure raskusega, kostub kõminat ja sügavalt madalalt naeru… Jälle vaikus ja hall söestunud taevas, mille laotus mängib tuliseid kirevaid mänge edasi.