mis oleks kui

Me jalutasime mööda teed. Olime väga täis. Mul oli poolteist siidrit sees ja temal paar õlu. Mängisime just enne kaarte ja jõime selle peale. Rääkisime tühist juttu nagu joobud ikka. Ja siis tuli see kiim, mida ei saanud alla suruda. Nagu juhuslikult võtsime käest kinni. Ma ikka kordasin endamisi, et miks ma sinult just käest kinni võtsin. Vahepeal lasin lahti, kuid siis võtsin uuesti. Me ei saanud midagi aru. Olgu, minu jaoks oli kõik ähmane ja enne kui ma arugi sain me kallistasime ja siis suudlesime. Sa ei olnud väga hea suudleja, aga sinust õhkus mingit soojust. Mingit teatud armastust. Ma ei olnud tohutult täis, sest minu reaalsustaju ei lubanud mul seda teha. Minu süütus tahtis proovida tema huuli, puudutada tema keha, käsi, kõike. Kuid mõistus ütles, et siin ei saa midagi olla. Aga ometi kukkusime maha, mis pärast osutus elupäästvaks ürituseks. Sest korraga heliseb tema telefon ja see on minu poiss ja tema sõber. Ma olin plindris. Ma ei tahtnud, et ta teada saab, et ma nii nõrk olin. Ma ei tahtnud, et ta sellest teada saab. Ta vastas, et oleme järve ääres. Varsti pärast seda märkasime auto tulesid. Ma hakkasin kartma ja veeretasin ennast kiiruga tema pealt maha. Ma värisesin üle keha. Mis siis kui ta teada saab? Ei, seda ei tohtinud juhtuda.

Ta teeskles. Ta valetas. Ta tegi kõike seda ainult selle pärast, et päästa meid mõlemaid vea eest, mille me just korda saatsime. Minu tänu oli see, et vahepeal kui ma sain, siis käisin teda vaatamas, sest ta teeskles täielikku purjus ja kanepi laksu all olevat inimest. Ma armastan tema käsi. Need on nii suured ja pehmed. Ja tema juukseid armastan ka. Ma tahaksin teda veel suudelda või siis seda, et kõik see oleks kauem kestnud. Ja seda ma ütlen väga kaine peaga.
Tema lamas diivanil, kus ta sõber oli ta just toonud. Ma pidin teda puudutama, temaga olema. Tundsin mingit tõmmet. Üks isik oli üleval korrusel. Ei ole kindel kas ta küll midagi kuulis, kuid mul oli siiski häbi tema ees. Jäin ta kõrvale magama ja hommikul avastasin end õigest voodist õige mehe kõrvalt.

Järgmisel päeval saime kokku. Pidime vaatama mis edasi saab. Ma tahtsin kõik välja rääkida, kuid see polnud võimalik. Tema viha oleks liiga suur olnud. Ta kaitseb mind kui kulda, kuid samas ei armasta mind selle vääriliselt. Mõnikord jääb millestki puudu ja nendel hetkedel sooviksin olla teise käte vahel. Tema kaisus nutta ja olla kurb. Tundsin süüd. Leppisime kokku ja lubasime üksteisele, et me ei räägi sellest mitte kunagi.

Veel paar päeva möödus. Ta tuli sõbra palvel. Ma ei teadnud sellest midagi. Mu süda hakkas valutama kui teda nägin. Tegin rõõmsa näo pähe, kuid siis jooksin kohe tuppa. Järgmisel päeval saime uuesti kokku, siis ma nutsin kõige selle pärast. Ta ütles, et ka temal oli raske, kuid üllatavalt lihtsamaks läks pärast. Ma pidasin ennast maailma kõige hullemaks inimeseks. Tema aga lohutas ja ütles, et mis on olnud, see jäägu minevikku. Pole mõtet rohkem nutta. Me kallistasime ja lubasime sõbrad edasi olla. Meid nähti jälle koos. Lõpuks sõitis ta minema ja kõik jäi nii nagu vanasti.

See mis ma just kirjutasin pole tõsi. See on vaid ettekujutus mis oleks võinud juhtuda kui ma oleksin vea teinud.