Aju kõrbeb.
Tuhanded mõtted ja eksam ka homme.
Aga mina mõtlen ikka muust.
Igav. Ja jumala pohhui.
Mis mõttes? Nagu mida!?
Probleemide üleskeerutamine.
Mul on äge vennaraas. Tema üle olen ma uhke.
Enda üle küll mitte. Kui sellest saastast vaid üle saaks, siis oleks kõik hästi.
Agaajahnagu!
Ikka ei suuda seda mõtet eemale viia.
Jepjepjepjepjepjepjep!
Nonononononononooooooo!
Trips-traps-trull!
Mul on musirull!
Kivi-käärid-paber!
Nüüd on lihtsalt vale!
Kakskendüks, kakskendüks,
miks olen kehkenpüks?
Elu ja surm, kurbus-rõõm.
Annan alla, andke viimane sõõm.
Kireleek ja viha,
armukadedus ja viha,
nõrkus ja viha.
Miks tahan sind sellel päevasel tunnil,
miks mõtlen sinust öösel?
Mida tahad sa minust ja mina sinust?
Mida ootad, või vajad või tohid?
Ebamoraalsus varjab meie valed
ja surmaingel patsutab õlale.
Vaatan tagasi,
pole kedagi
peale petmise ja sinu…
Miks lased mul seda teha?
Miks oled ise selline?
Miks oleme armastusenõrgad?
Miks pole meil moraali ega õigust?
Miks tahad sa mind vaadata, kui pole kättesaadav?
Miks vaatan mina sind, kui olen kinni köidetud?
Miks me vahel on nähtamatu side,
mida tahad sa minust ja mina sinust?
Segadus valitseb mind,
see olukord ei lõppe enne, kui on juhtunud mingi halb pöördepunkt.
Ma tean, et ma saan haiget.
Sa tead, et sa saad haiget.
Miks me siis ikka piiname üksteist?
Kuidas teha sellele magusale piinale lõpp?
Ütle mulle ja siis suudle mind.
Ära lahti lase, ega ütle midagi. Las valitseb tasane vaikus meie vahel.
Las meie äraarvamatud tunded sositada meie eest.
Ma ju tean, et see on vale.
See on nii vale ja hea. See on vangistus.
See on masoism, kui ma su käte vahel olin.
See oli paradiis, kui ma su kõrval lamasin.
Miks vaikid nüüd? Miks räägin mina oma armukadedusest?
Aga mis sul öelda on?
Sa ju tead, et oled kogu aeg nii tundnud.
Mina pole seda märganud. Ja nüüd on aeg mulle kätte maksta.
Nüüd on aeg teha armuvalud tagasi.
Sest pole aus see ei minu ega tema vastu.
Jumal, anna mulle vaid jõudu see lõpetada!
Surmaingel, ära patsuta mulle õlale,
mis sest et ihkan surma rohkem kui eluleeki.
Kuid mine.
Mine, mu arm,
lahku. Pööra mulle selg, sest see kõik on liiga piin. Piin sind kallistada,
piin sulle mõelda.
Magus, nõrk, ahastav, joovastav agoonia.
Mõtle parem temale, jäta mind.
Aga ära teda võta, sest ta pole sinu,
mina pole sinu.
Miks pead sa leppima vaid tähendusliku embamise,
tühjade sõnadega?
Miks pole sa tugev?
Miks? Ütlemullepalun!
Võibolla oled sa tugevam kui mina,
sa lihtsalt ei näita seda välja?
Võib-olla on sul lahendus olemas.
Appi, see tuleb hullem kui põrgu.
Mitu päeva koos - mina rutiini, armuvalu ja armukadedusega.
Ja millal on mul aega koos olla iseendaga?
Kuradi pläma, ajuvaba kääbik,
mõrkjas ajurakke kahandav rämps.
Ah minge te kõik ka persse.
Laske olla. Ausõna!