Istun sinu palge ees nagu ingel, kes ootab Saatana kohtumõistmist.
Lihtsalt olen ja üritan hakkama saada selle tundega, et sa võid mind vihkama hakata.
Sa juba teed seda ning mul pole pääsu.
Peame ju natuke aega veel koos olema, sest plaanid on juba ammu tehtud.
Tunnen ennast kui haleda halli hiirena, kellel pole kurja hundi eest enam pääsu.
Aga sul on ju õigus.
Sest seekord olen mina süüdi.
Patune nagu ihalev vampiir, kes nõuab vaid verd…
Kuid ma ei nõua verd, vaid armastust.
Miks siis pidi see kõik nii minema?
Kas sa suudad leida eneses veel eales selle tüki, et mulle andestada?
Aga ma ei suutnud enam… ma nägin teda peaaegu iga päev ja
ja see sõi mind seestpoolt, et ma ei saanud sulle midagi öelda.
Ma ei saanud midagi teha, sest kuritegu oli juba sooritatud,
oli vaja veel kurjategijad vangi panna ja võti ära visata.
Küsisid sa minult, miks tegin nii?
Ma ei oska vastata. Ma parema meelega vaikiksin.
Kuid ma vastasin sulle, et jäi midagi puudu.
Tõde on see, et sul on omad head küljed ja omad puudused, nagu minulgi.
Lihtsalt ma ei suuda veel nende puudustega arvestada ning hüppan pea ees tundmatusse kohta.
See pole õigustus, vaid tõde. See on tasakaalustatud tõde.
Ma olen impulsiivne ja tihti ebaõiglane.
Minu vaated pole välja kujunenud, tahan midagi mida ealdes ei saa
ja võin mõnikord nii valesid asju öelda ja teha.
Kuid on ka häid aegu olnud. Vahel olen aus ja heatahtlik. Minus puudub see inimlik kurjus ja sarkasm. Ma olen nagu ühe inimese kaks äärmuslikku poolt.
Ja anna mulle andeks see.
Anna mulle andeks see, et ma olen see kes ma olen.
Pole mingit õigustust sellele mis ma tegin,
isegi mina ei suuda enesele andestada selle valu, mida sulle põhjustan,
vaid selle pärast, et pead mind oma elus tähtsaks.
Ma ei suuda arvestada sellega, et sa oled mu elus väga tähtis inimene ja mõnikord ei ole sa nii ideaalne. Aga keegi meist pole. Lihtsalt nendel hetkedel tahaksin midagi muud,
kuigi peaksin hoopis sinuga midagi huvitavat koos tegema.
Ma ei ütle midagi. Vaid vaikin su juures.
Sest ma tean, et tegelikult tähendad sa minu jaks palju.
Ma lihtsalt ei oska seda näha, kui suur meie armastus tegelikult on.
Ma ei julge enam midagi öelda.
Nüüd ma vaikin tõesti.
Ja jätan kõik saatuse jumalanna hooleks.