Ja nüüd on kõik läbi.
Pean edasi minema ja uuesti alustama.
Ma ei vihka teda, ma ei põlasta teda. Tunnen vaid vabadust, ja tahaksin temaga hästi läbi saada. Mind üllatab tema pealispinnalisus raha suhtes. Aga ma maksan talle kõik ära. Võib-olla ei olnudki see kõige hullem.
See on lõpp. Kõik. Finito.
Minu ajude piinamise lõpp. Ennastülendava armastuse lõpp, mis võtab kogu jõu ning sunnib sind muutuma.
See on lõpp. Mu ajud on tühjad ning see kõik on läbi.
Eile õhtul mõtlesin, et ta tuleb mulle varsti järgi ja siis me lähme tema juurde ja siis on kõik jälle korras. Kõik on hea ning me kallistame ja siis on mul hea olla. Igatsen teda ja kõik ajas möödub nii ruttu. Just paar tundi tagasi lahkusime üksteisest otsa vaatamatagi, nüüd juba loodan, et saame jälle kokku ja kõik on jälle hästi. Kuid siis hakkab kõik otsast peale, mina istun ja ootan millal meie elud oleksid ideaalsed ja me oleksime igavesti koos. Nagu mingis kuradi muinasjutus. Aga ei - kõik püsib paigal, liigume küll millegi suunas, kuid ei jõua enam.
Ikka ja jälle on tunne, et ta tuleb tagasi mu juurde. Ilus odav unistus.