Need, kes on meile elu andnud, suudavad meile kõige rohkem haiget teha.
Nad imevad ühe halva sõnaga ära kogu elujõu, mis meil on.
Ja alles pärast mõtlevad, miks on kõik halvasti.
Kuradi elu hammasrataste vahele jäänud isekad inimesed.
Pole armastusest ega hoolivusest, enda realiseerimisest midagi kuulnud.
Pole mõtet maha teha ega halvustada,
vaid tunne on vihata, ning lihtsalt põlata,
sest pole kunagi olnud armastust, hoolivust või inimlikku arusaamist.
Mille kuradi pärast sa minu siis sünnitasid, kui sa ei oska enda tegude eest vastutada
ega mind kasvatada?
Et siis lihtsalt olen siia maailma sündinud ning
pean ise hakkama oskama toimetulekut.
Neetud olgu see päev kui ma sündisin,
sest nüüd olen mina samasugune kuradist võetud sigitis.
Kellel pole oma eluga muud teha, kui kõik võtta ja ära visata.
Pole moraali, on vaid üks lõputu virelemine.
Kuradile see kõik.
Vihkan seda.
Mu süda kõvastub ja ma muutun kiviks.
Kivi, kes kõnnib ja ei naerata kunagi.
Kui ma sulle koormaks olin juba algusest peale,
mille kuradi pärast sa üldse siis lapsi said.
Need, kes on tugevad, saavad ise hakkama,
need kes on nõrgad, ei saa kuskilt abi,
ning kogu oma elu virelevad.
Kui puudub armastus,
puudub elu mõte ning kõik inglid muutuvad saatanateks.
Kõik heateod muutuvad küüniliseks püüdluseks,
ning elu muutub maapealseks surmaks.
Miks ei ütle sa mulle mitte kunagi mitte ühtegi head sõna?
Miks ei ütle sa mulle, et ma olen olnud hea laps?
Miks ei austa sa minu vaikust ja koormaid?
Ah mine metsa.
Ausõna.
Ma lihtsalt vihkan sind.