Nii et mõtle, mu arm,
kus valesti astusid.
Millist teed pidi pead tegelt käima?
Kui pole sul ausust, vaid sinu siiras arm,
pole sul elu, mida väärid.
Armastan aegade lõpuni vaid ühte,
mis sest, et vahel väidan teist.
Pole eales olnud kedagi teist,
kellele mu hing, mu süda ning
kaine mõistus kuulunud on.
Oh sa salakaval patune,
oma lihase venna müüksid
sa üheainsa rõõmutilga vastu.
Sinu karikas saab täis,
oma venna sa kaotad.
Pole tähtsad need tühised armusõõmud,
vaid usaldus ja ausus.
Petad vaid iseennast
nende tühiste lootustega.
Võlgnen sulle vaid seletuse,
ei midagi muud.
Pole sind kunagi armastanud,
vaid olen olnud kimpus
oma enese vampiiriga.
See, kes mind salaja sööb,
õgib hommikusöögiks,
ega lase õhtulgi lahti.
Sellele tuleb lõpp.
See, mida kirjutasin, oli hea.
See, mida tundsin, oli kohutav.
Eales ei vääri sa ühtegi suudlust,
kui petad nii ennast kui ka teisi.
Tõden, ei olnud ka minu teod õiged.
Kahetsen seda.
Ei taha kaotada oma Jumalat,
ja laskuda Põrgusse Saatana hooraks.
Tahan tagasi oma armastust
ja igavest elu.