Sa ju ei tunnegi mind. Miks sa ütled siis mulle nii - lausud seda, mida sülg suhu toob? Mul pohh kas sa loed seda või ei. Ma oleks sinuga hommikul rääkinud, aga sa ei taha minust muud kui seda, mida sa kunagi ei saa. Mille kuradi pärast sa siis ikka veel piinad ennast? Türa küll, ma ei armasta sind, ega ole sinusse armunud. Sa oled lihtsalt sõber, kellega on vahel hea rääkida. Aga ma ei tunne sinu vastu muud. Sa meenutad mulle litsmehi (anna andeks, et nii karmilt), aga sa ei kontrolli ennast, sa ei arvesta teiste tunnetega, keppi sa ka ei saa, vähemalt mitte minu käest. Sest seda sa võibolla tahad küll. Ole vihane selle peale, et ma sind vastu ei armasta. Ma olen selle peale vihane, et sina midagi ikka veel üritad. Miks sa ei jäta kõike lihtsalt nii nagu see on?
Kui sind minu arvamus huvitab, siis ei ole su iseloomul midagi viga, aga sa lihtsalt tahad liiga palju. Hakka nüüd arvama kindlalt mida sa tahad. Just nimelt ma oleksin pidanud lõpetama siis, kui sa ütlesid, et me oleme vaid s õ b r a d. Me olemegi nüüd, kui sa ikka veel tahad. Sest sa tegelikult ei tea ju kes ma olen. Ma poleks pidanud selle peale solvuma, aga ma solvusin. Järelikult, ei tea sa, kes ma tegelikult olen. Meil pole seega mitte kunagi tulevikku.
Ma siis ütlen, et mulle ei meeldi jämedused ja ebaviisakused. Eriti kui need on öeldud mõtlematult ja ebaõiglaselt. Või siis meelega ärritamiseks. Või siis selleks, et saada seda mida tahad. Keppi right???!
Ja ma saan aru, et sa pole ammu naist saanud, aga mina ei ole see.
Ma isegi ei tea miks ma seda praegu kirjutan, sest tegelikult on mul lihtsalt väga suva. Aga sina ju haavud ka. Mis iganes…