Jaaa, ma mängin sinuga ja sina minuga.
Mis sellest?
Iga jumala kord olen ma sinu juures, sest …
Ma ei ütle seda, sest see ei loeks sulle sittagi.
Saadaks su persse, sest mul on nii suva.
Mul on suva sinust ja su naistest.
Tahad minuga mängida.
Aga mida sina minu vastu tunned?
Ah!? Olen lihtsalt sõbranna?
No olgu, kuidas soovid, sõber.
Tahad sellest kõigest välja tulla. Aga sa ei saa.
Tead miks? Sest sa oled juba selline, nõrk.
Mida ma sinu vastu tunnen?
Mis vahet sellel on? Kui ma avaldaks oma tundeid, viskaks sa need lihtsalt ära, nagu tossanud koni tänaval.
Sa ei hooli minust. Pole kunagi hoolinud. Võid rääkida, mida tahad. Mul pohh.
Ei hooli sinust ka.
Egoistlik närakas.
Kui ma oskaks vaid valetada.
Sa oled madalal. Sõiman sind siin, nagu kuuluksid mulle. Nagu poleks ma eales haiget saanud.
Aga olen. Ei tea kas sa sellest eales oled aru saanud. Oled sa eales kellegist hoolinud. Isegi mitte minust. Sest ma pole mingi etalon.
Aga sa ei armasta ennastki. Nagu minagi….
Saatuse lapsed jäätud omapäi.
Mis?!
“Mida ma sinu vastu tunnen?”
“Mis vahet seal on?”
“Ma tahan sellest kõigest välja tulla?”
“No siis pinguta.”
Ja siis tuli teine. Sama kaunis, sama meeldiv, samasugune.
Sama ennatlik süütuke sinu jaoks. See sama meeldiv väike flirt, suur käsi mööda põlve ja siis edasi.
Oled sa kunagi minust hoolinud?
Kuidas sa saad minult siis midagi sellist küsida?
Kuidas sa saad minult küsida, mida ma sinu vastu tunnen?
Kui ma ei tunne midagi.
Ja kunagi ei tunne ka.
Sa oled lihtsalt halb mälestus.
Mälestus, mis kerkib üha uuesti ja uuesti üles, sest see värdjas ei lähe veega alla.
Kui sa ühte kätte ei saanud, saad teise, tema ikka annab sulle seda, mida sa tahad.
Hetkeline lõbu kaob pärast su orgasmi… pärast saagi kätte püüdmist hajub su lõbu järgmise juurde.
Ütle, kuidas saab selline inimene armastada ja kuidas saab teda armastada.
Sa oled ka mulle selle needuse peale pannud. Ma vihkan end selle eest, mis sa minuga alateadvuses teinud oled. Oled mind muutnud samasuguseks - litsiks.
Oled võtnud mu süütuse, pannud selle kõrvale ja iga kord, kui vaja läheb, oled sa selle uuesti üles äratanud, nagu närtsinud lille. Aga lill ärkab ellu vaid korraks ja siis sureb ära. Mitte igavesti.
Vaid siis, kui unelmate prints teda päästma tuleb, saab ta terveks. Ühesõnaga, mitte kunagi.
Saad sa nüüd endaga elada. Küsin ma sinult.
Saad sa olla see sama inimene, kes mängib teiste tunnetega.
Ma saan lõbu vaid sinu mõnitamisest, sinu halvustamisest. See annab mulle jõudu edasi minna. See annab mulle jõudu mõista, et su teod ei ole reaalsed. Kuid teevad alati haiget.
Kui sa ka sellest aru ei saa ja ikka veel küsid, mida ma sinu vastu tunnen…
Siis mille kuradi pärast ma kõike seda kirjutan. Miks vaevan oma niigi koormatut aju sinuga?
Vastus: Ma tahan mängida. Teen tagasi sulle kõik, mis sa mulle kunagi tegid.
Maksan kätte, kui kibestunud armuvaludes naine, kes tegelikult otsib vaid armastust mehe käte vahel, kes teda tegelikult armastaks.
Aga kahjuks sinuga asjad nii lihtsalt ei lähe, nii et senikaua kui me üksteist näeme, toimub kõik, mis toimuma ei peaks.
Sest sina oled see algataja ja lõppu sellel pole.
Oled alustanud mängu, nüüd lõpeta see.
Võib-olla lasen sul seda lugeda, sest nüüd ma julgen.
Aga muidu on mul nii suva.
Pole sul austust, usaldust, pole sul normaalset elu.
Ei saa sa kunagi armsaks, ega kalliks. Vaid oled lihtsalt üks tükk elu, mille peaks igaveseks unustama…
või siis järmise korrani…