Mehed on olevused, kes sõltuvad naistest ning elavad nende armastusest. Ometi ei suuda ükski mehepoeg rahuldada ühtegi naise kapriisi. Naised, nagu mehedki, toituvad armastusest. Kuid selle vahega, et naised on tolerantsemad selle suhtes, kui nendele peale astutakse (ehk järgmine kord nii ei tee!). Kahjuks eksib nõrgem sugupool nii tihti - ikka ja jälle ei arvestata nendega ning võetakse kui potilille. Ning sealt need esimesed valearvamused tulevad.
1. Mees armastab vaid iseennast. (Mees armastab vaid naist, kuid tal ei ole antud kaasa vajalikke vahendeid naist õnnelikuks teha. Meestesse ei ole kodeeritud sallimine ja tunnetega arvestamine.)
2. Naine ei suuda õnnelik olla mehe kõrval. (Suhteks on vaja mõlema poole koostööd ja ränka vaeva.)
Teiseks tooksin välja teada-tuntud probleemi - petmine. Kes ja miks?
Statistiliselt petab rohkem mehi kui naisi. Kuid mõlema motiiv on sama - millegi teise otsimine.
Petab see, kes saab haiget või pettub suhtes - kaunis illusioonis, mis ta endale lõi. Mehed vihkavad oma kriiskavaid naisi ja naised ei talu mehi, kes ei tee midagi või just nimelt - ahistavad. Alguses on suhted alati kaunid ja ilusad, aga mida rohkem aeg edasi läheb, seda enam suhet vihatakse - raske on ja ei jõua kogu aeg probleemidega tegeleda. Loogilised inimesed saavad sellest üle, kuid need, kes peavad naisi või mehi stereotüüpseteks, ei suuda kunagi nendest üle olla. Aga inimkond ei peaks muretsema - terve maailm on täis sarnaseid “õnneotsijaid” ja virisejaid, kellel soov vaid rahuldada oma peamine iha - egoismi. Kahjuks toidab mehe egoismi naine ning naise oma mees. Kus see kuradi tasakaalukauss peaks siis peatuma?