mälestused kustunud puust
põletatud juurtest
langenud lehtedest
mitte see ei too pisaraid ja nuttu
vaid tehtud tegudest
andeksandmistest
liigi väljasuretamisest
—-
pole eal olnud lihtsalt vastust
kerget sõna
ega tunnet
on vaid mõtlemine
kindlale teemale ja valimine
kahe (või rohkema) tee vahel
millest lõpuks valime halvema
—-
Järsku oli lae asemel põrand.
Ja vaip tõusis lakke ja
lamp kukkus põrandale.
Voodi seisis paigal -
see oli seina naelutatud.
Arvuti oli kadunud juba mitmendat aastat.
Mina aga ei vahetanud tasandit.
—-
pärisori astus sisse
tema jalad olid
läbikäinud mudast
ja kividest
liivast ja samblast
näinud ookeanivett ja vetikaid
lõpuks jõudis ta koju
aga mustus jalge alt
ei läinud kunagi puhtaks
—-
Panin lauale fooliumikuulid.
Seisid seal mitu päeva.
Siis kaudus 6st 1.
Ja neljandal päeval teine.
Seitsmendal päeval panin lauale
ka 12 kuldmünti.
Ja järgmisel hetkel olid kadunud kõik.
—-
LENDASIN HARAKATEGA.
Liuglesime õhuvooludes, pilvede all.
Nad rääkisid mulle lugusid.
Rääkisid meretagusest maast
kaunist printsist ja külluslikust lossist.
Nad rääkisid, et prints on lukustatud jääkuubikusse
mille ees on seitse tabalukuga leegitsevat ust.
Ja seda, et nemad harakad, teavad, kuidas
nõidust vabastada.
Aga nad ei öelnud mulle
kuidas vabaneda jääst.
Vaatasin ja igatsesin lossitornis
väljapääsu.
Tahtsin tagasi harakate juurde.
Prints liigutanud
ja mina valitsesin kuningriiki üksinda.
Kolmekümne kolmandal kuul muutusin
ma harakaks.
Ja lendasin ära.
Prints hakkas jääkuubikust sulama.
Aga vaid tema käed said liigutada.
Ta pandi troonile istuma
ja vaid tema käed olid vabastatud nõidusest.
Aga mina olin selleks ajaks juba kaugel.
Lendasin harakatega ära.