Elu on üks suur näitemäng. Me ei ole tegelikult need, keda me mängime oma elus. Oleme tõesti emad, isad, lapsed, onud, kurjad ristiemad, kuid me ei ole need tegelikkuses, vaid selles suures mängus. Tahame olla keegi teine ja kogu aeg on vaja olla keegi muu ja võidelda mingi muu eksistentsi pärast, kui selle, mis meile tegelikult oluline on. Tahame lapsi, sest meile on maast madalast öeldud, et me peame oma sugu edasi kandma ja järglasi saama. Seega ei ole see meie enda tahtmine, vaid pealesurutud instinkt. On rumalaid, kes ei saa sellest aru, et tegelikkuses antakse neil valida kas elu või järgmine põlvkond. On tarku, kes teevad kõike omal ajal. Kumbad on siis eelistatud? Targad oma tarkuses või lollid oma õndsas rumaluses. Need naised, kes saavad varakult lapse, muutuvad lollimaks või küüniliseks. Nende elu jääb elamata ja nad klammerdavad mehe enda külge. Kuid mehed tahavad vabadust ja elu nautida kuni nende rumalusest tingitud elu hakkab neile korda minema ja esimest korda üle tüki aja avastasid nad leidvat endal aju. Siis on nad juba neljakümne aastased ja kleepuvad noorte tüdrukute külge. Aga pole mõtet ju noorust raisata. Kohe lapsi tegema koju ja mulle naiseks! Mis sest et meestel endil selline luksus juba ammu korda saadud ja teised ei tohi loomulikult isastega võrdsel tasemel olla.
Elu on näitemäng ja pidev võimuvõitlus. Iga päev võitleme oma naabriga, kellel on meist parem auto, maja ja naine. Tollel on veel tõukoer ja tenniseklubi aastakaart ka. Aga minul? Mis on minul nii erilist? Ma pole oma naabrist parem, aga pean olema. Minus tekitab kadedust tema auto, maja ja naine. Samuti tahaks endalegi tõukoera ja tenniseklubi aastakaarti. Mis mind siis takistab seda kõike saamast? - Vaikus. - Mina ise. Ise olen loll ja elan selliselt nagu elan. Kuigi alati on keskkonnalised tegurid ka, kuid enamasti oleme enda elu peremehed. Enda suure näitemängu režissöörid ja direktorid. Miks on vaja siis vihata naabrit, et temal on head asjad, kui ma ise ei pinguta?
Mõnikord ei ole aga teist võimalust. Ülikoolis käiv noormees vaatab oma kursusekaaslasi, kellel on juba oma auto ja korter. Tööl nad pole siiski nii palju käinud ja pingutanud, kui tema. Aga tema sõidab ikka ühistranspordis veel kooli. Kui noor inimene õpib, siis ta õpib, et tulevkus hakata korralikult raha teenima ja oma elu üles rajada. Kuid need poisid ja tüdrukud, kelle emmed ja issid kõik nende eest ära maksavad, nemad on rikutud ja süvendavad seda ebavõrdsust üha rohkem ka teistesse. Kuid üliõpilane ei peaks laskma sellest end häirida, sest samal ajal kui tema kursusekaaslased lähevad oma rikkuses lollimaks ja arvatavasti istuvad emme raha otsas veel kaua aega, lõpetab üliõpilane kooli, saab korraliku töö ja ei pea nende rikkaid lõustu enam kunagi nägema. Võib-olla ainult siis televiisori ekraanilt.
Elu on näitemäng. See on kindel fakt nagu teatmeteosed, mida muudetakse iga natukese aja tagant, sest asjaolud muutuvad. Nagu muutub fakt, et elu on suhteline. Mingil ajal ta on moraalne ja hea kõikide jaoks, kuid mingil ajal muutub talumatuks ja vastikuks. Elu on huvitav näitemäng ja seebiooper, millest lõuga lõksutavad linnuksed ja eided pidevalt räägivad. Kui ei oleks millestki rääkida, saaks elu ju otsa. Sest elu on suur ja piiramatu näitemäng. Naine ja mees abielluvad, saavad lapse ja siis hakkavad kaklema. Nääklevad üksteise kallal iga pisemagi asja üle ning kes selle all kannatab. Ema, sest ta ei ole nii rinnakas ja nii hea kui teised naised? Mees, keda ei ole kogu aeg kodus, sest ta on oma sõpradega väljas? Või laps, kes on kogu selle nääklemise vahepeal jäätud üksinda? Kui ei oska lapsi kasvatada ja arvate, et peale lapse sündi on ikka teie elu tähtsam, siis parem ärge sünnitage üldse. Riik ei jää ühe lapse sündimata jäämisest vaesemaks. Vastupidi läheb rikkamaks 200 krooni võrra.
Kui teil aga juba laps olemas on. Ühel hetkel avastate, et ta on 15-aastane ja selline puberteedik, et õudne, siis loomulikult tuleb süüdistada vanust, mitte seda, et tema vanemad ebakorrektsed olid tema kasvatamises. Ja kui laps üldse saab täiskasvanuks, kolib ära, ei suhtle vanematega, ning siis lootke, et teie lapsel on ehk aru ka peas, sest muidu hakkab sama ring kes teab mitmendat korda peale. Ja sellel ei tulegi lõppu.
Elu ei ole näitemäng, vaid suurejooneline pidu, mis lõppeb alati näidendiga. Pidu ja joomang. Kiimas mehed näperdavad veel rohkem kiimas naisi. Mis vahet on siis sellel, kelle mees või kelle naine ta on? Peaasi, et keppi saaks. Ülejäänu on väheoluline. Ja siis hommikul pohmas peaga leiad enda kõrval mingi mehe, kellel on abielusõrmus käes, sinul endal helistab poiss kodust, küsib, kus kurat sa oled. Ja sa valetad, et enda nahka päästa. Äratad mehe üles, too kisab su peale või kui eriti kaunis oled hommikul, meigi maha võtnud ja uue peale pannud, siis küsib su numbrit järgmiseks seansiks. Mida? Üritad ennast lohutada, et ei peta kunagi, et ei ole lits ja pettur, vaid ohver. Miks petta ennast ja ilustada asju? Sa oledki räpane ja petad oma meest. Sest sa olid vaid “ohver”. Koju jõudes ütled mehele, et jäid veidi liiga hilja peale tüdrukutega ja mees usub sind. Tema ju ei tea sinu tegelikku palet. Võib-olla on temal endal neid ka hinge peal. Kuid mehed ei sõltu niipalju oma vigadest ja nende heastamisest, kui enda valduse tagasisaamises. Ja kui nüüd mees saaks teada, et tema naine pettis teda, siis jääks naine süüdi. Kui naine saaks mehe pattudest teada, jääks ikka naine süüdi. Sest meestel on petmine kohustuslik, naistel on see aga truuduse murdmine. Justkui koer, kelle endale võtsid, paitasid ja kuulutasid enda Pitsuks, läks korraks maad avastama. Sa ei andesta talle eales seda, sest ta oli sinu Pitsu. Kui aga ise vanemate loata korraks isa uut laevamudelit puutud, oled kohe maailma kõige halvem laps. Ebaõiglus, kahepalgelisus, ebamoraalsus. Kutsuge seda kuidas tahes, sest tegelikkuses on see kõik vaid suur ja lõputu mäng, mis vajab rollide mängimist, nende vahetamist ja edasi mängimist. Üritage siis öelda, mis on eetiline ja mis pole.
Elu on lollide pidu ja tarkade kriitika. Siin on need, kes meid juhivad, sest me oleme ise lollid. Ja on need, kes on lollid ja käsivad meil temaga kaasa minna. Targad kritiseerivad ühikonda, sest tegelikkuses pole nemad veel lahendusteni jõudnud, aga pidu ja lust kestab ikka veel. Targad üritavad kokku segada suhkrut ja soola ning kui midagi välja ei tule, siis kirjutavad kriitikat edasi. Järgmise katse aga jätavad vahele. Lollid maksavad oma arveid, teadmata mille eest see on ja kellele. Nende elu sõltub lihtsatest asjadest ja selleks ei ole ühiskonna probleemid. Nende elu keskmeks on raha, kingad ja pidu. Nemad mõtlevad, et miks minu elu on nii halb ja miks minul ei vea. Kuid tegelikkuses ei ole nad mõeldud lahendusi ise välja otsima, vaid kaasa minema kõigega, mis nende teele ette astub. Olgu see orav või ilves. Ilves sööb ära ja orav viskab käbidega. Oh, see õnnis lollus ja teadmatus.