Mässab…
On tormine öö. Sajab vihma. Meri vahutab. Mässavad lained löövad ennast vastu kaljut. Lained on hiiglaslikud. Nii suured ja jõulised, et võivad korraga terve kaubalaeva enda alla matta. Kuid laev pääseb ja sõidab mööda pekslevaid laineid edas. Ta polnud sõitnud miiligi, kui juba uus laine ta vee alla matab. Seekord ei tõuse enam laev merest. See suur pimedus tundub korraga veelgi pimedam.
Vihma kallab. Tundub, et kui see ei lakka, võiks vihmaveega terved ookeanid täita. Kuud ja tähti pole näha. Ainsatgi valgust siin pärapõrgus pole näha. Pilved katavad valgusallikad täielikult. Ebaõnn. Oleks vaid väikene täheke, mis valgustaks seda südametust. Äkki siis oleks see andestatav. Ei. Ainult vihm ja sügav vesi. Ja torm.
Tuleb järgmine laev, see on väiksem. Ka tema söövad suured elajad ära, kuid laev ei vaju põhja. Ei! Ta ei saa. Ta punnib ja tal õnnestub lainetele vastu hakata. Peagi tõuseb tema särav mast veepinnale nende ägedate õgardite vahele. Ta on võitnud selle raundi, kuid terve suur lahing on ees.
Meri ei mõtlegi vaibuda. Ikka mässab ja pöörab. Tahab teha nii nagu talle meeldib. Kes saakski loodusjõu vastu. Väike laevake läheb suure sinisega kaasa. Meri muudkui sikutab ja tõmbab teda sügavustessse, kuid laev jääb pinnale. Ei uputa seda laevakest miski. Meri vihastub ja saadab oma kõige vägevamad lained ja tormid laevakese juurde. Ei see kõiguta teda. Ta on tugev. Ta ei kaota lootust. Ta teab, et see lõpeb kord ja siis hakkavad tähed ja kuu paistma nii nagu nad pole enne paistnud. Ta teab seda ja usub sellesse. Usub! Kui palju on see laevake juba kannatanud, kuid ta ikka leiab lootust edasi seilata sellel mässleval merel.
Äkki paistab kaugelt tuli. Nii rahustav. Vihmgi jäi üle. Kuid meri ei anna alla. Ta peab endaga laevakese kaasa võtma. Nii on määratud saatuse poolt. — Ei ole! Laevake tahab olla enda õnne sepp ja hakkab vilkuva tulukese poole minema. Meri ei lase. Ikka prantsatab mitu suurt lainet talle peale. Laev sõidab edasi. Jälle sajab uus laine hoogsalt laevale, kuid ikka läheb ta tulukese poole. Sõidab ja sõidab. Ei hooli merest ja tema tujudest. Palju parem on see tuluke. Ta armastab seda väikest tulukest. See annab sooja, kuigi ta on nii kaugel. Laevake teab, et nüüd on kõik hästi. Sel hetkel on mere mässavad lained võimetud. Kõik püüdlused tulemusteta. Torm vaibub. Kaob. Tuluke muutub ikka armsamaks ja armsamaks.
On öö. Torm on vaibunud. Pilved ära hajunud. Meri lainetab rahulikult. Kuu ja tähed paistavad taevas nagu nad pole ealeski varem paistnud. Nad lausa säravad. Tuluke kadus juba ammu ära, kuid laev sõidab edasi. Sõidab edasi tähtede ja kuu järgi. Nad näitavad reisilisele teed. Laevakesel ei ole kahju, et salapärane tuluke kadus. Ei! Üldsegi mitte. Tal on hea olla. Nii hea ja rahulik. Ta ei mõtlegi, mis täna öösel juhtus. Ta teab vaid üht - tal on lootus ja usk. Sellest piisab, et edasi minna. Edasi minna tundmatusse ja teadmatusse.