„Teadke, et lõpp on ehtne. Päriselt.”- Juhan Viiding
Jälle punane tuli… Olen väsinud. Jalgsi kuluks tunde siit sadamasse jõudmiseks. Roheline… Jälestan seda „üheksast viieni elu”. Liiguta seal ees! Ära surid sinna monstrumi rooli või? Ahh.. Kedagi ei paista tema eest tulevat. Minna? Signaali peale ka ei liiguta… Varsti on jälle punane! Sõida ometi! Lähen kiiresti mööda… lähen! Misasja!? Kust see nüüd välja ilmus? Ei..
/
Ainult jumal teab, kust Dzonn selle naise leidis omal ajal. Moskvast saadeti… Mis koht see Moskva on? Meid, rootslasi jätavad nende punased maskeraadid külmaks! Jajah, kiiremini ei saa sõita! Jeesus, ma ei teagi seda meest, kellele me järgi läheme…Siit tänavast peaks sadamasse kiiremini jõudma.. Vootele? Mis nimi see veel on? Aa, eestlane… Neid tuli ka omal ajal siia, veidi rohkem kui kümne aasta eest. Paljud tulid paatidega. Eks ole, Dzonn? Kodus ikka räägiti neist, mäletad? Lindprii, jajah.. Temaga oleks täismäng? Kui sa nii ütled, Klavdija.. Kohe võib sõita, jah.. Huvitav, et see veok ei jõudnud end liigutada..15 minutit on aega, jõuame. Mida kuradit, ei!
/
Peame põgenema. Meid ei tohi keegi näha. Kuidas nad teada said? Mis jõud hakkab vastu meile? Dzonn, lähme, muidu juhtub meiega sama, mis su vennaga just. On jah kohutav. Lähme! Ma ju armastan sind, kallis.
/
Kohutav. Ta ütleb rünnak. Kas me oleme nüüd tõesti nii kaugele jõudnud selle marionetiteatriga? See oli saatus! Dzinn oli kõige vähem selle jamaga seotud. Mõelda vaid, minu vend… Me sündisime koos ja kandsime ühesugust maski. Ent saatuslikuks sai see, mis maski all. Õhh, ma ei kannata verd..Lähme siit!
/
Ma olen elus?! Politsei? Harry, Harry Ulman on mu nimi! Kaotasin teadvuse.. Löök oli vali, aga mind päästis vöö. Jah. Misasja? Tema ei pannud? Ei, ma pole kindel, kas ma tahan näha.. Pean? Appikene.. Raske öelda, ta nägu on purustatud liiga.. Nuuskpiiritust, õde! Uuh.. Tema pass, jah? Ei ma pole seda meest varem näinud. Dzinn, Dzinn, kui imelik nimi.. Jah, vett palun..
/
Rootsi on tõesti turvaline. Milline õnn, ma arvasin, et mind notitakse juba sadamas! Ma tunnetan raskust, mis jäi minust maha, Eestisse.. 12 aastat peitusemängu! Nüüd pean vaid linnast välja jõudma ja selle sanatooriumi leidma..
/
Oli eile alles päev. Loodetavasti nad saavad mu Volvost elulooma siin. Mis see siis on? Sama mees, kelle passi mulle eile näidati? See… Dzinn? Ta on ju surnud! Ta oligi, nägu oli kohutavalt moondunud. Täpselt sama nägu, ikkagi, töötab autoremonditöökojas? Või oli see siis kellegi teise pass? Ei saanud ju olla. Lehes ka hommikul seisis- „hukkunud autoõnnetuses” ja „Dzinn” ja foto! Pean siit pääsema, ma ei lähe ju hulluks?
/
Sama auto, mis Dzinni eile tappis? Täpselt! Klavdijal on õigus, meid võetakse pihtide vahele! Ta vaatab mind pikalt. Kuidas nad mu siit leidsid?
/
Eilne oli kollaps. Nii kaua planeerimist! Teadsime täpselt ta tulekust, aga langesime nii labasesse hiirelõksu. Hea, et sain nädala puhkust. Vajan seda. Tean üht vaikset kohta linnast väljas. Vaene Dzinn. Loodetavasti saan ka Dzonnist rahu. Kas ta tõesti ei mõista, et selle abielu taga pole muud kui Moskva huvid? Ah, hea seegi.. Igatsen kodu, kaunist Leningradi..
/
Loodus, inimesed nagu mina, otsimas rahu. Hea, et tulin siia. Pärast kõiki aastaid tundub mulle, et olen leidmas enda jaoks i n i m e s i, neid, kes otsivad mõistmist ja on mõistvad.
See on parim ravi mulle. Vahepeal arvasin tõesti, et lähen hulluks juba. Imelik, et me kõik oleme midagi rasket üle elanud hiljuti ja siia sattunud. Inimsaatuste risttee. Keegi koputab, see on vist Vootele, Klavdija läks ju magama..
/
Mul on vedanud! Tundub, et lisaks saatusekaaslastele, kes mind siin ootasid, leidsin ka venna. Ta nimi on Harry. Ta kardab, et läheb hulluks ja keegi ei mõista teda. Aga mina ju elasin hulluses! Ma loodan, et ta ei maga. Lähen ja tülitan teda. Lähen ja räägin talle, kes ma olen, miks siin. Varsti peame ära minema siit. Aga Harryt võib usaldada.
/
Milline mees.. Oeh, olen väsinud. Õigesti tegin, et ütlesin talle, et lähen magama. Ma ei saa endale lubada, et hakkaksin armastama seda meest. Aga ta suudab mind ainsana panna end tundma inimesena, naisena. Tekitab mälestusi. Ohh, Harry.. Headööd.
/
Käisin täna taas Klavdijat vaatamas. Seal oli jälle mees, kes tappis Dzinni. On temagi spioon siis? Pean Klavdijat hoiatama, ta elu on ohus ilmselt. Ta ei tea, et seal liigub mõrtsukas ringi.
/
Imelik päev. Arvasin, et Vootele ja Klavdija on mind terveks teinud, aga täna nägin jooksmast tulles sedasama Dzinni. Ta läks autosse ja sõitis minema. Mis minuga toimub?
Enne kui päris aru kaotan, pihin parem Klavdijale kõik. Lähen kohe, kuigi on öö.
/
Mul oli elu ilusaim öö. Aitäh, Harry. Aga kas võiks midagi hullemat juhtuda? Ma ei tohi teda armastada, ent see on juhtunud. Kus on vabadus? Nean end, et ei julge öelda sulle, et olin teises autos. Armastan sind, Harry! Aga kuidas jätkata? On võimatu jääda inimeseks.
Mõistad? Mis „mis mõttes”? Oeh, õhtul räägin, tule kümne paiku. Näeme…
/
Hommikul tuli Moskvast telegramm. Pean veel täna Klavdijat teavitama. Ülesanne jätkub, nii palju siis puhkusest. Lähen ütlen talle, milles asi.
/
Jälle see mees! Oleks mul kivi, viskaksin teda! Hei, härra, kes te olete? Kuhu ta jookseb alati? Olen lolliks läinud. Kell on kohe kümme, Klavdija..
/
Absurdne. Telegramm.. Millega olen teeninud ära selle, et pean tapma mehe, keda olen hakanud armastama ja inimese, kes, nagu ta öösel ütles on talle venna eest. Kui see inimene poleks kunagi tulnud sealt põgenenud, siis poleks ma sellise valiku ees. Või peaksin ma teda tänama? Nean riiki, mida teenin.. Olen lõksus..
/
Harry rääkis mulle, mis ta sellelt naiselt kuulis. Mina ja mu saatusekaaslased on kogu see aeg sihikul olnud.
/
Vaene Klavdija. Olin temaga jälle öö otsa. Ta nuttis palju. Ausaltöeldes ei tea ma lahendust. Mida ta mõtles sellega, et ta loodab iga hommik, et möödunud öö polnud viimane? Armastan tedagi.
/
Tahan surra inimesena. Kui ma ülesannet ei täida, tehakse mulle ots peale. Aga teisiti ma ei või. Dzonni kaudu leiaksid nad mind alati. Jätsin kirja. Adieu..
/
Nad tapsid Klavdija! Pean selle lõpetama ise.
/
Klavdija on surnud, olen kaotanud poole endast. Teine pool on veel alles. Soovin, et see pool minust jääks elama, ja teen selleks kõik. Mina olen liiga suures ohus, et pääseda.
Ta jättis kirja, ma ei teadnudki, et tal oli tütar Sophia. Üks kirjadest oli temale. Pean selle temale toimetama!
/
Nüüd on see Harry ja tema neetud seltskond mul peos. Moskvas armastatakse mind. „Sophia” on mu elu geniaalseim trikk!
/
Sophialt saatis hoopis mulle kirja. Kohtume homme katkise silla juures.
/
Täna lasen need kaks koerapoega maha. Sophia aitab mind.
/
Harry andis mulle kirja ja käskis see silla juures ühele neiule anda. Naljakas, et ta mind saatis. Ta ütles, et peab milleski veenduma ja tuleb peagi. Usaldan teda jäägitult.
/
Jälle see mees! Seekord veendun- on ta lihast ja luust? Vootele, mine sillani, anna see naisele, kes seal ootab. Tulen peagi järele!
/
Mis tal arus? Tuleb minu poole? Lasen ta maha! Aah, kust see nuga tuli…?
/
Hullus, tahad mind tappa? Sind pole olemas! Mis see siis on- linnud tõusevad lendu, mets kajab, see ON ju veri, mu sõrmedel?! Inimene? Kuidas? Kuskil on mu nuga! Ma jõuan.
Uuh.. Südamesse.. Me lähme koos.
/
Vootele! Sa sured! Midagi tähtsat? Ei, sa sured! Kiri mulle? Jaa, ma tean, mis kiri see on!
Lõks teile, idioodid! See on su viimne soov? Küsi parem sigaretti. Oled kindel? Hea küll.
Sinu rõõmuks loen, idioot!
/
Viimne ehk ainus tõde
Kallis Sophia, mängud on läbi. Sa pead teadma, et t e g e l i k u l t olid sa mu tütar. Su ema polnud surnud. Ta elas. Mäletad naist, kellega lapsena Patriarhi tiikide ääres jalutamas käisid? See olin mina. Hiljem müüdi meie hinged mõõgale ja kilbile*. Ja mees, keda kohtasin, ja kes sattus sellesse teatrisse, Harry, on sinu isa. Päriselt. Loodetavasti kohtute, Klavdija.
*KGB vapp