Ta nimi oli i. I oligi ta nimi, mitte initsiaal. Õigemini mitte i vaid I, aga ka mitte päris I. See oli suur I, aga täpiga nagu väike i. Ta vanemad olid alguses tahtnud talle Iiris nimeks panna, aga mingi hetketunde ajel oli see muudetud lihtsalt I’ks (hääldada mitte ii, vaid järsu lõpuga i, nagu oleks i kaas-, mitte täishäälik). Perekonnanimi ei olnud tal midagi erilist – see oli vist Salumägi või Mäesalu või midagi sarnast.
I’l oli sõbranna nimega Marika (hääldada Maaarika, rõhuga a’l). Marika ja I vanusevahe oli päris suur – kui I sündis, oli Marika kakskümmend seitse. Selleks ajaks, kui mina Marikaga tutvusin, oli ta kuuskümmend kolm ja elas Lasnamäel.
Istusime Marika kitsukeses korteris, mina ja I plastikust Säästumarketi taburetidel ja Marika kushetinurgal. Meie vaheline vineerist pisike laud mahutas täpselt tassid ja kausi soolakreekereid (kalakujulisi, ilma silmadeta. See oli üks asi millest ma väiksena aru ei saanud – kuidas kreekerkalad näevad, kui neil silmi peas ei ole?!). Nurgas mängis telekas. Mina ja I nokkisime kreekerite kallal, samas kui Marika jälgis käivat seebikat.
Marika vaatas pidevalt seebikaid, aga ei saanud neist kunagi aru, sest tal oli halb mälu ja kõik Mariad ja Vaesed Tüdrukud kolisid tema peas kokku, nii et ta ei mõistnud, miks Juan Mario jälle Beverly Hillsi tagasi läks. Tal oli üldse väga halb mälu. Tihtipeale ei suutnud ta meenutada, mida ta oli unes näinud ja mida telekas, või mis päriselt juhtunud oli.
“Ükskord,” alustas Marika oma juttu “ammu-ammu elas üks väike tüdruk, kellel polnud mitte kedagi ega midagi. Ta ema oli surnud kopsupõletiku ja isa oli tundmatu sõdur. Ta elas oma vanaema juures, kuni too ära suri. Ta viidi lasteaeda, kus teda kiusati ja mõnitati. Ükskord ta põgenes ära. Ta kõndis alevikust välja ja seisis suure tee ääres. Autosid ei tulnud. Ta nuttis. Ja naeris. Ta oli kurb, sest ta elu oli nõme. Aga ta oli õnnelik, et ta elus oli.”
Marika köhatas ja võttis lonksu imalmagusat kummeliteed.
“Ja teate mis siis juhtus? Ta elu võttis täiesti uue pöörde. Nurgatagant tuli üks auto, mis oli noori mehi täis. Noormehed olid ise ka täis. Nad viisid väikese tüdruku metsa, vägistasid ta ära ja peksid vigaseks. Tüdruk sai närvivapustuse ja kogu oma ülejäänud elu veetis ta hullumajas, kuni lõpuks hüppas aknast alla.”
Ma vaatasin I’le otsa. Ta vaatas mulle otsa. Me olime segaduses. Ootasime ju kurva alguse ja rõõmsa lõpuga muinasjutukest, aga mis s e e oli olnud? Pöördusin Marika poole, et selgust saada, aga Marika oli vajunud raskesse vanuriunne ega kuulnud mind.
Tõusime I’ga püsti, võtsime joped ja läksime minema. Trammis varastati I telefon ära ja üks venelanna sai oma mehe käest peksa. Keegi ei teinud midagi, sest see ei puutunud neisse. Läksime kumbki oma koju. Minu ukse ees oli politsei. Keegi oli prügikastist surnud vastsündinu leidnud. Kahe tunni pärast selgus, et ma olin rase. Ma oksendasin vastikustundest kogu maailma ja enda vastu, sest ma ei teadnud, kes mu lapse isa on ja mul oli kopsus valu.