Kui tuli põlema panna, jooksevad nad pimedusse peitu – lutikad, prussakad, tarakanid, nagu neid ei oleks, aga ometi on see ainult illusioon. Praod paneelides ja põrandas määravad palju enam kui tapeet – tapeet ainult katab – aga paneelid hoiavad üleval kogu pealisehitust – päikeselisi hommikuid, sinise armatuuriga laelampi või keeruka mustriga vaipa esikus – ja nendes pragudes nad end varjavadki, et esimesel võimalusel hääletult välja söösta. Muidugi me magame oma voodites puhaste linade vahel, aga olles kord neid näinud, teame oma elu lõpuni, et nad võivad seal olemas olla.
Seal kusagil meie fantasmagoorilisse elusse tunginud reaalsusepragudes. Vahel on, et me ei tunnegi neid ära, et nimetame nad mäluks, mööduvuseks, meeleheiteks või kurbuseks – aga ükskõik kuidas pragusid katta, jäävad need ikkagi pragudeks.
“Minu kõht kohe kardab nii varast seedimist, midagi ei saa söödud…” ütleb ta tugitoolile, mille kohale ilmub hetk hiljem noore naise nägu – “Sööd-sööd, küll siis hakkad seedima ka.” Hooldaja, mõni aasta varem ülikooli lõpetanud tütarlaps, pikkade pruunilokiliste juustega noor naine, seisis käed puusas ukseavas ja jälgis, kuidas vana mees ennast voodist põrandale käpukile ajas, ning siis püsti tõusis.
Hooldaja on aknad lahti teinud ja tuppa voogab augustilõpnemise hommikust jahedust. Mehele meeldib seekordne siin, eelmine “oli mingi eidekrõnks, silma kah ei võinud peale visata, kohe pistis röökima.” Hooldaja silmitseb aga häbenemata vanameest ja too seisab samuti pelgamata – mehel pole enam ammu midagi, mida häbeneda ja hooldajal on sõbrannad, keda nooruslikust huvist pikantsed detailid paeluvad. Selles pole midagi erutavat, steriilne bioloogia.
“Ei, mina ei söö, mul on vaja veel täna kirjad kirjutada ja…” kuid hooldaja vaevu kuuleb teda: “Raadiost üteldi, et tuleb võib-olla suve kõige kuumem päev, sina pugi oma kõhukene kenasti täis ja mine siis õhtupoolikul jalutama. Enne küll minna ei maksaks, tead, sinu vanuses…”
Vanamees on ennast köögiuksele vedinud ja põrnitseb nüüd hooldaja tagumikku. Naine ise on kusagil põrandakapis, kust ta viimaks võiduka naeratuse ning harja-kühvliga naaseb. “Pane riidesse, kõlvatu vanainimene, mina lähen tõmban esikust prahi kokku niikaua.”
Aga riidesse ta ei pane, ainult vana, võidunudrohelise särgi viskab õlule.
“Ma tulin ilmale 1920 aastal Tartus, kirikuõpetaja pojana. Minu isa oli tubli mees, maa sool, kirikuõpetaja algul Koeru koguduses, siis Alatskivil ja viimaks kolis oma naisega, st. minu emaga, Tartu lähedale Unipihasse ning töötas Nõo koguduses, kuni kolmekümne viiendal aastal suri. Ta jäi alati ausaks meheks, ei petnud kedagi ja võimalusel aitas raha või lootusega, kui seda oli.”
Ta kuulatab kirjutuslaua tagant hooldajat koridoris laulu ümisemas ja kujutleb naist oma suletud silmade ees. Algus on tehtud, kuigi ta veel ei tea, kellele see kiri saab saadetud olema, teab ometi, et on vaja kirjutada – k i r j u t a d a ! – sellest sõltub väga palju.
“Kao minema, küll ma ise!” karjub ta koridori. Lauluümin vaikib nagu kuulist lastud – “naine on salakaval, jääb vait, minema ei lähe, kuulab salaja.” mõtleb mees.
“Kao minema, naiseraisk, sa segad mind! Ma ei saa kirjutada! Mine minema, palusin sind siia tulla? Ei!”
Tolku mitte midagi. Mees urahtab.
“Terve elu olen kurtnud oma kõhuvalusid. Isa ütles, et see on tooretest õuntest, aga neid pole ma juba pool sajandit enam söönud. Elu ongi nagu toores õun, kogu aeg oota, et ta küpseks ja lõpuks ikka ära oodata ei kannata. Siis hakkab kõht valutama, või pea. Või süda.
Nooruses unistatakse maailma valitsemisest, lõpuks lepitakse, kui oma perekondagi valitsetakse. Ja naised – lubatakse kuu ja tähed kätte tuua, ja kui õnnelikud nad siis on. Aga viimaks on nad samamoodi rõõmsad, kui nende sünnipäeva meeles pead ja lilli viid.
Meil õunapuid polnud, naabritel küll. Nood poputasid oma ubinaid nagu lapsi – lapsi neil polnud ja õunu kah kunagi mitte. Kord oli põud, kord väetis kehv. Siiamaani ootaksid, poleks ainult vahepeal ära surnud.
Eks mulgi olid omad, kellele lilli viia. Üks Kukulinna tüdruk näiteks.”
Vanamees paneb sulepea lauale. Siin on midagi sehen, millest ta täpselt aru ei saa. Midagi selle tüdrukuga sealt Kukulinnast.
“Aeg ei lase ennast kinni püüda – alati augustid tolmavad, maid õitsevad, armuvad; sügised tilguvad räästaid ja detsembrid ninasid – kõik oleks nagu hetk, ühesugune, tavaline; värvi- ja helinüansid ununevad, ainsad takjakidad, mis võiksid meid kinni hoida meile kuulunud mööduva aja püksisäärel. Aga mööduvat aeg ei salli,” mõtleb ta.
“Ilmasõjas olin Leegioni poiss. Teenisin riiki, mille vabatahtlikult valisin, staabitöötajana, rindel ei käinud. Mõned sõbrad tulid varem tagasi ja kõnelesid mulle, kuidas seal oli. Toomas rääkis lugu, et temast viie meetri kaugusel plahvatanud mürsk rebis Valli tükkideks. Ma olen alati ausust au sees pidanud, isa kombel, aga kõrtsis rääkisin neid lugusid ikka nagu enda omasid. Mis teha, aeg oli raske, igaüks vaatas ise, kuidas oli või sai.
Alates neljakümne viiendast aastast töötasin Alatskivi kolhoosis traktoristina. “Tööd pea armsaks, naist karda” ütles isa. Neid sõnad on siiamaani mu elu läbivaks niidiks. Naisi ma ei kartnud, aga eemale hoidsin neist küll.
Jumalasõna olen kõigekõrgemaks pidanud. Kui seitsmekümnendal aastal meil kooli õpetaja ära suri, Marta Hallikivi, tark ja tubli naine, olin mina see, kes julges kirikusse sisse minna. Teised õpetajad pelgasid toda koputajamutti Helgat ning seisid kiriku ukse taga. Helgamutt passis peale ju! Pärast jooksis kohe rääkima, et kes kus ja kellega. Tal oli alati parteipilet ühes. Aga mina, jah, selg sirgu läksin pühakotta. Pärast küll jutud käisid, aga käivad nad ju ikka.
Nüüd, uuemal ajal, kondab seesama Helga oma leeritunnistusega mööda alevit ja seletab, milline tõsine kristlane tema olnud on.
Toomas on aga teistmoodi mees. Tema võttis veel üheksakümne teisel aastal uue naise, noore nääpsukese. Mis ta lollakas sellise triki tegi, mine tea. Reisis veel tunamullu naisega Egiptusesse, näitas hiljem fotosid.
Mina arvan küll, et sellel Toomasel võib üle Eesti Vabariigi oma paarkümmend last olla. Kus see kõlbab niimoodi litutada, ise veel Leegioni mees, Siberis käinud, häbil otsa või äärt! Nüüd hakkas mul süda ka puperdama…
Mina Siberisse ei läinud, mitte et valida antud oleks, aga ei tahetud. Toomas käis, tuli tagasi ja oli kui äratehtud, vaiksem, ei praalinud nii palju. Eks keegi ta peale kaevanud oli, keegi, kes ise oma nahka vabaks osta tahtis.”
Mees peatub, hakkab juba sulepead käest panema, aga uriseb tasakesi “persse”, ohkab, ja kirjutab edasi:
“Ma pidin ennast nendest kõrtsis räägitud lugudest puhtamaks pesema. Mul olid naine ja lapsed, Toomasel polnud kedagi.”
“Miks sa lõugad niimoodi?” hooldaja seisab esikuuksel. Tuba täitev terav valgus sinna ei ulatu ja ainult naise hääl täiendab tema segaseid piirjooni. Mees pöörab ennast ringi ja talle tundub, nagu oleks terve esik naist täis.
“Ma tulen ja kasin sind, tellin töömehed, et sul kraanikausi ära parandaksid, sealt imbus niisugust solgihaisu, et hirmus elada, mina toon sulle süüa, sinul on täiesti kama. Kas ma siis tulen järgmine kord või mitte?”
Mees tõuseb püsti ja viskab hooldajat fotoalbumiga, mis kirjutuslaua kõrval tumbal seisis. Naise hääl kadus esikust.
“Ma mäletan, et kohtusin Mariga Jänese rajal millalgi mais kolmekümne üheksandal aastal. Õhk oli nii hele ja kerge, puud ujusid kollases valguses nagu galeoonid kuhugi õhtu poole abajasse ankrusse.
Tal olid blondid säbrujuuksed ja silmad, mis vahetasid vastavalt meeleolule värvi, ja imepisikesed käed pikkade klaverimängijasõrmedega.
Me olime alles päris lapsed. Jõime Werneris kohvi ja läksime minu juurde. Mis meil arus oli…
Hiljem, augustis, ajasin ma ühel hommikul vannitoas habet, tema küpsetas pannkooke. Siis ma sellest aru saingi, poole põse peal – nuga käes läksin kööki, alles vahune, nagu ma olin, vaatasin mõni aeg teda askeldamas, kuni ta mind märkas – “Tule mulle naiseks” ütlesin, mul oli väga kohkunud nägu olnud, tema ei osanud midagi kosta, ainult kallistas mind ja kallistas ja… kümme, viisteist minutit, kes teab kui kaua. Ning silmades helendas velpalt hommikupäike, neis rohekates kassisilmades.
Ma maksin vahel ühele hulkurile mõne sendi, et ta öösiti meie akna all oma plokkflööti puhuks. Siis millalgi septembris sai mul sellest ühtäkki villand, ma tormasin keset ööd välja tänavale ja karjusin, et ta minema läheks, tema küsis raha, (ma ei maksnud kunagi enne hommikut). Mul oli pidžaama seljas ja mitte müntigi kaasas, ma lihtsalt lõugasin edasi. Ta hakkas uuesti mängima ja narritas mind niimoodi, kuni naabrid kisa peale üles ärkasid. Ma karjusin siis, et kadugu tagasi magama. Aga hulkur aina mängis.
Mari seisis hoovis, villane tekk ümber tõmmatud. Ta küsis, et mis lahti on. Mina ei taibanud midagi ütelda, ma ei teadnudki õieti, mis minuga lahti oli. Segadus, see vastik unine ja magus pilk, millega ta mind õhtuti jõllitas, et mul kõht pidi lahti minema, kodutus, alaline rändamine ühest korterist teise, see rahatus – kui meeletult lõbus oli siis pillata münte musikaalsete hulkurite kaabudesse.
Ta tuli minu juurde ja kussutas mind nagu last. Siis hakkas hulkur naerma, mürisedes nagu vedur, naeris jälle naabrid akna peale ja koerad haukuma, ja me lihtsalt naersime kaasa, tantsisime ogarate lastena mööda sillutist, kuni lõpuks aia äärde maha vajusime, ähkides ja itsitades.
Hulkur jäi korrapealt vait, võttis koti selga ja läks minema, jättes meid tummalt vahtides sinna maha. Niimoodi ühte suunda punktitult jõllitades ütles Mari: “Kerjused ei oska itsitada, mitte keegi, kellelt elu on võtnud kogu butafooria, jätnud alles ainult puhta eksistentsi oma keha näol, ei saa endale lubada midagi nii baroklikku ja edevat, nagu on itsitamine.”
Siis läks ta tuppa. Ja mina pole hiljem oma elus ühtegi itsitavat kerjust näinud, alati on nad kas vait olnud või oma kollaste hammaste välkudes naerda möiranud.
Aga mõelnud olen ma – mis toimub inimeses, kes on tänaval põlvili? Ostsin tütretütre tütrele millalgi ühe sinisejuukselise nuku, kellegi hulkuri käest – too naine ütles, et müüs oma lapsepõlve nukke. Ei itsitanud, oli sissepoole ära muutunud näoga.
Inimesed muutuvad ära, kui nad vanaks jäävad või niisama ära väsivad. Aga kuhu, või kelleks, mismoodi, seda ei tea kunagi keegi, isegi äramuutuja mitte.
Poolnaermine-poolelamine – see ongi see viga, mida kerjused endale lubada ei või.
Isale on Nõo kalmistul postament püstitatud. Kes see mulle midagi püstitama hakkab, heal juhul antakse pensioni juurde – aga antakse ju ka igale… Toomasel on raha, tema varastab kusagilt pensionile lisaks, kust ainult saab, mina vargile ei lähe, käsi südamel – elus pole varastanud!
Teate, ega mind vist keegi ei mäletagi. Too Kukulinna tüdruk, kellega ma kolmekümne üheksandal kohtusin, saatis mulle pärast sõda kirja, kutsus külla, anus ja halas, et ma tuleks, aga ma ei läinud, mitte kunagi – sellest on nüüd ka juba kuuskümmend aastat. Ma kuulsin, et ta pärast Stalini surma mehe võtnud ja lapsed kah saanud. See mees oli joodik olnud, nüüd hiljaaegu kuulsin.”
Krabin esikus, nagu oleks mantel riidepuult alla kukkunud.
“Kes seal nüüd on?” Mees tõuseb püsti. Pimedus, ometi keegi hingab selle sügavuses.
“Mitte keegi” ütleb keegi.
“Sina?”
“Jah, mina. Ikka veel. Ma ei läinud ära. Tahtsin vabandust paluda. Palun vabandust.”
“Mine põrgu.”
“Ei.”
Korteriuks klõpsatas. Mees liipab esikusse – siin pole kedagi, ainult prügikühvel ja hari, ja moest läinud mantel kõige otsas. Fotod igal pool laiali.
“Mu tuba lõhnab nagu oleks siin velsker tükkis oma arstimitega maha löödud, mingi naiseraisk siit veel puudus! Saan üksi hakkama! Üksi elan! Üksi!” Puumaja trepikoda kõlab vastu.
Kõrvalkorteris ärkasid üles tudengid ja prõmmivad vastu seina. “Tunni pärast hakkavad kopuleeruma,” teab mees uriseda.
“Terve elu oleksin justkui elanud teise inimese elu, jättes kõrvale selle, mis mulle mõeldud oli, alati olin rahutu olnud, muudkui nuuskisin teiste saatustes.
Minu minevik on mu pooleli jäänud elu – hetked, mida ma ei elanud lõpuni, vaid valisin teise tee, selle, mida elan ja käin nüüd. Ent parata pole midagi ja niikaua on kõik hästi, kuni ma pole unustanud oma aeg-ruumi, nüüd-siin’i, hetki, mille võiksin valida, ja mida ma ei hülga juba a priori – kui kasutuid.”
“Viimasel ajal põen mälutühjust” ütleb vanamees endale, kui koledate loomakätega esikust leitud fotot mudib ja kissis-silmi selle allkirja lugeda püüab. Värvifotol on kena pruunisäbrulise juuksepahmakaga neiu, meeleolutsi värvi muutvate silmadega, nagu kellelgi tema esiemadest, ja foto all on kiri: “Liisu lõpetab Suurkooli, 2002”.
“Viimasel ajal põen mälutühjust” kirjutab ta kõige lõppu, voldib lehed ja lükkab need ümbrikusse. Ümbrikule kirjutab ta: “Mari Soovere, Kukulinna, Saadjärve 3.”
Esikus lebab prügikühvel, veidi prahti, vana ja moestunud kummimantel, ja alasti vana mees, kes ootab veel kaua, et saabuks õhtujahedus, et ta võiks süüa – ja minna välja jalutama.
Pühendan Liisule, kes aitas mind mu mõtetega, ja kes võlus ära mu unenäod.