Ja kõik, mis ma praegu tunnen, tunnen ma praegu… Mul pole vaja uskuda sellesse, see lihtsalt on.. Ja kui ma eksin. Siis ma eksin kogu aeg. Heh.
Rändajaid mitmeid teel on. Nende sammud on kajamas erinevates registrites. Ja tegemised harmooniasse lisavad sädelust, tegemata- jätmised kuulamiseks loovad vaikust. Iga liigutus, mõte, olemise avaldumine… see kõik loeb. Mahtumas sellesse ühte hetke, mida laialitõmmates võib nimetada ajaks. Mulle meeldib mõelda, et kõik on teel justkui oma päikese poole. Kuskil seal soojas valguses võiks olla kodu. Rändurite tee ei ole kerge. Üha raskemaks ta läeb. Tee jalge all nagu küsiks oma karedusega me olemuse sügavust: “Kas oled sa rändur või tühipaljas eksleja?” Ja ikka saame olla vaid need, kes me oleme. Kasvamises tõusta võime nende sarnaseks oma tõelisuses.. nende, kes me tegelikult oleme. Mitte midagi pole vaja karta. Kõik minemine on kuskile teel. Alati saame me valida. Kui ma ei oska valida, siis ilmselt olen pime nägema valikuid. Siis õpin nägema oma nägematuse vilja. Ja kõnnin taas edasi teel, mis tegelikult meid kõiki toetab. Toetamine on aga karastamisega sarnane. Karastamine aitab leppida sellega, et oleme kogu aeg natuke nõrgemad kui me sooviksime. Tõeline tugevus võiks tulla teelt, mis karastab nõrkuse leppimisega. Leppida kõige nõrgemaga nagu ka kõige vähesemaga. Nii näitab tee suunda tõelisuse poole. Leppida kõigega rahus, aga mitte kunagi alla anda. Mitte rahuldumine vaid rahus kõndimine viib edasi mägistel tõusudel. Rahu saatku rändurite teed… Päike neid pimestagu nägemise kinkimisega…