Kui vihm tasa puudutab
ja hommik valgeks püüdleb.
Siis tundesegaduse selguses
piisk mu nägu suudleb.
Ees vana valguse uus algus?
Kuid mis on siis see valgus?
Vaatan üles - meenub Knulp.
Emajõe keerises on vihma hulp.
Armastuses porilompi siis astun…
Ja naeratan.