Nii kui linna satun, astun julgelt jälle vastu ärevusemüüri. Julgelt? Pilt kaob. Tõmban diivanile end kerra ja jälgin jälgimatult sinitaevast ja tema tegemisi. See rahustab. Tahaks ära haihtuda. Natukeseks. Ära haihtuda oma tunnetamiste eest. Aga ei saa. Ja ilmselt ei tohigi. Kus oled, väike sõdalane? Miks jätsid mu üksi? Egogi kadunud on päiksevarju… Nii on raske maailmas püsida.