Mõned asjad on ju ilusad. Mõnikord. Ja võiksin teha ka midagi muud.. võiksin. Aga ei tee. Elumängud sõidavad mu peas. Olemise tunnetused tantsivad labajalga… (folgil oli see vähemasti nii). Minu suurim armastus on looduse loomises. Inimeste seas olen ikka veel võõras. Kuigi… koduselt võõras. Ehk õnnestub mul kunagi. Ehk.
Tuli meelde..
Tähed. Kui šoti viisimängijad trillerdasid rahulikus kuid kulgevas rütmis justkui täheteed taevasse. Siis jälle nägin … ka Kassiopeiat. Ja naeratasin endale ootamatult, sest olin ju kurb. Kurb oma rõõmus. Pea kuklas tantsisin ja tähed olid kätele nii lähedal. Peaaegu puudutasin. Ja mõtlesin Kassiopeia inimeste südametele, kus tähed võiksid särada. Jah. Ka mina võiksin siis särada. Praegu olen kui punahiid. Uuestisündi ootan… kuis hajameelsuse meeled kokku seob arm ja ehk siis hakkab sammuma ka arm.. ei …astuma… arm hakkab astuma. Arm astub. Armastus. Astus ja astub ehk veel….
Tuletati meelele..
Kes ma olen? Kuidas ma saan rääkida nii nagu räägin? kui see tõesti on nii nagu pakuti, siis kaob minu jaoks see muinasjutt, milles näen midagi, mis mind aitab elus olla. Nii palju on erinevaid teid. Ei ole minu asi ütelda ühe kohta hea ja teise kohta halb.. kuid kuhu nad viivad? Need teed? Ma tean, kuhu nad mu muinasjutus viivad, kuid see on ju vaid minu lugu. Olen lootnud ja mingi sisemise teadmuse varal kinnitanud, et kõik teed viivad lõpuks ühes suunas.. Tuleb lihtsalt summeerida vektorid. Paljud targad on seda rääkinud ja veel rohkem tarkureid seda targutanud, paljud ümber lükanud, enamus kõrvale visanud… Aga siiski. Kui on palju paralleelseid tõdesid, siis peaksid ju ka need summana andma midagi, mida võiks nimetada ühtseks. Üheks? Seda, milles ma kindel olen, ei saa nagu nii sõnadesse enam panna. Vot siis. Niipaljukest meelele…. Kardan. Et ei tohi enam nii palju rääkida. jube.