Magamata öövalgus ja unistav hommikune sammuvaks. Tahtsin, et sajaks. Päike oli minu jaoks liiga suur ilunautleja. Siiski.. pärast ajahetke tudule asumist võis tunda uut sära. Ei… ei ma ei unusta ära. Ja taevas punastas nagu üks tüdruk, kel tiivad lendamiseks toodud. Mis siis ikkagi on jälle oluline? Uus kontekst? Ja samas on kõik möödumatu, aegumatu, igavene.. Aga jah. Nüüd antakse mulle võimalus tundma õppida seda teist poolt.. Veel jõuan. Sõuan. Et teada saada mõistmiseni.