Ma iseendale lõksu koon.
Sätin pingule tundenööri.
Ja ikka veel, veel.. loon.
Ma omaenese pettuste,
härmatunud hetkede,
krimpsutav inetu koon.
Ma sellesinase pesunööri
keksukummiks sean.
Huikan ulakustele ligi.
Keksimistes end nean.
Keegi annaks ühe ööri
tähelepanu kiuste heaks.
Nii enesele end nöörin,
püksitaskud pahupidi.
Millal aru saad, et read,
mis kirjud paberil,
tahtmas head vaid
oma ilutsemise kabelil.