Siis vaikselt tulid ja
liiva jäi kehade tee.
Tuuletõmbusest
kahe hingeakna vahel
sai igavene viiv…
Oma käsi nägin ja
tema süles, soojem veel.
Hingeõmblustest
kadunud oleviku ahel
ukse vahel kiil.
Tumejuuste tuulelipp
maandumiseks ehk.. veel.
Kaelasosinatest
unelaulu ärkvelolemisel
laulis valge tiib.
Kallistades õhku vees.
Sind tundsin , nägin eel.
Laineharjamistest
otsisin igavese nimel
selle kõik, mis viib..
Unenägu elavaks sai,
unetallamised - hinge keel.
Tundekeerutustest
kahe ajatelje vahel
kasvanud on püha hiid.
kõige ilusam…vist natuke torkas