Kui saaks päikesele lennata see tiib,
mis alalõpmata meid lähedusest viib
kaugesse embusesse, kus tunded hellad,
vaikselt vihma sajab.. su silmad märjad.
Kohe on saamas hetke pärastiseks.
Pärast seda hetke õnne vajamiseks,
ahmid õhku kuivalt suvepinnalt,
hüppad tundeuimapõhku, rinnalt….
Rahu vaid leiad, kui enesesse silmad
langetad leppimises, et sellised ilmad
antud on tunda, õppida, enne kui…
Ja vaatad pilve peal sinu naerulsui…
Seal on kodu. Selles Igavikus.
Astud Sa sisse?
See pole igavesti lukus….