Ma ei meeldi endale. Ja mulle ei meeldi, et ma sellest kirjutan. Vastuolu mõlemas lauses. Ent midagi tahaks ikkagi öelda. Ego istub ees. Mina selle enesekahetsusest tingitud haleda supi sees. Ise keedan. Ise söön. Ise välja oksendan.
Lõputu on eneseanalüüs. Kas see kuhugi ka viib?
Kui aus ma suudan enda vastu olla?
Kui palju ma selle analüüsimisega teistele ebameeldivust toon?
Kui analüüs on vabanduste otsimine, siis ma olen ju kõrvalehiilija…
Kui analüüs on põhjuste otsimine, siis ehk on lootust.
Aga kuidas ma tean, et ma endale ei valeta?
Ja kui ma taban ennast endale valetamast, siis läeb asi kurjaks. Või haletsemiseks?
Urrrrauhurrr.
Palju sõnu, vähe villa.
Aeg on tark, ta leevendab mõttekeerud.