Ühel hetkel võib inimene kaotada pinna, millel on elanud ja avastada end tühjuse eesruumis. Just eesruumis, sest ma ei usu, et on olemas absoluutset tühjust. Pigem on olemas see miski, millest me aru ei saa, mis meid hirmutab ja mida peame olemise eesmärgi lõpuks-tühjuseks. Ent oleme vaid ooteruumis…
Taimel on palju juureharusid, puudel on oksaharud. Murrad haru, jääb alles veel terve rodu. Need harud oleks nagu peened eluniidid, mis hoiavad meid ühenduses olevaga. Mida rohkem neid on, seda suurem on eluteadvus ja teadmine olemisest. Kui millegipärast peaksid katkema kõik harud, siis pole ime, et leitakse end tühjusest. Siiski… midagi jääb: inimene ise oma siseharudega. Neid sisemisi niite saab kasvatada või murda sama hästi kui välimisi ja need on kaitstud inimese enda poolt. Kui tahta, kui vaid tahta… Aga ka mittetahtmine on valik. Peab suutma austada ka seda.
Inimese kõige parem ja halvem sõber saab olla vaid ta ise. Ise endale ja isendale. Sellest sõltub sisemiste harude ulatus, jõud, aktiivsus. Ma arvan, et on vahel kasulik olla iseendaga just nagu sa oleksid kahes isiksuses: üks, kes on elamises ja teine, kes on olemises ning observeerib elamist. Selliselt on võimalik tajuda oma juurte, harude olemasolu ning mõtestada tüvi. Tüvi pole minu arvates vaid elamise eesmärk. Eesmärki ei saa sõnastada. Tüvi on sõnastamatu tunne elamisest ja olemisest.
Tühjusest leitakse, tühjusesse kaotatakse. See, mille kaotad, on igaveseks läinud. See, mille suudad leida tühjusest, on igavene. Ma arvan, et inimesed, kes on leidnud edasitee ooteruumist, leiavad midagi ka tühjusest. Selles tühjuses ei ole neil esialgu harusid, et kompida välismaailma. Alati saab aga säilitada sisemised. Edasi saab vaid enesesse sukeldudes. Hirm kaotamise ees on aga suur. Hirm on see, millele on kerge kaotada. Kui kaotad hirmule tühjuses, oled kaotanud midagi, mis võib igaveseks ära kaduda. See on ohtlik. Vaid vähesed suudavad ületada tühjuse ooteruumi ja jõuda edasi. Samas ei usu ma, et elu annaks meile võimaluse, mis on ette määratud kaotamiseks. Ent juba algul hirmu tundes, võib pöörduda tagasi tühjuse ooteruumist ja suurendada oma harusid elamises. See pole kaotus. See pole allandmine. See on julgus tunnistada, et ei olda veel valmis.
Austan inimesi, kes kasvõi natukenegi otsivad. Kasvõi natukeni oma harusid harali ajavad, kasvatavad ja avastavad. Olen aga mõistmatu kui ei taheta edasi liikuda, areneda. Minu mõistmatus on ilmselt ülekohtune, sest tegelikult ju pole ka siin seisakut. Kõik on omas olemise elamises liikuvad, sest muidu lihtsalt ei olekski neid. Me liigume, me oleme, me elame. Minu mõistmatus on minu harude vähene hargnemine.
Jään alati mõtlema soojalt inimeste soojadest unistusest. Need, mis tekivad näiteks mõnusal suvepäeval väljas rohulõhnas lamades ja Päikesele silma tehes.. Ja need pilved, mis liiguvad… Liikumises…