Hommikuti ajan taga pimetähni,
üks ees jookseb, teine taga.
Korjaks silmakoopast üles rähni,
ta unekleepuvat puistas maha.
Hommikuti maailm algab,
üha ja üha.
Aeglaselt laiali valgub,
sülle ja maha.
Ikka ja jälle taban end tegutsemata teolt.
Ikka ja palju mõtlen olemiste näolt..
ehk lugeda võib elutõe,
enne tegutsemist ära põe….