Ja jälle ta kõnnib. See mees.
Mõtleb meenutuste mõttekusest.
Meenutamine toob pilte ta silmile. Neis näha on ka midagi ajatut. Aeg meenutustes on suhteline suhtlemaks tasaste püsivate tunnetega. Emotsioone ta peletaks eemale - need pigem lõhuvad kui seovad. Lihtsaid, selgeid tundeid ta endas seoks… need oleks abiks ta elu veoks. Olla kui kotkas kõrges ja vaadata kõik olnut. Tasane arukus vaid näitab suurt. Et suur pole midagi muud kui väikese osa ja selle sama olemise suur pesa.
Ja ta meenutab… neid rahulikke tundeid. Meenub tulevik ja olevik.
Jalutuskäik viib edasi..