Ta läks rõõmsalt oma teel ja keegi nuttis tema eel. Peatus Mees ja lohutust jagas. Ära andis ka enese lohutuse. Märkamatult. Siis lohtust otsima läks… ees kiusatuste rägastik. Enne oli tal ootus, nüüd sõrmedele jäänud vaid lootus. Ja läks siiski. Ta teadis, et miski temas kaob nii alatiseks. Leppimine. Kaotusega leppimine. Nüüd veel rohkem peab ära andma. Lõpuks viimse sellest Mehest tuulele kandma. Sest tegelikult pole kellelgi vaja seda Meest. Ta võitleb elu… seest. Pole vaja vajadust. Jääb ainult tuul - nii helgemalt siis kajab just. Ainult tuul… Nimetu.. Märkamatult märgatav. Tahtmisteta tärkav. Ja ehk kunagi…. Tuleb Tema. Siis tahtmisteta ärkab taas. Kõige puhtamas tundes…