Ta sattus sinna, kus leida end võib peale tormi… vaikuses. Tuul puhus hinge sisse. Seal oli keegi, kes tutvustas end rääkimata. See teine mees ei olnudki päris mees vaid ehk kujutis mehe jaoks, kel aeg on peatunud ses elu vaos. Ja näitas vaatamata silmil ta lätte, lõpu ning aitas mõista elutut ja elu. Ta oleks võinud kanda mantlit musta ja vikatitgi õlal aga ei.. see vaid inimlik hirm, mis pilte selliseid loob. Hoopis valge oli ta riie, ei vikatit, ei muud… Mees, kes sattunud tormivaikusesse.. ta mõistis olematuse olemist. Naeratas pärast kannatust. Vangutas pead ja patsutas sõbralikult oma külalise õlale. “Aitäh. Sa näitasid, mis elu väärtus. Nüüd jälle tean teed.” Elu -see on võimalus olla olemise täiustumises. Armastada. Sest see tunne on ajatu. Ta ei vaja meid. Mees ütleb: “Ma armastan..” ja aru saab, et “Mina..” on vaid viiv selle tunde tegelikkuses. Kõigel on mõte ses tundes…. On Armastus kui empaatiliselt tajutav olend sel mehe teel… Tal minna on ikka veel ja veel..