Siis asjatult ta tuult on taga ajanud.
Ja mõtetult palju mõelnud.
See Mees.
Sest üteldi: “Kui sa pole rõõmus, oled sa kurb..”
Nii kõik taandub kokku, jäänukina mõtete urg.
Jälle istuli on tunnete seisak.
Pea trummi lööb, otsa ees leisak.
Loeb juttu muinast, see mees..
Seal iva on sees.
“On halval võit hea üle… , sest heal võitu üldsegi tarvis pole.”
Hea ei vaja midagi, kedagi, ei miskit. Ta on.
Mees juhtub vaatama oma käsi,
neid imetlemast ta siiski väsib…
Käed aga ei väsi. Nad imetlevad imet, mis sündida võib käte läbi.
Sest hea tahe juhtida võib kõiksuse tihedamaist astmest läbi ja läbi..
On kostnud Mehe isekuse uhkeldamise kaja..
Kõik ego kaotamiseks. Nii on vaja.
Sest kaotuses on võit.
See Mees käes ikka hoiab veel üht Päikse õit….