Astus see mees jõe piiri peale. Ja kuulas veepiiskade helinat: “Siis kui kõik saab selgeks ja elu veereb alla, üle, tõusvasse taeva piirile… Siis jälle näeb vaid üht. Kõike ühendavat tunnet. Ei ole seal enam kahetsust, valu, halba.. on kõik vaid õpikuist…pärit. Õppimise vallatu mäng - ei ole halba, kui hea ses peidus. Sest igal on oma tee. Igal. Kõik tõesti vaid nii olemas saab olla. Olemine on alles ees.”
Nüüd rääkida soovis see Mees, iseendaga: “Jah. Nüüd ma saan aru haldjast. Sellest sõnast. Kui tahtmised keelatust, meelast värinast, saamisest heast. Kui on vaja, las olla, sel elul elamist on anda. See Mees, kes ootab… üht usku ta endas kannab. Jah ta on usklik. Helge armastus on ta usk. Ta suudab loobuda kõige suuremast Muusast. Kui on vaja. Siis on vaja. Ta suudab loobuda iseendast. Sest tagasi ihkab ta sinna, kust tuli. Päikese teel ta kiiri võiks kanda ja palju veel anda… Ent ei tohi anda saamise nimel. Mis sest, et saada, see tähendab - on sündida imel. Sest on vaja vaid uskuda. Uskuda. Kõik on võimalik. Kõik. Me oleme need, kes me tahame olla. Alati. Isegi siis, kui me ei usu seda. Aga kui veel uskuda… “