See mees lasi end visata kraavi. Ta ise tahtis kogeda seda. Kuid kraavist sai kuristik. Kukkudes põhja ta leidis kukkumise võlu, kus pööratult on tõusmine. Ta meel tahtis leida süüd. Ent pole. On ainult see kukkumine. “Kõik kukuvad erinevalt ja tõus on me enda teha.” Nii mõeldes tõusu ees nägi. Ja värav. Värav, kuhu toob miljon erinevat teed. Erinevate katsumiste-kogemuste rada variatsioonides, eluvõbeledes. “Kõik me tuleme ühest. Kõik me suundume ühte. Ainult väga erinevalt. Ja las olla. Las kõik olla rahus. Rahu on lõputu hingetoit.” Nii kukkumisest tõus sai ja mees lõpuks lendama õppis.