Üksi keset kõrbe ta sammub. Vaid viirastused tõelisuses teda puudutavad. Siiski vaid viirastused.. Kui tuleb tahtmine olla see, kes ollakse sisemiselt, võib juhtuda imesid. See Mees on näinud vähe, aga teab palju. Teadmised teevad haiget, sest tõelisuse viirastused soovivad kaduvaks tolmuks teha selle, mis pole mateerias. Kuid kuidas saab teha tolmuks seda, mida pole olemas mateerias? Ei saagi. Seepärast on see igavene. Ja meenutades kõike juba nähtut, hetkeks kurbus valdab… siis aga rõõm olemise täidab, sest pole midagi suuremat siin Maal Suurimast Tundest…. Iga vale liigutus pöördub oma suunda selle ühtse jõu abil. Jõud, mis ei kasuta jõudu… Mõtiskledes Mees sammub ikka edasi ja edasi. Ta teab, et ees on kõik ja mittemidagi ja selle pärast ei ole vaja tal muretseda. Nüüd soov veelgi rohkem jagada….