Ta oli kaotanud suure Tähe. Sellega kadus ka tihe jalgealune, mis oli pakkunud nii sügavat mõnu ta jalataldadele ja selle kortsude, murevagude, rõõmulohkude maastikule. Ta nägi punataevast pilvituvat, nagu varuks see endale talveks kohevat kosutust ümber soojaküllase südame. Aga need pilved.. olid rasked. Nii avaneski piimjas valgus hoopis end ta kohal ja igavikupikkuse ja -kõrgusega voolas allikajuga mehe lätetele. Aeglaselt ent püsivalt valgus hõbedane valguskuma üle keha: täitis selgroo iga muhu, sõelus läbi kõik karvatutid, silus säärtel, voogas varbatippudest üles südame õõnsusesse, läbis hingeavatorude laburündi ja virgus kuklataguse kaudu silmade sõõrmetesse - täitus kõik. Nüüd, tajudes valguse mängu enese sees, suundus see raskete pilvede poole. Need tasa kõrvale talutati. Ja seal nad olid. Sõbrad. Loendamatud. Igaüks säras silmade sügavusse. Sa ainult vaata… Nad moodustasid mustreid. Tundmatuid ja tuntuid. Sealt kostus neil kõnet: “Sa kaotasid vaid suure Tähe, nüüd oled väikesega…. aga vaid seal väikeses võid näha kord suurt…”