Ta hõljuv õhk vaid ringitas veel kohal, kus olid mehe tunded olnud….. Seal. Kui oodata ta tahtis rohkem kui tegelikkus võimaldas. Mees oli vastu olnud aja plaanile. Asjatult. Suurest tahtmisest järgi jäi löödud õhk. “Ju siis pole see siin võimalik, pole…” Pea langes lõua raskusele järgi. Silmad suunatud taas teele… “Ega mitte uuesti sa mind too siia, sellele tundmisele…?” “Palun…AEG.” Ta ei vastanud. Aga ei irvitanud ka enam. Vaikus. Mõtles? Kas ehk inimlikkus pähklikooreks sai? Tiksuv südamekellapomm. Ei. mitte veel. “AEG… palun anna aega!” Ja kuskilt kostus muusikat.. Näe… üks mägi. Ja valge klaver… Üks.