Sattunud ruumihõreduse keskpunkti. Hõljuv oli ka mõte. Kõik elutsemise ja elamise sigrimigri taandus vaakumtõmbes selle hõreduse ääremaal asuvasse pisikesse kasti. Vaikus saabus. See helises. Aga vastuolu polnud. Ta oli olnud Mees, siis mees ja nüüd… ei olnud lahustunud isegi vees? Oli hõreduse keskel. Meenus Archimedes.. Kas hõreduses võis olla see toetuspunkt? Siis kadus ka meenutus. Meenuma hakkas tulevik.