Punaste Lakk-kingadega Neiu

ESIMENE OSA

Ühes väikeses linnas, mida võiks pigem keskmise suurusega külaks nimetada, leidis viimasel ajal aset mitu röövi. Juba olid ohvriks langenud lihuniku kaupluse kassa ning proua Maline de la Sierele ehetepood, Maline, teatavasti on linnakese kõige rikkam, ning nagu kuulda, ka ainuke sinivereline oma päritolu kaudu.
Debora oli terve suve õmbleja Milli juures töötanud, tema eest tellmusi täitnud ning isegi uusrikastele uhkeid ballikleite õmmelnud. Ei pea vist mainimagi, et ta enda üle nüüd uhke oli, ja veel rõõmsamaks muutis noore tütarlapse meele see, et ta oma teenitud tasu täna pidi kätte saama. Just nimelt selle raha eest oli Debora terve suve töötanud, et ta nüüd omale need punased peene kontsaga ehtsast nahast läikivad kingakesed saaks osta. Ta oli juba aastaid käinud mitmeid kordi parandatud kalossidega ning leidis, et oma 20.sünnipäevaks peab ta endale ometi kingad kinkima ning oli nüüd elevil, kuna see päev oli kätte jõudmas. Ta juba teadis, kus poes tema uued jalavarjud teda ootavad, need on siit mitte väga kaugel – väikeses linnas, kus elab Debora rikas sõbrannagi, seal linnas on ilus riiete ning jalanõude pood, uus pood!, kust ostavad ainult rikkad inimesed, kuna vaesemad vaid esemete ilu võivad imetlemas käia. Aga oma 20.sünnipäeva eelõhtul läheb Debora oma väljateenitud rahaga sinna hirmuhkesse kauplusesse ning ostab, nagu võrdne rikastega, endale nood punased lakkkingad!
“Debora, kullake, sa oled tublisti minu juures töötanud. Lubasin sulle täna maksta, aga näe, mees jõi eile õhtul pooled mu säästud maha. Ehk ootad veel kuu, siis maksan sulle, eks?” teatas õmblejanna Milli tüdruku pettumusest ja hämmeldusest suurenevatesse silmadesse nukralt naeratades.
“Aga!?..” mõtles Debora protestida, kuid leidis siis,et ega see enam Milli abikaasa maha joodud raha tagasi tooks, ning sulges haavunult oma huuled.
Kuke kiremise peale ajas tütarlaps ennast ülesse, tõmbas oma põlvini ulatuva punakas-pruuni narts-seeliku selga, halliks kulunud valge pluusi üle pea ning sõbranna ära visatud katkise purpurpunase sineli õlgadele. Juuksed punus Debora palmikusse, mille tegemine võttis temalt tükk aega. Deboral nimelt olid pikad ja väga paksud juuksed, nii, et teda pisikesest peast metsjeesuseks hüüti. Nüüd oli ta valmis, ta tõmbas oma vanad kalossid varvaste otsa, kuigi kibe nukrus kerkis talle seejuures kurku, aga ta ropsis seeliku puhtaks, justkui oleks seal üleliigne saiapuru ning astus toast välja: hommikusse rõskesse uttu. Sügis oli käes, seda oli õhustki tunda : oli kuidagi selline rusuv ning ahistav meeleolu. Vihma tibutas ning pehme pori libises kalosside all premale ja vasemale kui inimese raskus sellele astus. Külamehed seadsid oma vankrid ja hobused valmis, et linna minna, et turule minna. Inimesed voorisid siin juba sel varasel hommikutunnil, linnas aga kõik magasid veel. Linnas on üldse kõik teistmoodi, nagu Milli teadis rääkida. “Seal on inimestel aega ülegi, neil on nii igav, et hakkavad Issandas Jeesus Kristuseski juba kahtlema, Issa ristiene, andesta meile meie patumõtted!” Nii alati lööb õmblejatädi risti ette ning nukrutseb ilmaelu tobeduste pärast, aga Debora peab täna sinna jumalasalgajate pessa minema - ta peab ju ka oma rikkale sõbrannale Isabellilegi teatama, et kingi ta osta ei saa ning et sõbrannal ei tarvitse temaga poodi mineku pärast sel aastal muretseda. Isabel on hea tüdruk, kuigi ka tema ei usu, et Jeesus Kristus olemas oleks olnud, no seda ehk siiski, aga tema ütleb, et see Lunastaja pole teda küll kunagi aidanud, ning seepärast tema teda ei palugi. Aga muidu on rikas sõbranna südamelt hea : ta on kõik oma ära visatud asjad Deborale kinkinud, just Deborale! Ta ei ole neid viinud vaestemajja ega kuhugi kokkuostu, vaid andunud oma lapsepõlvesõbrannale! Kui Debora väike oli, olid ka tema vanemad pisut jõukamad, aga siis hukkusid nad mõlemad tulekahjus ning sellest õnnetusest saati elab Debora orvuna selles väikeses külas, tehes juhutöid, et endal hing sees hoida.
Noor neiu oli paar versta varases hommikukastmes läbi kõndinud ning nägi juba linnakuma kauguses helendamas. Sügisene hommik oli siinmail hämaravõitu, mistõttu Debora silmgi kohe ei seletanud, kes see külameestest temaga ühes suunas vankriga sõitis. Vanker peatus ning mölder Juhan pistis oma sooja sõbraliku käe Deborale toeks ning aitas ta vankrile istuma.
“Lähed linna, Debora?” päris vanamees ning andis hobusele käsu taas liikuma hakata.
“Linna. Lähen sõbrannale külla, mul on varsti sünnipäev,” vastas tüdruk jälle kibedust kurgus tundes.
“Või sünnipäev? Palju õnne siis, oled hea tüdruk. Näh, võta mu kotist üks kohupiimakook - naine täna hommikul küpsetas - müügiks. Võta üks, olgu see minu kingitus sulle, ” lausus mölder lahkelt ning ulatas kotikese Deborale. Tütarlapse silmad lõid särama ning tänulikult hammustas ta veel sooja magusat kooki.

“Preili Isabel, üks koledasti riides neiu soovib teiega rääkida,” teatas Isabeli vanemate majaabiline. Noor tüdruk pööritas silmi ning tõmbas siis uhke sügismantli õlgadele.
“Debora?!” naeratas Isabel imestunult ning astus noorele külmunud neiule vastu, ,,mida sa nii vara linnas teed?”
“Isabel? Kuidas sul läheb? Näha, et hästi, oled nii ilus. Olen linnas, sest pidime sinuga mulle kingi ostma minema. Mäletad, neid ilusaid punaseid lakkkingi!” rääkis värisev Debora silmade säras, ,, mulle sünnipäevaks!”
“Mäletan ikka, jah. Kas ongi juba käes? Sul siis ju täna…!” alustas Isabel kaasa haaratult.
“Ei,” katkestas teda Debora ning tundis, kuidas nutt taas kurku tõusis, ,, mul ei ole seda raha ega sünnipäeva. Mul on homme küll sünnipäev, aga … ma ei saanud palka kätte…”
Isabel pööras oma halastava lohutava pilgu Deborale ning hakkas siis itsitama.
“Mida sa naerad?” imestas Debora endal suu nutust krampi kiskumas, et jälle kõik tema planeeritu vastu taevast lendas.
Isabel nööpis oma mantli nööbid suursuguse graatsilisusega kinni, lõi pea uhkelt kuklasse ning kilkas :” Sina oota siin!”
Isabel vuhises tuppa ning juba mõne hetkega oli ta sealt jällegi väljas tagasi, rahakukkur näpu otsas.
“Me teeme nii, mina laenan sulle täna kingade puhuks raha, sina maksad tagasi, kui palga kätte saad! Olgu see minu kingitus sulle, Debora,” naeratas Isabel ning võttis sõbranna käe alt kinni. Neiud suundusid pikka tänavat mööda kurikuulsa poe poole. Kui nad kauplusesse sisse astusid, tundis Debora, justkui oleks ta Jumala õnnistuse saanud. Ta vaatles neid säravaid ja lõhnavaid kangaid, valmisriideid ning litritega ridiküle, neid uhkete sulgedega daamide kübaraid ning imekauneid kette. Debora oli otsekui pimestatud sellest ilust ning harmooniast, oma õnneuimas ei pannud ta tähelegi, kui komistas kellelegi otsa ning tema varvastel kogemata tallas. Debora kaotas tasakaalu ning kukkus. Noor mees, kelle varbale neiu oli kogemata astunud, tõstis Debora kraest kinni hoides kõrgele lakke, tema silmis põles raev ning hammaste krigisedes lasi ta ootamatult neiul põrandale langeda. Debora ärkas kui unest ning varjus koos Isabeliga kibekiiresti riiulite taha, just sinna, kus olid tema tulipunased lakkkingad. Olles toibunud sellest läbivast pilgust, mis Deborat hetk tagasi oli puurinud, proovis ta nüüd neid uhkeid kingi jalga. Need olid neiule justkui valatud! Isabel pakkis kingad karpi ning andis sõbrannale kingade ostuks raha. Debora seisis rivi lõppu, sest ostjaid oli täna väga palju. Isabel teatas, et ootab sõbrannat väljas, kuna tundis, et poe õhk teda lämmatas. Debora seisis ja säras : unistuste kingad näpu vahel, uhke ja õnnelik. See olesk olnud Debora elu parim päev, kui poleks olnud seda vahejuhtumit tolle väga pika ning tugeva noormehega. Inimeste saba hakkas lühenema ning peagi oli Debora käes järg maksta, siis aga koondus kümneliikmeline kamp kassapidaja ümber ning tulirelva ähvardusel andis surmani hirmunud müüja kogu raha, mis kassas leidus, jõugule. Keegi ei julgenud ennast liigutadagi - kogu kauplus jälgis toimunut justkui oleks aeg seisma jäänud ning kõik maailma helid enesega matnud.
“Mis te vahite?! Välja! Kõik poest välja!” röökis üks jõugust läbi maski ning vehkis ähvardavalt revolvriga. Rahvas sööstis kauplusest välja : kes ees-, kes tagauksest. Debora leidis end voolu keskelt tagauksest väljuvana ühes käes kallid kingad, teises lipendamas Isabeli laenatud raha. Inimesed tormasid nagu kurjast vaimust vaevatud igaüks ise suunas üksteist jalge alla tallates. Debora varjus pimedasse kõrvaltänavasse, kus oli suur virtsa hunnik ning lagunenud hobusekaarik. Neiu kummardus, et raha pluusi sisse peita ning kalossidest kivikesed välja puistata, mis sinna põgenemise käigus olid hüpanud. Just siis, kui tüdruk oli jalavarjud tühjaks jõudnud koputada, komistas keegi talle täie hooga otsa, nõnda, et nii komistaja kui ka Debora sillutisel pikali olid : mõlemad märjad ja porised. Kui neiu pea tõstis, nägi ta enda ees umbes kümmet maskeeritud inimest - need olid need samad poevargad! Komistaja haaras Debora sinelikraest ning tõstis ta kõrgele õhku, ise neiule tulivihaselt silma puurides. Mehe nägu oli tahmane ja porine, tema silmad teravad ning täis sellist jõudu, mis oleks võinud ka kogu maakera teistpidi töörlema panna. Taas kord lasi noor mees Deboral maha pudeneda ning krahmas nüüd tüdruku näppude vahelt karbikese punaste lakk-kingadega. Võika naeru saatel virutas mees uhiuued kingakesed virtsa sisse ning pööras seejärel Deborale selja. Kaks naist, ka maskeeritud, lähenesid vastikult irvitades Deborale, surusid ta vastu lagunenud kaarikut ning võtsid kumbki kätte suure kivimüraka. Nad tõstsid kivimürakad neiu peakohale ning lasid need siis lahti. Debora pitsitas ennast kõvasti kaariku vastu ning väänles ja vingerdas, et mitte kiviga pihta saada. Uuesti võtsid naised maast kivid ning kordasid tegevust. Debora ei karjunud, nutnud, ega palunud, ta ainult pressis end veelgi enam purunenud sõiduriista vastu. Siis aga tuli Debora juurde jõugu pealik, lühikest kasvu, jässakas tugev mees. Ta tõstis neiu üles, andis ta uuesti oma nn paremale käele, tollele pikale metsikute silmadega mehele ning teatas :”Uputa!” Suur noormees tõstis Debora veelgi kõrgemale, raputas teda metsikult ning juhtis siis virtsa kohale. Debora vaatas mehele anuvate silmadega otsa, justkui paluks, et mees endas selle poole üles otsiks, kus temas veel armastust leidub, ning talle armu heidaks. Mees kastis neiu põlvini virtsatünni, nii, et Debora kalossid sinna uppusid ning jäidki ning tabas siis neiu pilku. Seejärel leidis Debora end välkkiirelt sillutiselt ning nägi jõuku endast eemale minemas. Suur mees viimasena taga lonkimas. Debora silmad lõid põlema, kui talle meenusid ta uhiuued punased lakk-kingad ning ta sööstis püha viha täis järele tollele suurele mühkamile. Neiu mõtles meest peatada ning talle üks korralik kõrvakiil anda aga mees osutus nii tugevaks, et Deboral kuidagi ei õnnestunud teda ümber pöörata, selle asemel rebenes mehe pluusist tükike ning see jäi neiu ehmatuseks tema enda pihku lipendama. Sellegi poolest kogus Debora taas julgust ning virutas silmade välkudes noormehele täiest jõust vastu vahtimist. Kogu röövlikamp pistis laginal naerma justkui oleks Debora sääsk, kes elevanti tappa tahtnud. Aga Debora ei naernud ning seda ei teinud ka kõrvakiilu omanik. Neiu pööras mehele kiiresti selja ning püüdis punuma pista. Ta juba arvaski, et on pääsenud, sest kõrvaltänavas oli palju kaste ning pooleliolevaid ehitisi, kuhu ennast peita, siis aga tundis ta, et maa kaob jalge alt ning ta leidis end taas õhust. Noor jõuline mees suundus Deboraga mingi ehitise sisse, kus oli pime ning umbne. Kui Debora paljad jalad jälle maapinda puudutasid, oli see soojem kui sillutis väljas. Mees paiskas Debora vastu seina, tõstis vihaselt tüdruku lõua ning vahtis ainiti talle silma, aga ei öelnud sõnagi. Nii jäid nad mitmeks minutiks tõtt vahtima, ilma, et kumbki neist oleks midagigi lausunud. Kui mees Deborast lahti lasi, märkas neiu, et röövli pilgus oli midagi iseäralikult muutunud. Mõne hetkega oli mees kadunud ning neiu leidis end üksinda istumas tolles madalas, pimedas ehitises, palja jalu : ilma oma uute kingade ning ka vanade kalossideta… Aga ta käes oli paber, ei seal oli palju pabereid! Debora väljus ruumist ning nägi päevavalguse käes, et tema peos oli suur summa raha, ja see ei olnud Isabeli laenatud! Isabeli laenatud raha oli endiselt Debora pluusi all varjul! See oli tolle jõhkra noormehe antud! Kuid miks pidi nii julm ja südametu mees Deborale sellise aukartustäratava rahasumma pihku pistma? Debora otsis nõutult silmadega miskit, mis võiks talle olukorda seletada, aga tänav oli tühi ning surmvaikne. Neiu peitis raha sügavasse pluusi sisse ning astus toimunust uimasena palja jalu läbi porise tänava.
“Debora?!” kiljus Isabel ning sööstis hirmunud silmadega oma sõbranna suunas, ” Ma mõtlesin, et nad tapsid su ära! Kus sa olid!? Ma otsisin sind!? Kus su kingad on?!”
“Minuga on kõik korras, aga kingadest ning kalossidest olen nüüd ilma. Näe,” ütles Debora ning sirutas käe Isabeli laenatud raha järele,” su raha on alles.”
“Ah, Debora! Oma eluga kaitsesid sa mu raha! Nüüd jäägugi see sulle!!! Kingad ostame teised!” arvas Isabel.
“Ei, Isabel. Ma ei taha enam rohkem kingi. Ja sinu raha ma ka ei taha. Ma tahan tagasi koju minna. Siin linnas toimuvad nii imelikud asjad, et ma ei saa siin mitte millestki aru. Ma lähen tagasi maale. Anna andeks, et sind segasin, Isabel.” teatas Debora ning ulatas sõbrannale tema laenu.
“Aga kuhu sa niimoodi lähed, palja jalu ja puha? Saad veel kopsupõletiku!” pakkus Isabel.
“Ei saa ma midagi…” sõnas Debora ning lonkis Isabelist eemale.

Debora oli juba kolm nädalat kopsupõletikuga voodis lamanud ning õmblejannal Millil oli nüüd eriti raske : ta pidi kantseldama oma väikeseid lapsi, oma joodikust meest ning käima vähemalt kaks korda päevas Deborat vaatamas, sest tütarlaps elas ju ihuüksi madalas toakeses Milli lauda kõrval. Talv hakkas lähenema ning juba oli hommikuti maa valge, päeva peale aga kiskus ilm sulale ning siis olid seda lörtsi ja putru kõik kohad täis. Debora lamas üksinda tulepaistel, mille Milli hommikul ahju oli teinud ning rüüpas kuuma teed. Vahepeal jäi ta magama ning kui ta taas teadvusele tuli, oli väljas juba hämaraks läinud. Neiu ajataju oli kadunud : ta ei teinud enam ööl ega päeval vahet, ainuke asi, mille järgi ta sai aru, et maailm pole veel seisma jäänud, oli see, kui Milli mütsudes ning plekkanumatega kolistades laudas töötas või kui ta Deborale käis tuld kohendamas. Ühel öösel aga, kui Deboral oli eriti halb olla ning ta mõtles, et sureb, tuli talle külla keegi võõras. Noorel neiul oli nii kõrge palavik, et ta arvas end külalist ettekujutavat. Debora nuttis ning sonis, vähkres ning väänles voodis nagu hakkaks tõepoolest surema : nii halb oli tal olla. Võõras istus neiu voodi kõrvale maha, jootis Deborale ravimteed ning mudis neiu sõrmi. Ta lasi tüdrukul kõhuli lamada ning sundis Deborat rääkima, mis neiut on vihastanud või kurvastanud. Debora ei saanud alguses üldse aru, mida võõras temalt palus, viimaks aga hakkas uimaselt läbi pisarate rääkima, samal ajal, kui tulija talle massaaži tegi.
“Ma kohtasin linnas ühte meest, kelle silmis oli selline jõud, viha ning valu, mille sarnast ma pole veel elu sees näinud kellegi silmis. Ta oli halb, väga halb. Ta tegi mulle halba, siis aga muutus miski tema pilgus - need silmad olid ühtäkki täis anuvat armastust ning sügavat häbi. See mees kinkis mulle raha, aga seda ma temalt ei tahtnud,” jutustas Debora.
“Mida sa temast siis tahtsid?” päris võõras ning vajutas neiu seljal valusaid punkte, nii, et Debora aegajalt oigama pidi.
“Ma ei tahtnud, et ta mu kingad ära viskaks!”
“Aga mida sa temast tahtsid?”
“Mitte midagi!”
“Midagi sa ikkagi tahtsid kui talle järgnesid ning kõrvakiilu andsid.”
“Ma ei tahtnud midagi! Mis ta üldse tuli mu ellu, selle pahupidi pööras ja siis igaveseks minema kõndis!?”
“Näed nüüd! Sa tahtsid midagi! Sa tahtsid ta tähelepanu!”
“Ei tahtnud! Ja pealegi on mul palavik, ma ei tea, mida ma räägin.”
“Ei, ei, räägi see endast välja, räägi end vabaks oma piinavatest mõtetest. Mida see mees sulle tegi?”
“Midagi! Raputas.”
“Kas ainult raputas?”
“Ta liigutas mu sees midagi, mis on alati janunenudki selle liigutuse järele, aga pole seda kusagilt saanud. Tema pilgus oli see säde, mida ühelgi teisel lihtsurelikul pole ma näinud. Ma armastan teda.”
“Seda meest?”
“Ma armastan teda.”
“Kuidas? Sa ei tunnegi teda?”
“Ja polegi vaja. Ma ei tahagi teda tunda ega enam kunagi näha. Ma armastan teda.”
“Kuidas sa saad armastada inimest, kes sind ei armasta?”
“Ma ei tahagi, et ta mind armastaks, sest kui ta seda teeks, ei armastaks ma teda. Kui ma teda veel kord näeks, kaoks see müstilisus, mis praegu teda minu vaimusilmas ümbritseb. Ma olen Jumalale tänulik, et ta minu tee tema omaga hetkeks ristuda lasi, sest see hetk jääb minu elu valgustama kuni surmani. See hetk ongi see miski, mille nimel tasus sündida ning elada. Selle pilgu eest, mille ta mulle saatis, võiksin ma surra! Ja nüüd võingi ma seda, sest ükskõik, mis ka ei juhtuks, ma olen seda tundnud - armastust - ning näinud neid silmi. Ma armastan teda, mitte tema armastust, olemust, hinge või keha, vaid teda tervikuna!!! Olgu tänatud Jumal selle ainuma hekte eest minu elus, mis mu hinge nii värelema pani, et sellest jätkub kogu mu eluks! See on imeline, kas tead! Armastada! Armastada ilma, et tahaks seda inimest omada, kallistada või suudelda, ilma, et tahaks tunda, et temagi mind vastu armastab! Kui palju olen ma patja nutnud kurbust, et minu tunetele ei vastata, et keegi mind ei armasta. Oh Jumal, kui õnnis on elu! Kui sügav ning täitev on tõeline armastus! Ma armastan, armastan tõesti! Kui hea on tunda, kui täielik ning võimas on armastus! Jumal olgu tänatud selle mehe eest, kes minus selle tunde äratas!”
Debora ärkas ning nägi kolde ees Millit, kes nuuksudes puid tulde pildus.
“Milli, miks sa nutad?” päris Debora ehmunult voodis istukile tõustes.
“Debora?! Mu Jumala ristikene! Tänatud olgu Jeesus Kristus selle ime eest, mis ta on korda saatnud! Sa essukene! Debora!” töinas nüüd Milli täiest kõrist ning embas noort neidu,” ma mõtlesin juba, et no nüüd lähedki ja jätad mu maha! Öösel olid tuline kui süsi, sonisid, sonisid imelikke asju. Üks ärrasmees käis sind õhtul vaatamas, ütles, et on sinu lähedane sõber. Mina muidugi pole kunagi huvi tundnud oma abiliste eraelu või armuelu vastu, aga sina Debora oled küll ikka imelik. Selline viks mees, nägus ja sihvakas, uhkesti riides, nimetab end sinu sõbraks. No mina sinu asemel oleks juba ammu temale läinud, sada korda oma vanamehe asemel. Sa Issa Ristikene, halasta! Ei tohi mitte! Mitte ei tohi himustada ligimese vara! Aga seda ma sinule ütlen, et rumal oled sa tüdruk, kui sellisele mehele päitsesid pähe ei pane! Vot see on väärt mees! Oli teisel veel kitarrgi kaasa tassitud ning lõõritas sulle laulda, nii, et minagi majja ära kuulsin, aga sina, va tobu, suigud pool surmaunes ega kuule teda ühti! Ei kuulnud sa mindki hommikul, kui me arstiärraga sul ärgata palusime. Siis tohtrionu mulle ütleski, et ma sulle selle va puusärgi ära ostaks… Et ei sinust enam elulooma saa! Ja mina mõtlesin : sa essu Ristikene, nüüd kena ärra läks ära ja kui tagasi tuleb, on tema Debora läint! Ja mind ei aita kah änam keski õmmelda ega kedagist! Oh tänatud olgu Jeesus Kristus, et ta su ikka meie sekka tagasi lasi tulla, mu kallis, kallis Deborakene!!!”
Debora naeratas väsinult Millile ning teatas, et tahab nüüd välja minna.
“Sa essukene! Andsid küll keha tagasi, aga mõistuse jätsid sa endale! No mis kasu on tüdruku kehast, kui sellel mõistust ei ole?! Debora, sa puha segi kamminud, mis?! Endal nägu peas kui valge vaha, aga tema tahab välja minna!?”
Pika vaidlemise ning targutamise peale nõustus neiu siiski veel nädalaks tuppa jääma, aga juba samal õhtul hakkas ta Milli rõõmuks uusi tellimusi õmblema. Nädal möödus kiiresti ning Debora oli kui imeväel täiesti paranenud. Kuigi neiu salamisi ootas, et müstiline unelmate prints teda veelkord vaatama tuleks, et tulnud kedagi. Ainult möldri Juhan tuli koos oma naise küpsetatud moosipirukaga Debora tervise järele pärima. Ühel hommikul, kui kohev valge lumevaip maad kattis ning suured lumelärtsakad taevast langesid, jäi Milli neiu juurde tulemata. Ka lõunaks ei olnud õmblejannast ei kippu ega kõppu. Kui juba päris õhtu käes oli ning Millit ikka veel polnud ilmunud, otsustas Debora teda, hoolimata lubadusest toast mitte lahkuda, otsima minna. Ta tõmbas selga villase sinise kleidi ning selle peale Isabeli antud purpurpunase kulunud sineli. Soojad vildid jalas, astus neiu esimest korda peale haigust toast välja. Õues oli pime, jahe lume lõhn lõi ninna ning valge vatt krudises viltide all. Debora tõstis pilgu Kuule : see säras oma uhkes üksinduses nagu tõline muusa. Neiu astus helendavat kitsast jalgrada mööda üles Milli maja poole, kui kuulis korraga võigast naeru, röökimist ning summutatud mütsusid. Suur inimestekogu liikus tormijooksuga pimedasse - sauna ja lauda poole, salk kohalikke korravalvureid visalt kannul. Debora tõmbus kibekiiresti kõrvale ning jälgis puurida varjust tagaajamist. Kaks meest sööstsid tema suunas ning kahmasid neiu kaasa, pidades teda vist enda rühma liikmeks. Debora küll kiljus ning puikles vastu, aga suurem meestest viskas tüdruku üle õla ning kamandas :”Ole vait! Tänada jõuad hiljem!” Nad kappasid läbi paksu lume ning üle lume alla mattunud soomülgaste, nii, et Debora oleks vahepeal mehe seljast maha pudenenud, kui suur isasteesindaja teda kindlamalt kinni poleks haaranud. Korravalvurid tilpnesid haledalt röövlikamba taga ning jäid võrdsetena oma poolpimedate jälituskoertega rahvavaenlastele nõutult järele vaatama. Kui vargakamp oli metsaligidal, ohutus kauguses külast, jäid kõik lõõtsutades iga üks ise kohta väsinult seisma. Suur mees paiskas Debora kerge hooga lumele ning sõimas:” Mis sa segad mind, kui ma sind päästan! Teinekord…!”
“Teinekord jäta MIND rahule!” turtsus neiu.
Korraga pahvatasid mõlemad vait, ka teised kohalviibijad ei lausunud sõnagi. Kogu mets oli hetkeks kui ära lõigatud kõikidest helidest. Siis aga ropsis Debora oma riietelt üleliigse lume, heitis tähendusrikka pilgu mehe leegitsevatesse silmadesse ning pööras nipsakalt kogu kambale selja. Täielikus vaikuses sumas neiu nüüd tagasi küla poole, ükski röövlitest ei julgenud ikka veel ennast liigutadagi.
“Debora!” hõikas korraga suurt kasvu mees, kes neiu eksikombel oli päästnud.
Debora võpatas ning jäi seisma. Samal hetkel hakkas kogu mets taas kihama häältest ning häälitsustest. Sihvakas mees jooksis neiule vastu, justkui oleks see jällenägemisrõõm. Teisedki röövlid hakkasid liikuma, omavahel sõitlema, kes midagi oli röövi juures valesti teinud. Mees haaras õblukese neiu sülle ning embas teda kirglikult, nii kirglikult, et igaüks oleks võinud öelda, et need kaks teineteist juba kaua tunnevad, veel rohkemgi - armastavad. Ja sel samal silmapilgul avasid küla korravalvurid valvsa tähelepanu kaotanud röövlikamba pihta tule. Mitu ähvardavat lasku läbisid vihisedes karge talveöö õhu ning takerdusid kellegi soojasse ihusse. Müts ja müts langes üks röövel teise järel, enne, kui neile kohale jõudis, mis oli toimunud. Kiiresti haarati ka oma tulirelvad ning üritati kätte maksta või endit päästa, mõni röövel suutis kandade välkudes põgenema pista, mõnele aga jäigi see viimaseks röövretkeks. Korravalvurid astusid lähemale. Pehmel lumel lebas neli laipa.
“Lähme toome külast vankri, millega need siit minema vedada. Pärast vaatame nad läbi, kes kui palju on varastanud, ” leidis korravalvurite ülem, ning juba mõne hetke pärast oli kogu metsaalune taas kord haudvaikne. Neli laipa : üks lühikese ja jässaka mehe oma, teine lühemat kasvu kidurakese aadama poja oma, kolmas ja neljas olid vastavalt üksteise peal, üks neist suur ning tugeva kehaehitusega mehemürakas, tema all varjus habras eevatütar. Korraga hakkasid kaks laipa jälle elama. Suur mees vaatas kiiresti ning hoolitsevalt Deborale silma, samas, kui neiu talle tulivihase pilgu saatis.
“Sa oled nii ilus,” teatas mehemürakas ning Debora ehmatuseks surus mees oma huuled neiu suule.
“Kuule mühkam! Kelleks sa ennast õige pead?! Ma oleks just sinu pärast surma saanud ja nüüd kukud sa mind heast peast suudlema?! Ega ma mingi üldkasutatav lõbutüdruk ole! Ma olen korralik noor neiu ja ma olen kihlatud, muide!” vadistas temperamentne Debora silmade välkudes, kohe, kui oli suure mehe joovastavast suudlusest toibunud. Mees tõmbus kui peksa saanud kutsikas hetkeks tagasi, mitte sellepärast, et ta oleks pettunud olnud Deboras, et ta polnudki üldkasutatav lõbutüdruk, aga sellepärast, et neiu kihlatud oli. No muidugi, see oleks ka loogiline : Debora on tõesti väga veetlev noor neiu, oskab tööd teha, on isegi paar aastat kooliharidust saanud. Miks ta ei peaks kihlatud olema.
“Kes ta on?” küsis mees Deborat ikka veel enda alt välja laskmata.
“Mis asja?!” ägestus neiu.
“Kes ta on? Su kihlatu?”
“Kuule mees! Ma ei tea, kes sa oled, aga kelleks sa õige arvad end olevat!? Minu pihiisaks viimati?! Ma ei pea sulle üldse millegi kohta aru andma, ole sa siis kõige vahvam mees, keda ma eales olen näinud või mitte, aga ….” turtsus neiu ärritunult.
“Ma olen sinu arvates maailma kõige vahvam mees?” naeratas röövel.
“Ei!”
“Aga sa ütlesid ju!”
“Ma ütlesin, et mu pärast ole, kes tahes, mina ei pea sulle üldse mitte midagi seletama!”
“Sinu pärast olen ka pihiisa olnud,”
“Ah?! Mis see minusse puutub! Minu pärast?! Kuule mees! Sa ei tunnegi mind!”
“Tunnen rohkemgi, kui sa arvata oskad,” teatas röövel tähendusrikkalt.
Debora saatis mehele küsiva tigeda pilgu :”Sa oled ju seesama jõhkard, kes mu uhiuued kingad virtsavette uputas!”
“Mina jah!” lausus mees nii uhkelt, et vähe puudus, et ta oleks veel endale rusikaga vastu rinda tagunud ja öelnud :” Mina neh, tubli mehepoeg!”
“See oli väga… lapsik ja jõhker, mis sa tegid!”
Kuigi Debora tahtis mehele väga valusasti öelda, ei tahtnud ta siiski mehe hinge haavata ning nähes, et mees järsku vait jäi ning ükski lihas enam tema tahmanud näos ei liikunud, küsis neiu leebema häälega, justkui vabandades :”Miks sa mulle selle suure rahahunniku andsid?”
Röövel puuris oma jõulised silmad neiu omadesse ning küsis :”Kas sa armastad teda?”
“Mis asja? Jälle hakkad pihta! Sa oled nagu katkine grammofoniplaat! Ma ju ütlesin, et ei pea sulle aru andma ja sa ei vastanud mu küsimusele!” ägestus neiu uuesti.
“Aga kas sa armastad teda?” küsis mees jälle ning vaatas ainiti Debora silmadesse.
“Kuule sina! Kao üldse mu pealt ära! Sa oled kõige vastikum enesekindel mees, keda ma tean!”
“Sa tead vist palju mehi..? Aga miks sa siiski mu küsimusele ei vasta?”
“Sina ju ka ei vastanud minu küsimusele!”
“Sa tahad minu moodi käituda, see on hea : me sobime juba nüüd, ” irvitas mees.
“Mida?! Kuule, sa …!”
“Ma vastan sulle : ma andsin selle raha sulle, kuna sa olid ju paljajalu ja ma teadsin, et sulle läheb seda paberihunnikut rohkem vaja, kui meie kambale.”
“Mis sa loodad, et ma sulle nüüd tänulik oleksin või? Unusta ära!”
“Ma ei looda mitte midagi! Ma tahan…!”
“Tahad, et ma su tänuvõlglaseks hakkaksin?! Keri kuu peale!”
“Ma ei taha, et sa end minu tänuvõlglasena tunneksid. Ma olen ise sinu tänuvõlglane,” teatas mees ning jäi taas kord vait.
Debora arust oli see suure füüsilise kehaga mees hetkeks nagu pisikene poiss, kes on varba ära löönud ja tulnud nüüd ema juurde lohutust saama. Neiul hakkas mehest nii hale, et ta teda kallistada tahtis, kuid talitses ennast ning küsis siis :” Sina minu tänuvõlglane?”
“Jah. Sa näitasid mulle, et …” alustas mees ning kuulis siis korravalvurite lähenevaid samme,” ruttu peitu!”
Mees tõusis kibekähku püsti, haaras hapra Debora sülle ning sööstis nii kiiresti kui jalad võtsid metsa sügavustesse. Korravalvurid muidugi märkasid neid ning avasid noorte pihta tule. Suur mees oli enda peale vihane, et ta neiu ohutuse eest polnud hoolikam olnud, et ta oma küsimustega põgenemiseks vajaliku aja oli ära raisanud ning nüüd jälle Debora elu ohtu seadnud. Kuulid aina vihisesid üksteise järel pimedas padrikus ägavate noorte poole. Korraga nõtkusid mehe jalad ning ta vajus hetkeks oiates lumele.
“Said sa pihta?!” kiljus Debora hirmunult ning haaras mehe pea oma värisevate käte vahele.
“Ei!” hingeldas mees ning ajas end uuesti püsti, haaras neiu sülle ning tuiskas edasi, kuid väga vaevaliselt.
“Pane mind maha!” nõudis Debora.
“Mida!? Hull oled või? Nad tapavad su!”
“Pane mind maha!” käskis neiu ning hakkas rusikatega röövlit taguma. Mees varjus suure maa seest välja tulnud tamme juurte taha ning lasi neiust lahti.
“Sa oled ju haavatud, valevorst!?” ehmatas Debora ning haaras röövlist kinni,”Issand Jumal!”
“Ei, Issandaga pole siin midagi pistmist,” teatas röövel mürgiselt ning kibestunult, ” me peame edasi minema, varsti on nende pimedad krantsid meil kannul!”
“Ei. Ma lähen tagasi. Ma ei saa sinuga ju ära põgeneda. Ma ei tunnegi sind, ei tea su nimegi…”
“Janek,” vastas mees ning lasi end meeleldi emmata.
“Janek? Mhmmm…” naeratas Debora ning jätkas siis,” ma lähen tagasi külasse, ütlen, et sa röövisid minu ning said põgenedes surma ning uppusid jõkke. Siis ei tule nad sind enam otsima, sest jõevool on su laiba ju kaugele kandnud ja ma ütlen, et mina pääsesin sinu käest põgenema. Ma pean ju tagasi minema ja Milli juures õmblejana edasi töötama.”
Debora ütles seda viimast justkui vabandades ning tundes kahju, et ei või Janekiga sellest külast igaveseks põgeneda.
“Ma ei taha, et sa lähed, Debora,”
“Kust sa mu nime tead? Ma ei mäleta, et oleksin sulle seda öelnud.”
“Mees teab seda, mida mees teadma peab,” vastas Janek ning piilus siis Deborale silma , ” kas sa tuled mind vaatama?”
“Kuhu?” imestas neiu ega kavatsenudki oma pilku mehe omast lahti rebida.
“Siia metsa - kuni ma suren.”
“Sa ei sure! Ära üldse räägigi nii!”
“Aga sa ju tuled mind vaatama? Muidu ei lase ma sul tõepoolest minna ja röövingi su endale ära!”
“Janek,” naeratas Debora ning silitas mehe nägu ning terava habemega põski,” ma tulen sind vaatama kui saan, aga kui ei saa, siis…”
Mees kahmas neiu endale lähemale, surus ta pikali ning kummardus tema kohale :”Pole ilus sureva mehega tingida ning kassi ja hiirt mängida, Debora. Sa oled ainuke naine siin maailmas, kes on mulle näidanud, et kõik naised ei ole libud, õelad ning omakasupüüdlikud! Kuidas ma saan sul nüüd minna lasta!?”
“Janek…”
“Ma tean, sa oled kihlatud. Aga sa ei armasta ju teda! Su silmad säravad, kui sa mulle otsa vaatad, sa oled armastus ning paned minugi ammu kärbunud ning mitmeks miljardiks killuks purunenud südame tuksuma. Sa ei saa mulle nii teha, et annad mulle hapnikku ning kaod siis igaveseks. Ennemini elaks ma üldse ilma, kui oleks kunagi sinu puhast armastust tundnud. Oleks elanud kuni surmani mälestusega ussidest naistest, aga nüüd ma ju enam ei saa nii! Nüüd suren ma pimedana, kes on kunagi näinud maailma kõige säravamaid ning kirkamaid värve. Aga seda ma ei taha, sest nüüd ma ju tean, et on olemas naine, keda kõik luuletajad ja kirjanikud on oma muusaks ülistanud, on olemas naine, kelle teine nimi on Armastus ja mina olen näinud seda naist, näinud armastust! Debora! Ma ei saa sinult nõuda, et sa mind armastaksid, sest ei taha sind millekski sundida, aga nüüd sa tead. Olen avaldanud sulle oma elu sügavaima ja peidetuma saladuse : ma ei ole see julge mees, kelleks kõik mind peavad. Olen julm ning jõhker nagu sa ütlesid, aga olen seda sellepärast, et olen kurb, pettunud ning vihane naiste peale. Olen tegelikult arg ning haavatav, püüan oma lapsikuse ning puberteetliku käitumisviisiga, ebanormaalse inimesena, varastades elada ning armastust või viha, midagigi ära teenida, et keegi mind tähele paneks. Mu ema ütles mulle alati, et ma olen lapsik, kui ma mingi koerustükiga hakkama sain, aga ma tegin seda kõike ju tema nimel! Ma ei tahtnud, et ta igal öösel uue võõra mehega minu toas armatseks ja mina pidin seda voodi alt pealt kuulama! Ma tahtsin, et ta isa armastaks! Tahtsin, et ta mind ära kuulaks, aga tal ei olnud minuga kunagi aega rääkida. Siis kui ma teismelise ikka jõudsin, hakkas ta mulle minust endast vanemaid tüdrukuid tooma, et ka mina saaks proovida nii öelda taevalikke mõnusid. Aga iga kord oli erinev tüdruk! See tegi haiget! Mina tahtsin vaid ühte, et teda hoida, kaitsta ja armastada, aga keegi neist, kujutad ette, ei armastanudki mind! Nad käisid kõik lihtsalt tööd tegemas! Nad olid kehad ILMA hingedeta! Seepärast, Debora, ma ei takista sind! Sinul on hing, kaunis tüdruk, su silmadest peegeldub süütu ja siiras armastus. Sa oled noor ja puhas, oled tõeline. Mina aga olen räpane, musta ning ribadeks kistud hingega mees, pealegi veel kolmekümnele lähenev mees. Ma lasen sul minna, muidugi lasen…”
Debora vaatas Janekile ikka veel vaikides silma, läbipaistvad pisarad silmanurkades pärlendamas ning ta tundis, kuidas armastuse tulv tema südames pulbitses ning üle kogu keha lainetas. Noor neiu silitas mehe nägu ning jäikasid juukseid ning suudles teda soojalt ja sügavalt, ta otsekui kuulis, kuidas tema armastus helisedes mehesse voolas ning see tekitas neius veelgi suuremaid laineid.
Korraga kuulsid nad lähenevaid samme ning meeste häälte kõminat. Debora heitis Janeki silmadesse pimestavalt särava pilgu :” Siit kolme kilomeetri kaugusel asub vana kabel, kus elab Isa Rafael. Mine tema juurde, ta võtab su kuuli välja. Oota mind seal.”
Debora krapsas kiiresti püsti ning pani korravalvurite poole nuttu teeseldes punuma.
“Seal on keegi! Jookseb meie suunas! Hoidke tuld! Ärge tulistage! See on naine ja ta on üksi!” käskis komandör ning astus kiirendaval sammul Deborale vastu. Neiu viskus haledasti nuttes ning üle kogu keha värisedes mundris pikale komandörile kaela :”Ta tahtis mind tappa! Ta tahtis mind tappa!!!”
“Kus ta on, ilus tüdruk?” päris noor ning nägus komandör.
“Ta on surnud. Sai teie kuuliga pihta, kui mind röövides põgenes. Kui me jõge ületasime, vajus vette, vool viis ta laibagi juba kaugele. Ta on surnud!”
“Rahu, rahu ilus tüdruk. Me viime su koju, ma jään ööseks su ust valvama, et sul turvaline magada oleks,” teatas komandör ning võttis õblukese Debora õlgade ümbert hoolitsevalt kinni, ,,lähme istume vankrisse, seal on kaks röövlilaipa ka, aga nad ei tee sulle enam midagi. Küll mina juba selle eest hoolt kannan.”
Varsti olidki korravalvurid vankriga Debora toakese ukse juures ning nägus noor komandör aitas neiu vankrilt maha. Debora läks tuppa, vahetas riided, sättis end korda ning kutsus siis komandöri hetkeks tulepaistele käsi soojendama, sest tal oli vaja teada, kuhu korravalvurid röövleid otsima lähevad, kuna nad lähevad ning kas nad tema udujuttu ka uskuma jäid. Noor ja nägus korravalvur tuli meeleldi soojasse madalasse toakesse ning istus kamina ette. Debora tegi mehele sooja teed ning andis enda valmistatud karaskit peale hammustamise tarvis. Noor komandör oli Deboraga välimuselt mõneski mõttes sarnane, nagu neiu nüüd märkas. Ka noorel korravalvuril olid heledad juuksed, suured, kuigi sinised silmad, ning temagi oli väga sihvakas ning sale. Temast otsekui õhkus aatelisust, ta oli nii viisakas, hooliv, tähelepanelik ja sirge seljaga. Tema silmad särasid ning tal oli ilus naeratus, ometi ei olnud ta teps mitte naiselik. Ta oli mehelik, kuid mitte nii karune ning suur nagu mustapäine ja tõmmu Janek.
“Kuhu te neid otsima lähete?” päris Debora ning mõõtis silmadega ikka veel nägusat komandöri.
“Me lähme juba koidikul kohe kui valgeks läheb sinna samasse tagasi ning otsime kõik ümbruskonna talud ning peidukohad läbi. Äkki oskad sina midagi soovitada? Ma olen siin külas uus, lõpetasin just linnas kooli, kus koolitatakse korravalvureid ning mind saadeti siia külasse praktikale. Komandöriks edudati mind sellepärast, et nad uskusid, et ma olen usaldusväärne ning sobin sellele kohale kõige paremini.”
“Ja seda sa oledki. Kui mina oleksin sinu ülemus, edudaksin sind kogu aeg,” naeratas Debora ning leidis, et noor komandör on kõge ilusam mees, keda tema silm on eales näinud, aga küll see mees on ikka kiidukukk! No jah, mis sa tahadki! Ta on ju Deborast vaevalt kolm-neli aastat vanem, Janek aga on juba täismees. Õige mees ei kiida ennast kohe esimeselt tutvumisel, pigem tunnistab oma vigu ja püüab neid parandada, nagu Janek,” muidugi võin ma sulle öelda, kust neid otsida, aga kas sinu sõbrad, teised korravalvurid ei tea siis?”
“No eks ma küsin nende käest ikka ka, praegu on lihtsalt hea sinu, kui selle küla inimeselt, seda uurida,” vastas noormees justkui tundes, et on midagi valesti teinud.
“Räägi mulle koolist, kus sa käisid. Ma olen alati tahtnud kooli minna, kaks aastat saingi seal käia, aga siis said rahad otsa ja.. nii see jäigi. Aga räägi mulle, mis te tegite seal koolis iga päev?” päris neiu jälgede segamise eesmärgil, et noor komandör kohe aru ei saaks, et Debora vaid tänaste röövlite tagaajamise takistamisest huvitatud on. Noor komandör lõi särama ning rääkis uhkusega :” Meil oli igal hommikul kell kuus äratus, siis rivistasime ennast üles. Ma olin juba kooli ajal rühmavanem, sest kuigi olin teistega võrreldes üks nooremaid, oli mul kõige rohkem kainet mõistust peas ning ülemused teadsid, et ma oskan vastutada ning olukorda kontrolli all hoida. Mina siis pidingi oma rühma üles rivistama ning me läksime kümnekilomeetrisele äratusjooksule. Pärast seda tuli hommikuvõimlemine : kätekõverdused, kõhulihased, tõstmine ja muu selline, mis tüdrukuid eriti ei huvita. Siis käisime hommikust söömas, mille me pidime endale ise tegema.”
“Ise tegite süüa!? Te olete ju mehed!?” imestas Debora ning vaatas küsivalt komandörile silma.
“Jaa, ise tegime. Tavaliselt jäeti see minu hooleks, sest, noh, ju ma siis oskan seda kokakunsti.”
“Su naisel on küll hea põli, kui mees muudkui keedab ja vaaritab.”
“Mulle meeldib kõige rohkem torte küpsetada, selliseid, mitmekorruselisi,” uhkustas mees.
“See nõuab osavust ning kannatlikkust…?” arvas Debora.
“Ah, minu arust nõuab see ainult aega.”
“Aga mis te pärast söömist tegite?”
“Pärast sööki hakkasid tunnid, kus me õppisime matemaatikat, füüsikat, filosoofiat ja astronoomiat, aga muidugi ka keeli.”
“Kui vahva! Oh, kuidas ma tahaksin ka kõike seda õppida!” ohkas Debora.
“Aga kes sul keelab?”
“Mul ei ole raha, et kooli minna ja tasuta ei õpeta mind keegi.”
” Ära ole selles nii kindel.”
“Miks siis mitte?”
“Mina õpetaksin rõõmuga nii ilusat tüdrukut. Ütle ainult aeg ja koht ning ma olen seal!”
“Aitäh, see on sinust tõesti armas,” naeratas Debora ning küsis,” aga pärast tunde? Siis läksite magama?”
“Oo ei Siis tuli meil tantsutund, mis kestis peaaegu kolm tundi. Me õppisime kõikvõimalikke ballitantse.”
“Te tantsisite siis omavahel?! Mees mehega?!” kilkas Debora imestusest.
“Ei, tüdrukutega ikka.”
“Kust need tüdrukud korravalvurite koolitusele said?”
“Maailm on nii edasi arenenud. Siin maal aeg justkui peatuks. Siin on vanad traditsioonid ja uskumused, aga linnas on kõik juba teist moodi. Inimesed on vabamad! Need tüdrukud on kõik kõrgemast klassist uusrikkad, kes käivad meie kooli vastas tütarlaste koolis, kus õpitakse ajalugu, kirjandust ja religiooni. Nad peavad ka tantsimist õppima ning nii käivadki igal õhtul meie kooli, nüüdseks juba minu endisesse kooli,” jutustas noormees.
“Sa oled siis ju ka ballil käinud?!”
“Jaa, ikka, palju kordi juba,”
“Ah, mulle nii meeldivad ballid,”
“Oled sa ka käinud?”
“Ei, aga ma olen rikastele daamidele ballipeo tarvis kleite õmmelnud.”
“Soo, sa oled siis ju hea õmbleja.”
“Ma ei ole nii andekas kui sina.”
“Kust sa võtad, et ma andekas olen?”
“See ei ole just igapäevane nähtus, et mees on haritud, oskab süüa teha, endaga täiesti iseseisvalt hakkama saab ning oskab ka imehästi tantsida. Siin külas on mees juba seegi, kes purjus peaga naise piha ümbert kinni söandab võtta ja temaga paar polkaringi keerutab.”
“Ma ei ütleks, et nad siis just mehed oleksid.”
“Mhm,” itsitas Debora,” seda minagi.”
“Aga jah, ballidel olen ma käinud ja lähen nüüdki. Linnas toimub ju varsti aastalõpuball. Kas sa ei lähe sinna?”
“Mina? Ei, ma ei oska ju tantsidagi!”
“Ah, see on väike viga, selle õpetame selgeks.”
“Aga kui mul pole nii hea pea, kui sinul, et mulle need sammud kõik meelde jääks?”
“Ära sellepärast muretse, küll mina juba hoolitsen, et nad sulle selgeks saavad.”
Debora naeratas väsinult. Ta oli ikkagi mitu nädalat nõrkusega voodis olnud ning täna esimest päeva väljas käinud ja kohe sellistesse seiklustesse sattunud. Pole siis ime, et tal aina raskem oli oma silmi lahti hoida ja kiidukuke eneseülistuslaulule keskenduda.
“Näita mulle mõnda sammu,” palus Debora viisakusest.
“Praegu?”
“Mhm”
Noor komandär tõusis püsti, asetas käed kujutletava kaaslase pihale ning teisele käele ja libises sirgelt ning pehmelt mööda tuba, ise lugedes :”Üks kaks kolm, kaks, kaks kolm.”
“Mis tants see on?”
” See on valss, hästi lihtne,” teatas noormees enesekindlalt naeratades.
Debora haigutas ning püüdis silmi höörudes noormehele märku anda, et ta on väsinud. Mees saigi märguandest aru, punastas ning vabandas, et oli nii kauaks Debora külalislahkust kurjasti ära kasutanud ning jättis neiu tuppa magama. Ise aga seisis vapralt noore neiu ukse ees ning valvas.
“Nii ilus türduk, ja veel tark! Kohe patt oleks sellist märkamata jätta,” mõtles Ivo ning naeratas endamisi.
Hommikune päikene sätendas lumel ning pani niigi unise Ivo silmad valusast valgusest kissitama. Debora tõmbas endale villase kleidi selga ning tõukas ust lahti, see aga ei tahtnud kuidagi avaneda. Paha aimamata võttis neiu hoogu ning andis uksele tugeva matsu, mispeale noor komandör teisel pool ust näoli valgesse lumme vajus.
“Oh sa essukene! Ärra komandör vara ommikul näoli maas! Sa Issa ristikene, kuhu see tänapäeva noorus on jõudnud?!” ähmis Milli üllatusest õhku kui ta laudast väljudes Ivot lumes kükitamas nägi.
“Said sa haiget?!” ehmatas Debora ning nüüd jooksid juba mõlemad naised komandöri juurde.
“Minuga on kõik korras. Tulebki jälle tööpostile minna,” arvas Ivo ning jalutas pisult kentsakalt ning uimaselt minema.
Deboral ja Millil jätkus nüüd juttu õhtuni, kuna nad taas kord jõuluballi tarvis uhkeid toalette õmblesid. Janekist aga ei rääkinud Debora ühtegi sõna. Videvikus, kui Milli üles oma pere juurde läks, et lastele süüa teha ja et joodikust mees vastu võtta, hiilis Debora märkamatult oma toakesest välja. Ta oli kaasa võtnud enda küpsetatud koogi, mis ta aga tundis, jäi kõvasti alla Ivo kokakunstile, ning kuuma teed. Mets oli pime, hoolimata sellest, et täiskuu seda kogu oma hiilguses püüdis valgustada. Hirmuäratavad varjud, mida puude oksad sinakale lumele maalisid, tantsisid ning õõtsusid nagisedes justkui hüpnotiseeriv mantra. Debora kiirendas sammu ning tundis iga hetk, et teda jälitatakse. Kui ta aga ümber pööras, ei näinud ta seljataga muud kui enda jalajälgedega tallatud rada tuisu sees hajuvat. Tuul aina tõusis ning meenutas hädaohtu ennustavat vilet ning Debora oli sunnitud hirmust jooksma hakkama. Ta tundis, kuidas pulss tema meelekohtades aina suureneva kiirusega lõi, justkui ähvardaks pea varsti lõhkeda, aga neiu ei peatunud, ta jooksis endiselt kabuhirmus vana kabeli poole. Kui ta kabeli raske vettinud puidust ukse oli lahti tõmmanud, nägi ta Isa Rafaeli, kes Janeki keha ees küünlavalgel palvetas ning Jeesuse Kristusega risti käes hoidis.
“Janek?! Issand Jumal! On ta surnud?!” ehmatas Debora ning läks näost lubivalgeks. Neiu sööstis Janeki juurde ning nägi, et mees liikumatult altariesisel lamab, suur verine side ümber reie ning neiule tundus, et mees on valge kui vaha. Liiga palju hirmu ning muret langes sel hetkel Debora õlgadele ning neiu vajus meelemärkuseta Janeki rinnale. Janek väljus võpatades transisest, millesse ta Isa Rafaeli abiga oli läinud, et hinge puhastada. Ka Isa Rafael sai tagasi kõnevõime ning kiirustas nüüd tagakambrisse nuuskpiirituse järele. Janek vinnas imeilusa Debora enda kõrvale altariesisele ning silitas tema juukseid :” Sa siiski tulid! Nüüd peaks ma vist mürki võtma ja sina seejärel end pussitama, siis oleme valmis Romeo ja Julia.”
Janek muigas ning imetles noore neiu pakatavat värskust ning ilu. Isa Rafael sibas oma pika musta rüü kohisedes tagasi altari juurde ning ehmatas hetkeks, kui kahte noort üksteise kaisus altaril lamavana nägi. Tõepoolest, hämar valgus maalis nende nahad nii koolnuvalgeks ning kehad nii elutuks, et igaüks oleks võinud vanduda, et need kaks Romeo ja Julia saatust on korranud. Siis aga kuulis ta Janeki vallatut itsitamist ning kiirustas midagi pobisedes noorte juurde.
“Eks me ole nagu Romeo ja Julia?” muheles Janek vanale Isa Rafaelile silma pilgutades.
“Suur mees aga teeb sellise asjaga nalja. Sa ole ettevaatlik oma soovidega - neil on kalduvus täide minna,” põrnitses vana mees ning pistis nuuskpiirituse Deborale nina alla. Noor neiu tuli aegamisi teadvusele, põsed lõid õhetama ning värv tõusis huultesse. Janek mudis kaunitari hapraid pikki sõrmi oma kuumade kätega ning peagi olid ka Debora käed soojad. Neiu avas oma jumalikud silmad ning jäi ainiti Janeki pruunidesse jõulistesse hingepeeglitesse vaatama. Nad mõlemad naeratasid ning Debora embas meest :”Sa oled elus…”
“Kuidas sa eelmine kord koju said? Kas korravalvurid jäid sind uskuma?” päris Janek ning silitas Debora pead.
“Koju sain hästi, komandör Ivo isiklikult tuli mind saatma ning valvas öö läbi mu ukse ees. Ja vist jäid mind ikka uskuma kah,” arvas Debora.
“See komandör? Kes ta on selline?” uuris Janek.
“Komandör,” vastas Debora lihtsalt.
“Kas ta on huvitav?”
“Huvitav? Mis mõttes?”
“No kas ta pakub sulle huvi?”
“Ah, ta on mees, nagu iga teine. Pisut kiidukukk.”
“Kiidukukk? Te rääkisite?”
“Jah, ma kutsusin ta tuppa, et teada saada, kas nad teid otsima tulevad ning kuhu nad tulevad.”
“Ja tulevad siis või?”
“Vist küll. Alustavad sealt, kust minu leidsid, vähemalt Ivo ütles nii.”
“Soo. On ta hea noormees?”
“Kes? Ivo?”
“Jah.”
“Mina ei tea. Ma arvan küll, ega siis halvad korravalvuriteks saa hakata.”
“Muidugi, röövlid ju on need halvad.”
“Ma ei mõelnud nii, aga jah, reeglina röövel on halb, ta võtab ligimese vara, kasutab teist inimest kurjasti ära.”
“Kas sa tahaksid, et ma oleksin hea komandör nagu Ivo, Debora?”
“Janek, ma… miks sa üldse selliseid asju küsid? Näe, ma tõin sulle kooki ning teed, mis on nüüd muidugi külmad, sest väljas on jäine tuisk, aga süüa kõlbavad ikkagi,” leidis Debora ning ulatas moonakoti suurele mehele, end samal ajal altarilt maha libistades.
“Kus Isa Rafael on?” imestas Debora ning nüüd nägi ka Janek, et nad ei olnudki märganud, kui Isa Rafael neid solidaarsusest omavahele oli jätnud.
“Eh, läks vast palvetama,” pakkus Janek ning oli südames vanale mehele lõputult tänulik.
Debora põrnitses habetunud röövlit ning purtsatas siis heledalt naerma.
“Mida?” naeris nüüd ka Janek,” mida?!”
Debora ei vastanud, naeris endiselt ning lõi pea uhkelt kuklasse nagu noor mära.
“Sa oled veelgi kaunim, kui sa naerad,” teatas Janek süüvides veelgi sügavamale neidise silmadesse.
Debora lõi pilgu maha ning arvas, et peaks ikkagi vaatama minema, kas Isa Rafaeliga on kõik korras.
“Debora, oota…!” peatas teda mees, haaras neiu käest ning tõmbas ta tihedasti enda keha vastu,” Debora, ma ootasin sind nii kaua, ma nägin igal öösel unes su silmi, neid kauneid suuri lahkeid ning hirmunud hirvekese silmi. Ma ootasin sind, et kuulda su heledat kõrvu paitavat häält, tunda su ihu puhast lõhna, su juuste siidist puudutust… su huulte janunevat igatsust, Debora..” Janeks surus oma huuled neiu suule.
“Janek?!” kiljatas Debora ning andis mehele kõrvakiilu,” ma ei tulnud siia selleks!! Kelleks sa mind pead?! Oma seksunelmaks?! Tänan väga! Jäta mind oma mängudest välja!”
“Debora, ma ei mängi sinuga!”
“Aga mina ei kavatse olla sinu seksunelm!”
“See on küll julgesti öeldud.”
“Aga sina TEED julgeid tegusid!”
“Aga see sulle ju minu juures nii meeldibki eksole! … Debora, kuule, ma ei tahtnud sind pahandada, ma ei mängi sinuga.”
“Kas tõesti, Janek? Ja kuidas sa siis seletad seda, mida sa siin praegu tegid?!”
“Ihaluseks, õrnuseks, hoolivuseks..”
“Iha?! Loomalik lihahimu! Õrnus?! Hoolivus?! Pähh! See on üks räpane lihalik himu!”
“… armastuseks…”
“Janek, palun!”
“Debora, hoopis mina palun! Miks sa oled nii tõrges ning ärritunud?”
“Tõrges?! Ärritunud?!”
“Jah. Sa lausa õhetad põskedelt.”
“LOOMULIKULT! Janek, Jumala pärast, ma olen noor neiu, ma pole maailmas käinud ega tea elust veel mitte midagi! Ma ei ole veel naine, mu keha võib seda olla, aga mina olen veel väike tüdruk! Sa võid olla harjunud, et naised su jalustrabavale pilgule alistuvad ja sinuga öö veedavad, aga mina pole selline!”
“Ma tean, Debora, et sa ei ole selline ja sellepärast ma sind armastaneriti.”
“Janek, see ei ole armastus, kui sa mind esimesel jällenägemisel käperdama hakkad!? See on lihahimu!!!”
“Debora, sa ajad mu segadusse. Oled nii õrn ja habras, nii naiselik. Ma ei suuda sulle vastu panna.. Ma…”
“Mind ei huvita! Ma lähen Isa Rafaeli otsima,” teatas neiu ning tuiskas kabelikambrist silmade välkudes minema.
“…armastan ju Sind.. Aga kui sa vihane oled, siis oled sa veelgi vastupandamatum!” hõikas Janek neiule järgi ning naeris heatahtlikult. Mees libistas end altarilt alla, et Deborale järele longata, kui tundis luid ja liha läbivat käristavat valu, mis mehe maadligi murdis. Sel samal hetkel sööstsid kabelikambri uksest sisse kaks korravalvurit, nende järel uhke noor komandör ja Debora. Neiu palus Ivot, et see altari juurde ei läheks, sest et seal olla hiljuti viimset võidmist tehtud ühele väga kiuslikule mehele, kes naisi vaid ära oli kasutanud ning et too koht olla veel mentaalselt puhastamata, mistõttu ta võib lihtsurelikule samad omadused edasi anda, kui lihtsurelik sinna enne puhastamist liiga lähedale astub.
“See on sinust väga hoolitsev, Debora, aga ei mina ega ka minu kolleegid karda selle küla traditsioone, uskumusi ega muud hookus-pookust, nii et, anna andeks, kaunis tüdruk, aga me peame tingimata kõikvõimalikud peidupaigad läbi kammima,” teatas nägus komandör Deborale silma pilgutades. Neiu naeratas nõutult ning saatis pilkudega korravalvureid, kes iga Debora valjeneva ja kiireneva südamepõkse kiuste altarile lähenesid.
“Komandör, siin on üks mees!” teatas üks korravalvuritest.
Debora langes meelemärkuseta põrandale.
“Micke, hoolitse tüdruku eest,” käskis Ivo ning kiirustas altari juurde.
Komandör kummardus, et näha, kes seal maas siis lõppude lõpuks lebab, kui korraga sööstis kabeliuksest sisse suur ja turske, habetunud mees, revolver ühes, terasmõõk teise käes ning möirgas :”Noh, kleenuke komandör, tulid suurte meestega mängima, jah?!”
Ivo tõstis oma vihast leekivad silmad uksel viibijale ning röögatas :”Võtke see närukael kinni!!!”
Debora tuli teadvusele ning nägi Janekit kabelikambri uksel sirgelt ning uhkelt seismas.
“Janek?!” kiljatas Debora, kuid tema hääle summutas komandöri tulirelvast lastud kuul, mis otsejoones ukselseisja poole vihises. Debora sööstis Ivole kallale :” Jäta! Jäta ometi! Ivo! Vägivallaga vägivalda ei vaigista!”
“Seda me veel vaatame!” räuskas tulivihane noor komandör ning tuiskas Deborat hooga kõrvale tõugates ukse poole. Kuigi Ivo kuul oli röövlit tabanud, suutis mees paar jooksusammugi põgenemiseks teha, olid ometi terve mehe jalad kiiremad. Ei läinudki palju aega, kui röövel oli kinni seotult vankrile istuma pandud ning noor komandör võidurõõmsalt Deboraga hüvasti tuli jätma.
“Ja üldse, kaunis neiu, miks te nii kirglikult neid röövleid kaitsete?” päris Ivo ning aitas neiu püsti, sest sinna oli Debora pärast tema tõukamist ju jäänudki, ,,ja ma vabandan selle vahejuhtumi pärast:minu töös tuleb teinekord ette jõhkrust, mida ma pean olukorra kontrollimiseks kasutama.”
Debora tõstis oma vihast leekivad silmad, sest et vihane oli ta Ivo peale, et see igavene mühkam, lahke meelitaja maski ette manades halastamatult inimväärikusel tallab ning vihane oli ta ka Janeki peale, et see tobu ennast vabatahtlikult kätte andis : niimoodi õieli rinnaga uksel seistes komandöri õrritas:” Vabandus,vastu võetud, aga ma olen endiselt pahane.”
“Minu peale?” imestas Ivo flirtivalt naeratades ja iga hetkega aina enam uhkusest paisudes, et oli nii suure röövli juba oma ameti alguses kätte saanud.
“Sinu peale, jah!” nähvas Debora turtsudes ja lisas, ” vägivald sünnitab ainult vägivalda ja pealegi! Ma võin olla küll provintsiplika aga Jumala pärast, see on küll häbitu mõte, et MINA röövleid kaitseksin! Te lubate endale liiga palju, mu härra, ning ka sellepärast olen sinu peale vihane!”
“Kuidas ma saaksin seda heastada? Kas lasen röövli vabaks?”
Debora silmadesse tõusis tänulikkus ning siiras usk.
“Preili, aga see oleks ju kõige rumalam tegu, mida üks korravalvur üldse teha saaks! Ma kaotaks oma koha, nime, positsiooni!”
” See oleks kõige mehisem tegu!” nõelas Debora pettunult.
“Ma näen, et tänane vahejuhtum on sulle tõesti rängalt mõjunud ning see tõestab mulle veelgi, et oled just selline õrn unistuste printsess, keda ma olen alati hinnanud. Kas sa tuled minuga külasse või jääd siia?” küsis Ivo kaasatundlikult. Kuigi Debora tahtis nipsakalt vastata, et ei tule sellise lipitsejaga kuhugi, nõustus ta Ivoga külasse sõitma, et näha, kas Janek on väga halvas seisus.
“Ma tulen sinuga külasse, aga see ei tähenda, et ma sulle andeks oleks andnud!” teatas Debora ja väljus kabelikambrist, silmadega ikka veel Isa Rafaeli otsides. Noor komandör aitas Debora enda kõrvale ette vankrile istuma ning sõit külla võis alata. Kuigi neiu siples ning vähkrles, et näha, kuidas Janekiga lood on, ei näinud ta pimedas muud kui suure mehe keha kuju kusagil kössitamas kahe korravalvuri vahel. Varsti olidki nad Debora toakese ukse ees ning Ivo aitas tüdruku vankrilt maha.
“Ma kutsun sind ballile. Järgmisel reedel pool seitse õhtul tulen sulle järele. Ja sa ei tohi keelduda : see on heastamiseks!” teatas Ivo muheledes ja Debora kätt suudeldes.
“Ahah, sonis neiu segaduses ning otsis silmadega endiselt meeleheitlikult mingitki elumärki Janeki juurest.
“On sinuga kõik korras?” tundis Ivo huvi, ” oled kuidagi hajevil?”
“Jah, ee.. muidugi. Kõik on korras. Lihtsalt tänased sündmused, tead küll..” vabandas neiu ning pööras löödult Ivole ja vankrile selja,” head õhtut.”
Neiu sööstis tuppa ning viskus nuttes voodile:”Janeks, sa tobu! Ma ju armastan Sind!!!”
Hommikul tuli Milli ning köhis ragisedes.
“Milli, Issakene, mis sinuga on?!” ehmus Debora.
“Debora, kullake, ma jäin eile haigeks, ega saanud sind seetõttu vaatama tulla… Mul on vaja õmmelda 12 kleiti reedeseks balliks, aga mu käed ei kuula enam sõna… ja,”
“Oh, Milli! Ma aitan sind! Selleks ma ju olengi siin! Sina mine ilusasti voodisse ja ära muretse millegi pärast. Küll mina kõige eest hoolt kannan : nii majapidamise, põngerjate kui ka kleitide eest ning su abikaasale annan ka süüa,” lohutas neiu Millit.
Nüüd hakkas veel haigusest taastumata Deboral kibedam aeg kui enne. Pool nõrga ning uimasena söötis ning jootis ta Milli perekonda, segades toidu sisse kogemata ka Janeki kaotusevalu pisaraid, hoolitses loomade eest ning õhtud ja ööd läbi õmbles kahteteistkümmet ballikleiti. Nädal möödus märkamatult ning juba oligi käes reede varahommik. Debora jooksis lauta, et lehmad lüpsta, sigu toita ja lambaid kõhvitseda. Milli koertele viskas Debora ette tanguputru rasva ja peki tükkidega. Ahned loomad limpsisid lume pealt ära ka peki varjud. Noor neiu suundus keldrisse, kus ta kooris suure ämbritäie kartuleid, paar-kolm porgandit ja kaks sibulat, millest ta mõnusa ja toitva roa valmistas. Varsti ärkasidki Milli põngerjad : 11-aastane Leena ning 6-aastane Kaur. Debora pistis lastele toidu nina ette, sõlmis pudipõlled kukla pealt kinni ning suundus Milli tuppa, kus kisas peagi aastaseks saav pisipõnn. Debora võttis poisikese sülle, kiigutas teda ning andis talle Milli toodud piimapulbri segu juua. Kuigi Debora ei uskunud piimapulbri võlujõusse, ei võinud ta ometi pererahva vaimustust äsja ilmunud avastusse jalge alla tallata ning pidi väikesele vägilasele tehispiima söötma.
“Debora, anna Taavo mulle sülle,” palus Milli ning ajas end voodis istukile.
“Milli? Sina puhka praegu, kogu jõudu.”
“Lase olla. Anna poiss siia, ega ma veel surema hakka. Kus Nikolai on?”
“Sinu mees ei tulnud ööseks koju.. vist purjutab veel kusagil…,” teatas Debora kahetsedes ning ulatas lapsukese Millile.
“Kas öösel oli külm?”
“Ei, öösel oli sula. Miks sa küsid?”
“Juhul, kui Nikolai kusagil väljas magas. Tead ju neid lolle - viin sees - neil enda arust soe küllalt ja pärast on haiged ja rögisevad nagu mina!”
“Milli! Milli kurat võtaks! Kus sa lirva oled?! Ma tahan süüa! Kas siin kuradi põrgus mingi naine ka on, kes mehele süüa teeb?! Milli! Milli!” räuskas Nikolai esikust ning kukkus vist nõude riiuli vastu, sest et klaasiklirinat oli kuulda.
“Püha Issa ristikene! Sa Essukene, ta on elus!” rõõmustas Milli ning teatas siis innukalt Deborale otsa vaadates ning käega õrnalt neiu kätt puudutades,” mine, kallis laps, anna mu mehekesele midagi süüa, muidu ta lõhub maja maha.”
Debora läks ning ei suutnud ära imestada Milli südameheadust. Kui võimas võib ikka olla tõeline armastus! Kuidas haige naise silmad särama lõid, kui ta kuulis, et tema närukaelast joodik abikaasa lõhkudes koju koperdas! Kui lahkelt ta palus, et Debora sellele mühkamile ja egoistile süüa annaks! Sel hetkel tõusis Milli Debora silmis otse pühaku seisusesse. Veel enne polnud neiu näinud, et lihtne õmbleja ja maanaine, kes pealt näha oli vaid klatši- ja kosjamoor, oma meest, kes teda pidevalt peksis ja alandas, nõnda pühalikult ja jäägitult armastada võis. Debora oli harjunud Millit nägema Nikolaid kirudes ja siunates, aga nüüd ta mõistis, et see oli olnud vaid katteks. Et tõelisi tundeid võõrastele ei näidatagi, sest see pole nende asi! Kui koer tahab konti närida, siis saab ta selle kondi nii või teisiti, lihtsam aga oleks talle ju see anda, kui lasta tal enne oma aed ning kodu pahupidi pöörata. Alles nüüd mõistis Debora, mida Milli mõtles, kui ütles, et Jumal on temaga armuline olnud. On tõesti, sest Milli oskab armastada sellist meest! Tema, Debora, kõnniks sellise mehe juurest otsejoones minema, enne aga annaks talle ühe korraliku kõrvakiilu.
“Kuradi Milli! Kus söök on?” röökis Nikolai ning põrutas rusikaga vastu lauda, nii, et teekann kõikuma hakkas ning kuuma teed lauale loksus. Leena ja Kaur sibasid kibekiiresti oma tubadesse isa viha eest minema.
“Härra, teie toit on siin,” ulatas Debora mehele maitsvalt lõhanava ahjuprae. Nikolai haaras hõrgutise järsu liigutusega ning kahmas teise käega Debora piha ümbert kinni :”Sa oled Milli või?”
“Ei, härra, ma olen Debora, Milli õmblejannast teenija, olen praegu Millile abiks. Te ju teate mind küll,” vastas Debora värisedes ning pead pöörates, et õhku ahmida, kuna Nikolaisse imbunud viina hais tüdruku pea ringi käima ajas.
“Ah, et sina oled siis Debora, jah? Ma vaatasin ka, et midagi on valesti! Minu Milli on sihuke ümaram, vaja ikka kahte kätt, et ümbert kinni võtta, kuid sina oled kont! Aga ilus kont oled! Sinuga võiks müradagi!” arvas Nikolai ning tõukas Debora söögilauale selili ning suudles teda vesiselt.
“Härra! Härra, palun teid!” karjatas Debora ning rabeles raske mehe all.
“Miks sa karjud? Ütle, et sa ei taha, et ma sinuga müraks?” meelitas Nikolai rõvedalt.
“EI TAHA! Jätke mind rahule!” kisendas Debora ning andis mehele kõrvakiilu. Nikola krahmas kibekiiresti püsti ning tõukas Debora raske hooga vastu kappi, nii et tüdruku õlg viga sai ning neiu valust karjatama pidi.
“Ükski naine ei löö mind!” räuskas Nikolai ning tõmbas ahjuprae endale nina alla. Mees istus prantsatades toolile ning lisas,” Pealegi, ma ei puutuks ühtegi naist peale oma Milli! Ainult Milli on väärt minuga magama, va kondikubu! Nüüd korja ennast maast üles ja mine too mulle sahvrist hapukurki peaparandamiseks!”
Debora ajas end kiunudes ning segaduses püsti ning suundus sahvrisse. Noor neiu nõjatus valust riiuli najale, kus seisid moosi ja kõrvitsapurgid ning ohkas sügavalt :” Kui nad mõlemad üksteist nii armatavad, miks siis Nikolai joob ning nii julm on?”
Debora sirutas käe, et riiulilt purk hapukurgiga võtta, kuid lasi rebestava valu tõttu purgil kivipõrandale miljoniks pisikeseks killuks puruneda.
“Killud toovad õnne, küll näed,” lohutas Kaur ning pühkis Debora pisarais silmi,” näe, viis see isale.”
Debora võttis poisi ulatatud purgi teise kätte ning viis selle Nikolaile. Nikolai tuju oli vahepeal jälle heaks läinud ning juba kaugelt hõikas ta Deborale tunnustavalt :” Noh, nägus kondikubu, kaotasid midagi sahvrisse ära või?”
Debora naeratas tehtult ning urgitses kahvliga mehele ühe suure hapukurgi.
“Lõika see õhukesteks viiludeks nagu Milli seda teeb,” käskis Nikolai.
Debora lõikas nii hästi, kui sai, kuid mees muutus juba jälle rahutuks ning pahandas :”Ükski naine ei ole minu Millist parem! Keegi ei lõika Millist õhukesemaid viile! Anna siia kondiklõpats! Ma teen ise! Mine korista too purk, mille sa sahvris maha lasid, ära! See läheb sul palgast maha, muide!”
Debora koristas sahvri ära ning kui ta tagasi kööki läks, oli Nikolai sealt juba lahkunud. Kuigi terve see nädal oli Nikola hommikul koju koperdanud ning igal korral uuesti küsinud, kes Debora on ning peaparandamiseks kurki nõudnud, ei olnud ta neiu siin oldud aja sees kordagi Deborale haiget teinud, ega ka midagi nii ilusat Milli kohta öelnud nagu täna. Debora pesi nõud ning köögi ning suundus jällegi lauta, sest käes oli lõuna, seega loomade söögikord. Videviku saabudes hakkas Debora endale kibekiiresti ballikleiti õmblema, sest täna pidi ju ka tema ballile minema, kuigi tal polnud vähimatki tahtmist sinna ilmuda. Nädal oli olnud nii kiire ning tihe, et Deboral vaid öösel oli aega Janekit taga nutta ning nüüd, kui ta mõtles, et peab Janeki kinni võtjaga ballile minema, tõusid ta ihukarvad vastikusest püsti. Aga ballile tahtis ta minna, et hetkekski siit ära saada, seda oli talle liiga palju : pikk ja raske haigus ning nüüd mitmekordse koormusega töö, pluss veel purjus isand, kes teda täna täiesti ära hirmutas. Väk! Mõtles Debora ning pühkis suud, mida Nikolai huuled olid puudutanud, justkui oleks hommikune vahejuhtum seniajani ta huulil ning ootaks ära pühkimist. Debora käis vannis ning õmbles jällegi edasi.
“Debora! Debora!” hõikas Milli oma toast.
Debora sisenes õmblejanna tuppa ning heitis haigele küsiva pilgu.
“Sa lähed täna ballile, ma tean. Proua Müller jäi sinu õmmeldud kleidiga väga rahule, nii rahule, et maksis lausa lisa. Ka proua Lachesis oli oma kleidist suisa vaimustuses. Ülejäänud tähtsad kliendidki olid väga tänulikud ja rahul, välja arvatud proua Muncheleine, aga ta on paadunud vanatüdruk, kibestunud ning sapine kõigi vastu. Ta polegi kunagi mitte millegagi rahul. Ma mõtlesin, Debora, et sul ei ole ju kingi, millega tantsima minna. Sügisel küll tahtsid endale osta, ma tean küll, Juhan rääkis mulle, et kui te vankriga linna sõitsite olid sa talle rääkinud, et pidid minema sünnipäevaks endale kingi ostma, aga.. Noh, ja näe, võta see karp sealt kummuti alt: see on sulle hilinenud sünnipäevakink,” ütles Milli.
“Punased lakk-kingad?!?!” kiljatas Debora särama lüües ning puistas armastusega kaunid jalavarjud vaibale, tõmbas oma villased sokid jalast ning libistas end kingadesse,” need on TÄPSELT parajad!!! Kust sa küll teadsid mu suurust?!”
“Kui sa haige olid, seisid su vildid ju ahju ees, ja ega sa siis ringi kõndinud. No ma siis võtsin need, ning ostsin nende järgi,” teatas õmblejanna.
“Aga sa olid ju kogu aeg minu juures, ksut sa said selle aja, et linnas ära käija?”
“Ega mina käinudki. See oli see sinu suur ja tore ärra, kes sind vaatama tuli ja sulle kitarri saatel nõnda kaunisti lõõritas, et Essukene, minulegi pisar silma tikkus! Temap´ see oligi, kes sulle need kingad tõid. Minu raha ta ka vastu ei võtnud, muudkui tema maksab, tema on mees ja sulle kõige lähedasem. No ma lasin siis olla, sest Püha Ristikene, ega minul ka seda krõbisevat just puu otsas ei kasva. Aga tema ei lubanud mitte sulle neid kingi kätte anda enne kui õige aeg käes. No ja ma arvan,et nüüd ongi,” seletas Milli Debora pead silitades,” ja sina tüdruk ära vesista siin! Kuhu sa niimoodi paistetunud silmadega lähed? Ehmatad oma kaaslase ära ja ei saagi ballile, pead veel toda kah põetama hakkama, vot siis on paradiis käes!”
“Aitäh, Milli,” nuuksus Debora ning embas õmblejannat. Neiu seadis end peoks valmis, kuid ei saanud ikka veel peast mõtet : kes oli see salapärane mees, kes Debora terveks ravis ja talle need uued punased lakk-kingad kinkis? Pool seiste oli Debora valmis nagu lubatud ning astus Ivo abistavale käele toetudes tõlda. Sõit ballile ei olnud pikk, kuna ilm oli imeilus: mahe tuul vihises saaniga vastassuunas, valge lumi pärlendas ning sätendas kuu valgusvihkude juhas, mis omakorda läbi metsapuude varje moodustasid. Ivo oli heas tujus ning püüdis Deboragi meelt lahutada, aimamata, et neiu iga hetkega aina rohkem ja rohkem Janekist mõtlema hakkas. Peagi liugles saan ballisaali ukse ette ning Debora astus suursuguselt särava ning pimestavalt kaunina Ivo käevangus ballisaali. Neiu kleit oli sügavpunane, õlgu paljastav, tema peas ilutses suur sametine roos ning lokkis käharjuuksed suudlesid neiu kaela, selga ning abaluid. Debora oli kaunis ja graatsiline justkui tantsu-ja ilujumalanna ühes isikus : nii kergelt lendles ta Ivo käte vahel üle saali ning järgnes mehe juhtimisele. Polnud silmi, mis tol õhtul poleks märganud noore komandöri veetleva kaaslanna ilu ning andekust. Ivo ise oli kõige uhkem, sest teda pidid alati ümbritsema ülim ning parim.
“Parim - see on minu teine nimi,” oli Ivo kõigile kuulutanud ning kuigi ta keksis kõigega üleliia tihti, oli tal ometi õigus. Ivot ümbritsesid tõepoolest alati parimad, andekamad, ülimad. Nii ka täna. Pärast mõnda tantsu tegi Ivo Deborale ettepaneku jalutama minna. Nad suundusid mööda suurt keerdtreppi pidi alla aeda, kus kuu romantilisele kaunistatud kreekastiilis rõdule veelgi ilmekust lisas. Debora ning Ivo jutustasid lõbusalt tühjast tähjast, kui korraga veeres jutt röövlitele ning komandör sõnas uhkelt :”Ja tead, too röövel sealt kabelist? Tolle ma lasin maha! See ei olnud küll alguses nii mõeldud, aga ta suri kaks päeva hiljem ikkagi tollesse haavasse, mis ta seal kabeliuksel sai. Nii et võid mind nüüd õnnitleda - ma püüdsin kinni sinu õudusunenäo! Ja ta ei olnudki surnud, kas tead! Sa mõtlesid, et ta uppus jõkke? Ei uppunudki, aga nüüd on ta surnud ning mahagi maetud!”
“Kus ta on?” päris Debora väriseval häälel ja pisaraid pühkides,”see haud. Kus see on?”
“Debora? Mis sinuga on? Miks mingi röövli lugu sind niimoodi liigutab?” imestas Ivo muheledes,” see külakalmistu aia taga, kus on röövlite ja enesetapjate koht. Miks sa küsid?”
“Me lähme sinna,” teatas Debora enesekindlalt.
“Mida? Kuna?” ehmus Ivo ning langes näost ära.
“Praegu,” teatas Debora sügavalt sisse hingates.
“Debora, tule mõistusele!”
“Ivo, kui sa tahad, et ma sinuga siin ballil oleks, siis vii mind hetkeks sinna!” nõudis neiu.
“Aga… see ball ju ongi heategu selle eest, et ma tol päeal inetult käitusin.”
“Vot siis nüüd vii mind kalmistule, siis on su süü täielikult lunastatud,” arvas Debora otsustavalt ning suundus tõlda.
“Debora, oota! Segi pöörasid või?! Ta on ju maha maetud! Mis seal enam vaadata?!”
“Ma võin minna ka ilma sinuta, kui sa ainult ütled, kus tema haud asub?”
“Debora, ma ei saa sinust aru? Miks sa tahad keset balli mingi surnud röövli hauale minna? Kas see on jälle mingi imelik külatraditsioon või?” küsis Ivo hämmeldunult.
“Kus see asub?” nõudis Debora järjekindlalt.
“Kurat küll, Debora, sa oled imelik tüdruk.”
“ära vannu vanakurja, kui sa temast midagi ei tea. Ta võib tulla ning tuua rohkemgi, kui palunud oled.”
“Debora, sa oled ilus, aga imelik. Sa ajad mulle hirmu peale.”
“Ivo,” sõnas Debora, võttis mehe mõledmad käed enda pisikestesse pihkudesse,” mõtle mida tahad - see on vaba maa ja sina oled vaba mees, aga mina lähen sinna kalmistule, sinuga või sinuta : mul ükspuha. Kus ta haud on?”
“Mõtled selle lahti kaevata või?! Selle eest pannakse sind istuma!”
“Kus see on!?”
“Debora?!”
“Ivo, kus ta haud on? Rahu, ma ei tõmba sulle mingit pahandust kaela.”
“Tüdruk, sa oled sellest röövliloost täiesti pöördesse läinud. Mis selle röövliga on, et sa teda nii kaitsed ja pisarsilmi üles kaevata tahad?! On ta mingi kuradi kullaauk või imemees? Isegi surnult pakub ta sulle rohkem huvi, kui mina!?”
“Just! Imemees ongi! Ütle nüüd, kus ta haud on või ma kaevan kõik hauad väljas pool aeda ülesse!”
“Debora! Ma ei või, ma pean su arreteerima.”
“Lase mind lahti, Ivo! Sa ei saa mind arreteerida, kui ma pole midagi teinud ning seadus mõtete eest veel türmi ei pane! Nii et lase mind lahti. Ma lähen sinna nii või teisiti!” teatas Debora ning kiskus oma käed Ivo haardest vabaks. Neiu istus tõlda ning hõikas:”Sa siis ei ütle?”
“Ei. Ja kui sa midagi teed, Debora, lähed kinni. Võta mõistus pähe, sa oled ilus tüdruk, ma olin sinusse armumas, aga nüüd tuleb välja, et sa oled hullumeelne!”
“Nii et sa ei ütle?”
“Ei.”
“Tore! Ma leian selle sinu abitagi üles!” kuulutas neidis ning sõitis minema.

Kalmistul põlesid sajad küünlad ning tuul ulgus hirmuäratavalt puude latvades. Debora astus tõllalt maha krudisevale lumele ning ligines arglikult kalmistule.
“Kraaaaaaaaks!!!” tegi kaaren ning Debora hobused pistsid hirnudes ehmatusest jooksu tagasi ballipeomaja suunas. Nüüd oli Debora ihuüksi keset surnuid, ainult Kuu ning kaaren seltsis. Neiu süda peksles meeletult, nii, et ta seda oma peas ning meelekohtades võis tunda. Värisedes ning kergelt külmast vappudes astus ta üks jalg teise järel aina aeglasemalt kalmudele ligemale, mis asusid väljaspool kalmistu piiraeda. Korraga kuulis neidis hääli:” Ustarata hašš, hašš, tsingi, tsingi rex, laurentius lange ära, launertius lange ära, ustarata hašš, hašš, ustarata, hašš, hašš…” Hääled moondusid vinguvaks laulmiseks, kohati anuvaks palumiseks, siis aga jälle vihaseks kärkimiseks, ikka ,” tsingi tsingi rex, laurentius lange ära, laurentius lange ära, ustarata hašš, hašš, ustarata hašš, hašš!!!” Debora võdises üle keha ning nõjatus piiraiale, mis neiu ehmatuseks ootamatult kääksatas ning lahti paiskus. Kohe jäi laulmine vait ning kuuldus tihe sosistamine. Korraga tõusid kolm kogu lahti kaevatud hauast ning liikusid ebaledes Debora poole. Neiu püüdis põgeneda, kuid tundus, nagu ta jalad oleks sinna naelutatud, kus ta oli, sest ta ei suutnud neid kuidagi liigutada. Kolm kogu lähenesid Deborale, ühel tilpnes käes kõngunud must kass. Kolm olendit olid väikest kasvu ning sosistasid ähvardavalt omavahel. Debora arust hakkas maailm äkki meeletul kiirusel pöörlema nii et ta mõtles, et minestab, kui juba olidki kolm kogu täispikkuses tema ees ning nõudsid:” Kes sa oled? Mida sa siit otsid?”
“Ma olen… ma …” kogeles Debora hirmunult ning teatas siis kiire ja sügava hingetõmbega,” mul on siin üks asi vaja ära ajada!”
Jällegi hakkasid olendid omavahel imelikult sosistama ning pöördusid siis uuesti neidise poole:” Keda sa tulid ära ajama?”
“Mina? ” ebales Debora ning kogeles,” ee…üks röövel, kes hiljuti suri, tema hinge projektsioon on veel Maa peal kinni, ma tulin seda vabaks laskma.”
Kolm kuju põrnitsesid kaunitari mõne hetke vaikuses justkui oleks üllatunud. Kõige rohkem aga oli üllatunud Debora ise, sest ei teadnud, kust need sõnad ning julgus ühtäkki oli tulnud. Kolm kogu hakkasid kihistama ning susisema ja arvasid:”Sul on imelikud riided taoliseks protseduuriks.”
“See on maskeeinguks - ei ole ju hea, kui kõik teavad, mida ma teen,” teatas Debora aina enesekindlamaks muutudes ning oma uut rolli nautides.
“Väga õige!” leidsid nüüd ka veidrad kalmulaulikud ning sisiseisd tunnustavalt,” me tahame näha, kuidas sa selle röövli hinge mentaalselt vabaks lased!”
“Ah tõesti?” kohmetus neiu ning püüdis aega võita, et end täbarast olukorrast kiiremas korras päästa,” aga ma ei või võõrastele kõike näidata.”
“Me pole võõrad,” arvas üks imelikest lauljatest ning seletas,” meiegi oleme siin üllal eesmärgil.”
“Kas tõesti?” imestas Debora ning tema hirm oli täielikult kadunud, veelgi enam, talle tundus justkui oleks ta neile väikesekasvulistele mingis mõttes sümpaatiaks ning, et hoopis kalmulaulikutel on tema ees teatud sorti aukartus.
“Me tulime siia täna öösel selleks, et… soolatüügastest lahti saada,” kuulutas üks väiksesekasvuline pisut häbelikult.
Debora mõtles naerma purtsatada, kuid leidis siis, et see ei oleks sünnis ning vastas, et ta tahaks ka näha, kuidas nemad surnud kassi abil öösel kalmude vahel lauldes soolatüügastest lahti saavad. Kolm imelikku olendit olid nõus talle oma tegevust lahkesti demonstreerima ning vudisid pühalike nägudega tagasi avatud haua poole. Kõik kambaga sügavas kalmus, algas laul:” Tsingi, tsingi rex, laurentius lange ära…” Üks kolmest vehkis kärvanud kassiga nii, et selle pea kolks ja kolks, raksati ja raksati vastu jäätunud kalmuseina klõbises. Deboral tõusid taas kord ihukarvad püsti, kui ta õnnetu kassi saatust pidi pealt vaatama. Pärast pikka tseremooniat ja imelikke toiminguid lajatasid kolm olendit kassi vihaselt haua põhja kinni, ronisid ise kalmu veerele ning viskasid koolnule lund ning läheduses asuvat külma liiva järele.
“Nii, nüüd on korras! Homme oleme juba soolatüügasteta!” teatas üks neist võidurõõmsalt ning pöördus siis Debora poole,” noh, nüüd näita meile, kuidas sa selle röövli hinge projektsiooni vabaks lased.”
Debora naeratas ebalevalt ning leidis siis, et peab enne teadma, kellele ta oma püha tegevust avalikustab. Kolm väikesekasvulist soolatüügaste omanikku põrnitsesid omavahel hetkeks ning tõmbasid siis kõik justkui kokkulepitult üheaegselt oma maskid eest. Need olid 12-13-aastased tüdrukud, kes olid end nõidadeks maskeerinud, et soolatüügastest lahti saada ja end mitte reeta. Debora naeratas heldinult ning küsis:”Miks te mulle varem ei näidanud, kes te olete?”
“Me kartsime, et sa võid meie peale kaebama minna, aga mitte keegi ei tohi teada, et me siin olime, ” palus üks lastest.
“Ma ei ütle kellelegi, ärge muretsege,” lubas Debora muiates ning ohkas kergendatult.
“Aga kas sa oskad päriselt hingesid vabaks lasta?” pärisid tüdrukud.
Debora vahetas lastega pilke ning otsustas, et ei ole hea niimoodi noori lapsi hirmutada ning teatas:”Ei, ma tegin nalja. Ma tulin tegelikult jalutama, aga kui teid nägin, hakkasin kartma, seepärast mõtlesingi sellise loo välja.”
Tüdrukud vaatasid pisut pettunud silmadega Deborale otsa ning arvasid siis, et nad lähevad ära koju, sest et oli juba hilja ning kass sai kah ära maetud. Lapsed jätsid neidisega sõbralikult hüvasti ning mõne hetke pärast oligi Debora metsakalmistul tõepoolest ihuüksi. Ta vaatas ärevalt ning tähelepanelikult uurides ringi, et keegi teda ei näeks, heitis pilgu igale hauale, mis asus väljaspool kalmistu piiraeda ning tõmbas mantli hõlmasid tihedamini kokku, kuna öine tuul oli kümemaks ja teravamaks muutunud. Neidis istus kalmistupingile ning jäi hetkeks mõttesse. Miks ta oli tulnud? See oli temast ettevaatamatu ja hooletu tegu. Ivol oli õigus… Pealegi, Debora peab ju kuidagi Milli juurde tagasi saama, et hommikul loomi toita ja perele midagi hamba alla valmistada. Aga milleks? Milleks üldse muretseda teiste pärast, kui tal ei ole nagunii mõtet elada - Janek on ju surnud… Kuidas Ivo võis nii julm olla ja tema armatatu tappa!? Mida ta ilma Janekita nüüd teegma hakkab? Aga kas see polnudki siis mitte see mida Debora ise oli soovinud? Ta ju ise oli palunud, et enam kunagi ei näeks seda meest, kes temas taolised tugevad tunded äratas, sest et tema nägemine võiks rikkuda selle püha kujutelma, mille neidise meel oli endale loonud?
“Jah, tõesti, nii oli see olnud,” nuuksus Debora endamisi ning sosistas,” aga ma ju nägin teda veel ning nüüd ei saa enam temata elada!”
“Kraaaaaks!!!” tegi kaaren jälle ning neiu võpatas. Ta kuulis korraga raskeid samme krudiseval lumel tema suunas tulevat. Ta ei julgenud ümber pöörata, sest teadis, et sammud tulevad ta selja tagant ning, et tulija oli teda juba ammugi märganud. Tardunud pilgul istus Debora endiselt surnuaia pingil ning ootas südame põksudes, mis nüüd saama hakkab. Sammud tulid aina lähemale, kuni neidis tundis lausa, kuidas tulija talle kuklasse hingas. Tulija peatus Debora seljataga ning hingeldas pisut, justkui oleks tulek temalt pingutust nõudnud. Ikka veel ei suutnud Debora pead pöörata, vaid tundis hoopis, kuidas tema süda mitu lööki vahele jättis. Äkitselt asetati talle käed õlgadele ning neiu hüppas kiljatades püsti. Seal ei olnud kedagi! Tühjus! Mitte ühtegi hingelist! Õigemini, hingesid olid kõik kohad täis, aga neil puudusid füüsilised kehad. Debora mõtles, et läheb hulluks. Ivol oli viimati tõesti õigus, kui arvas, et neiu on peast soe. Debora oli ahastuses : ta ometigi ju kuulis samme ja hingeldamist, tundis kellegi hingeõhku oma kuklal ning jumalapärast - tundis ja nägi käsi oma õlgadel?! Seda ei olnud võimalik ka kõige parema tahtmise juures ette kujutada!? Neiu oli surmani kohkunud. Nüüd ei kartnud teda mitte ainult noor komandör vaid ta oli ka ise enda ees hirmul. Ta hakkas jooksma üle kalmude ja ümber kalmude, kohati komistades ja kukkudes ning siis jälle end püsti ajades ja edasi sööstes. Ta jooksis meeletult, sellises kabuhirmus, et süda tahtis rinnust välja hüpata. Pulss tuksus ja peksis ta peas nii, et pea lõhkus valutada. Kaua ta niimoodi sihitult tormas, seda ei teadnud ta enam isegi. Viimane asi, mida Debora mäletas, oli tõld, mis tema suunas sõitis ja see oli ka kõik. Ülejäänud oli tema jaoks must auk.
Kui neiu taas kord teadvusele tuli, leidis ta end kusagil võõras voodis. Tüdruk krapsas ähmi täis püsti ning tahtis ruumist põgeneda.
“Kuhu nüüd?” küsis hääl pimedusest ning Debora peatus. Tütarlaps pööras ümber ning nägi enda ees Janekit.
“Janek?!” naeratas neiu väsinult ning vajus jällegi kokku.
“Kui nii edasi läheb, saad sa küll närvivapustuse,” arvas mees ning tõstis iluduse voodile. Mõne hetke pärast oli Debora taas teadvusele tulnud ning vaatas suurte lootusetult hirmunud silmadega mehele otsa. Aadama poeg embas jõuetut noort kaunitari ning sosistas :”Debora, kallis..”
Debora ei suutnud midagi öelda, ta oli šokis : selline üleloomulike jõududega segatud sündmuste jada oli tema närvikavale rohkem kui küllalt. Ta vaid jälgis iga mehe liigutust tähelepanelikult, kuid sõnatult, ta ei olnud võimeline isegi mitte nutma.
“Debora, kallis, anna andeks, et sulle nii palju haiget olen teinud. Jumal küll, oh kallis, kallis Debora, anna mulle andeks!” ahastas turske mees ning surus õblukese neiu enda vastu, ,, minu hirveke, ma olen su ju täiesti ära hirmutanud, kullakene. Aga nüüd on kõik hästi. Me oleme koos - sa oled siin minu juures.”
Debora oli segaduses. Janek on ju surnud. Kas ta on tõepoolest hulluks läinud ning kujutab nüüd ette, et Janek on elus? Kas tema armastatu kaotus võis talle mõjuda nii rängalt, et ta mõistusegi kaotas? Või, Jumal hoidku, on ta ise ka juba surnud?! Sest tõepoolest : Janek on ju surnud, Ivo tappis ning isegi mattis ta ning viimane mida, Debora ise mäletas, oli tõld, mis tema suunas liikus. Võib see olla surnute riik ning nad on Janekiga viimaks ometi segamatult igaveseks kokku saanud? Debora mõtted olid nii valjud ning karjusid läbisegi, et ta tundis kuidas ta pea huugas. Ta ongi surnud. Ta on tõepoolest surnud! Siis selline on surnuteriik : harilik keskklassi tuba koos näruse kopitanud mööblihaisuga? Debora oli kuulnud, et surnud ei tunne valu, et hinged suudavad läbi minna mistahes kehast ning ta tuli mõttele katsetada oma eksisteerimist, kuid ta ei suutnud. Tema aju, kui iganes see funktsioneeris, või mis iganes hingede tegevusi juhib, ei kuulanud tema sõna. Ta ei suutnud end liigutada. Janek oli tema kõrval, kallistas teda vahet pidamata ning palus temalt andeks, aga mida ometi? Mida oli temal Deboralt andeks paluda, kui neiu ju ise oli see, kes Janekit armastades ogaraks läks ning hulljulgelt teda varjas, kaitses ning kõikjalt - isegi surnuaialt otsis. Debora silmad rahunesid : kui surnud, siis surnud ning Jumal tänatud, lõpuks ometi oma armastatu kõrval. Janek oli aga nüüd see, kes segadusse sattus. Miks Debora vaikis? Kas ta ei olnudki rõõmus teda nähes? Kas mees oli tõesti neiule sellise hingelise trauma põhjustanud, et tema armastatu oli kaotanud kõnevõime?! Seda ei andestaks ta endale iialgi! See oli üle mõistuse! Janek haaras hirmunult Debora õlgadest ning raputas teda:”Debora! Ütle midagi! Sõima! Karju, vannu, mida iganes! Palun sind kallis, ütle midagi! Ära vaata mind vaikides - see tapab mu! Debora! Tule püsti, lähme jalutama! Tule, pisike,” Janek vinnas neiu püsti, kuid tüdruk polnud suuteline jalgu alla võtma, vaid vajus tagasi mehe tugevatele kätele, kordagi katkestamata oma silmsidet vägilasega. Janek oli ahastuses, ta tõstis neiu kõrgele üles, just nagu nende esimesel kohtumisel ning raputas teda:” Debora! Jumala pärast! Ära tee nii!!! Ütle palun midagi!! Debora!!”
Mees asetas murest murtuna oma armastatu voodile ning püüdis neiu pilgust tabada tema mõtteid. Mees oli meeleheitel, hullumiseni hirmunud, ta ei osanud enam midagi teha, ta kallistas kõvasti-kõvasti habrast neidist ning nuttis:”Debora, mu kallis, ära mängi sellist mängu! Ma kardan! Ära tee mulle nii! Sa oled mulle kõige kallim maailmas! Ma armastan Sind! Ma teen, mida iganes, palun sind ainult, ütle midagigi!!! Debora, oh, mu Debora…!?”
Janek surus oma huuled neiu omadele ning suudles teda, see oli elutu suudlus. Janek oli pööraselt kohkunud :”Debora!”
Debora pilk oli klaasistunud ning ilma ühegi elumärgita. Mees lasi neiul tagasi voodile langeda ning kobis ise voodi kõrvale põrandasse põlvemustreid vajutama.
“Armas Jumal, või kes sa iganes oled, aita mind! Aita mul Debora üles äratada! Ära võta teda veel enda juurde - ta on ju nii noor ja kaunis! Ma luban, et ei röövi enam iialgi häid inimesi, kui sa ta ellu äratad! Ma armastan teda!” nuttis mees ning pigistas käed palvuseks kokku,” Debora, mu kallis, ma armastan Sind! Palun, palun, ärka üles!” Janek suudles uuesti Deborat, kuid midagi ei juhtunud. Neiu pilk oli endiselt naelutatult kivistunud ning keha elutult paigal. Mees krapsas püsti, ta oli paanikas ega osanud enam midagi teha.
“Kristall! Kristall! Kus on midagi kristallist ja hõbedast?! ” turgatas mehel pähe küsimus ning ta tuiskas toas ringi nagu metslane, kes on esimest korda elus vabadusse pääsenud. Janek kahmas kummutilt kristallvaasi ning leidis kusagilt hõbelusika. Nendega kiirustas ta nüüd tagasi Debora juurde. Ta haaras neiu käe ning otsis pulssi - seda enam ei olnud. Mees kummardus kahvatu kaunitari kohale, asetas äsja leitud instrumendid neiu kõrva juurde ning lõi lusikaga kolm korda vaasi pihta. Debora pilt selgines ning aegamisi vabanes fikseeringust. Janek krahmas neidise ümbert kinni, kattis ta tekiga ning hõikas:”Sa oled tagasi, mu arm!!!”
Debora vaatas küsivate silmadega Janekile otsa ning oli taas kord segaduses. Mees märkas seda ning hakkas kiiresti seletama, hirmus, et Debora võib uuesti ära langeda:”Debora, kallis. Kõik on korras. Ma olen siin, ma olen elus. Kabelis varjusin altari salakäiku, kui kuulsin Ivo samme. Valuhoog päästis mu. Kullakene. See, kelle Ivo kinni püüdis, on mu kaksikvend - Tanel. Aga Tanel on tugev mees nagu minagi, küll näed, et ta selle va kleenukese Ivo juurest vehkat teeb! Kallikene, anna andeks, et sind tahtmatult ehmatasin. Ma olin just paranenud, kui kuulsin, et sa lähed tolle kehkenpüksiga ballile ning mul läks süda täis, aga nüüd ma pole enam ammu pahane. Anna hoopis sina mulle minu rumal käitumine andeks. Aga kullake, mida sa öösel üldse kalmistu teel tegid? Ma oleks sulle peaaegu pimedas otsa sõitnud?!”
Debora silmist valgusid soojad pisarad ning tema sügavad hingepeeglid olid korraga täis nii rahu kui ka ärevust.
“Janek, sa oled mulle kõige kallim, ma armastan Sind… Ära enam kunagi jäta mind niimoodi teadmatusse! Ma oleksin täna kõik hauad üles kaevanud eesmärgil sind leida! “purtsatas neiu südant lõhestavalt nutma.
“Debora, kallis, ” embas teda mees ning küsis,” aga pisike, miks sa mind vanglast ei otsinud, kui teadsid, et Ivo mu kätte sai?”
Debora vaatas oma vesiste nukrate silmadega mehe jõulist pilku ning teatas pead norgu lastes:”Sest et Ivo kuul tappis su… Komandör olevat isiklikult su matmise juures viibinud… Janek.. Su vend Tanel on tapetud…Ja teda ma sealt surnuaiast sinu pähe otsisingi…”
Janeki pilgus toimus meeletu muutus, oli näha, et tugeva mehe hinges rebenes miskit. Ta ei suutnud hetkeks midagi öelda, siis aga jutustas:”Tanel oli minust paar sekundit vanem. Kohe pärast sündi andis ema ta ära mu ristiemale kasvatada. Ma ei teadnud kuni täiskasvanuks saamiseni, et Tanel mu lihane vend on, aga me olime parimad sõbrad ning kuna olime nii sarnased, kutsusime üksteist kaksikpüksiks… Tanelil oli mõnevõrra rõõmsam lapsepõlv, sest kasuema armastas ja hoidis lapsi - tal oli neid suisa neli, samal ajal kui mina ema kõrvalt litside magatamist pidin õppima… Tanel oli mulle alati suureks eeskujuks ja kaitsjaks… Me leppisime kokku, et kui üks meist abiellub, siis peab teine seda ka kohe tegema. Lapsed pidime ka täpse ajastusega ilma kutsuma ning … kui üks meist peaks surema, lubas teine endalt elu võtta, et igavesti truult koos olla…”
“Ei, Janek. Sa ei või endalt elu võtta! Kui ma kuulsin, et sa oled surnud, tahtsin ka enda elu lõpetada, kuid…” alustas Debora.
“Jah, siis oleksimegi ilma naljata olnud Romeo ja Julia. Sina oleks end tapnud ekslikult arvates, et mina olen surnud ning mina oleks suitsiidi sooritanud, kui oleks näinud, et sina oled surnud…”lõpetas Janeks raskelt naeratades.
“Janek, ma tean, et venna kaotusest on raske üle saada, eriti kui te veel nii lähedased olite, aga ma olen sinu kõrval, ma toetan sind…” lubas neidis.
“Debora, ma armastan sind. Sa oled parim, mis minuga üldse võis juhtuda ning teinekord ma mõtlen, kas ma üldse väärin tegelikult sinu puhast süütut armastust, aga ma armastan sind nii väga, ega saa selle tunde vastu. Ma hindan sinu toetust, kuid tead sa, mis juhtub kaksikutega, kui üks neist sureb?” arutles mees nördinult.
“Siis sureb ka teine,” vastas Debora.
“Just, täpselt! Siis sureb ka teine, Debora! Tanel on surnud, kui ma ka endalt ise elu ei võta, suren ma kolme-nelja aasta jooksul niikuinii…”
“See ei pea nii minema, Janek. See on lihtsalt vana tobe uskumus. On ju juhtumeid, kus pime saab nägijaks, invaliid käijaks, ka kaksikutest üks ellujäänutest ei pea ilmtingimata surema, Janek! See on vana tobe uskumus, millesse mina küll ei kavatse uskuda!!!”
“Sina küll, Debora, aga antud juhul olen mina just üks neist kaksikutest, kellele surm kuklasse hingab…” seletas mees.
Debora oli nõutu, alles ta oli läbi elanud šoki, arvanud, et tema armastatu on surnud, kui oli teda jällegi kaotamas.
“Janek?” pöördus kaunitar mehe poole,” sa ütlesid, et armastad mind ja oleksid endalt elu võtnud, kui ma oleksin end sinu pärast ekslikult tapnud?”
“Jah,” nõustus mees.
“Seega, sa peaksid nii või naa pidevalt suitsiidi planeerima, kuna mina või Tanel võime ju iga hetk mingi õnnetuse läbi surra?”
“Küllap vist, jah, nii see ongi..”
“Aga Janek, see on ju absurdne! Sa elad pidevas surmaootushirmus!”
“Ei ela pidevalt!”
“Aga mida sa nüüd teha kavatsed? Endalt elu võtta? Oleks see lahendus? Viiks see sind su vennaga tõesti kokku? Kas see on see, mida sa tahad : surra noorelt ilma mingi põhjuseta?”
“Debora, see on tõsine põhjus, see on lubadus. Mees oma sõna ei murra!”
“Mees nii absurdset sõna üldse ei annagi!”
“Ma olin siis laps!”
“Just nimelt, Janek! Nüüd juba jõuame kuhugi, kallis. Sa olid siis ju laps, kui sellise lubaduse andsid. See lubadus on sulle püha, aga ma usun, et Tanel oleks mõistnud sind antud olukorras. Ta oli su eeskuju, sa ütled? Kas ta oleks tahtnud, et sa suitsiidi sooritaks, kui tema su elu oma eluga päästis?! Kas ta siis selleks, et sa kindlasti ka sureks oleks üldse läinud ennast ohverdama?! Anna andeks, aga seda ma ei usu. Janek, ma arvan, et Tanel oli piisavalt tark mees, et su elu päästa ja ta sai sellega hakkama. Kui sa ennast nüüd lubaduse tõttu tapad, siis teed sa ju tegelikult Taneli soovile vastupidi. Milleks ta siis üldse komandöri kuuli ette viskus ja tähelepanu sinult endale tõmbas?”
“Su jutus on iva, Debora, kuid mees ei murra lubadust!”
“Sa oled nagu jonniv laps, Jumala pärast, Janek. Sa olid siis ju väike, kas sa ei mõista?!”
“Hoopis sina ei saa mitte millestki aru! Naistel ei ole selliseid õdede vahelisi sidemeid! Sul polegi üldse õdesid ega vendi! Sa ei tea midagi!” plahvatas Janek valuhoos ning tormas välja,” tema tuleb mind õpetama! Kes ta üldse selline on, mu ema või?! Ise ei luba mul ennast sõrmeotsagagi puudutada, paneb kohe kärkima, aga õpetama on meister!” Janek marssis vihaselt sihitult ringi, ähmis öist õhku ning turtsus endaisi,” ta ei tea ju midagi! Tanel on ju surnud!!!” Mees hakkas jooksma nagu ajaks teda keegi marus taga, ta jooksis ja jooksis, teadmata isegi, miks ning kuhu. Mõtted tema peas aga jooksid kiiremini, ristudes, põrkudes ning uuesti punuma pistes.
“Debora… Deboral on õigus…” leidis mees ning peatus lõõtsutades,” minu pisikesel on ju tegelikult õigus, aga ma ei taha, et ta näeb, kui hädas ma iseendaga olen, et ma ei ole tõeline mees, sest ei saanud ise oma olukorrast aru! Ma olen nõrk ja ma ei taha, et ta seda näeb! Ma tean, et olin laps, kui Taneliga lubaduse sõlmisin ning tean, et Tanel tahaks, et ma elaks, aga kuidas ma ilma temata elan? Ma ei oska! Ma ei suuda! Ta on… oli ju osake minust enesest.. Ma olen äpu! Jobu! Ainult nõrk mees karjub oma kõige kallima peale ja näitab, et ei saa iseendaga hakkama! Debora elas raskelt läbi minu kaotust, oli juba otsaga teises ilmas, MA OLEKS KA TEMA KAOTANUD ja mida ma teen?! Mina röögin tema peale selle asemel, et teda toetada, tal taastuda aidata! Nüüd ta istub seal toas üksinda, murekoorma all, et teavitas mind mu venna surmast ja mina temaga pahandasin. Jumal küll, mida ma ometi olen teinud…”
Janek sööstis tagasi Debora juurde, haaras tüdruku sülle ning kallistas teda meeletult:”Kallis, kallis, kallis, anna mulle andeks, ma olen rumal ja nõrk ning ei saa endaga isegi hakkama. Anna mulle andeks, mu armas!”
“Janek,” sosistas Debora ning silitas heldinult mehe juukseid,” sa ei ole nõrk. Sa oled inimene. Sa ei pea valu endasse võtma, alla suruma ega keelde hammustama. Räägi valu endast vabaks. Sa oled muide väga tugev. Sa oled oma hingejõuga mind julgustanud, toetanud ja aidanud, Janek. Ma imetlen sinu tugevust ja mehisust ning kuigi ma ei teadnud, et ka röövel võib rüütellik olla, siis nüüd olen ma seda ise näinud. Sa oled tõeline mees, kes alati oma sõna peab ja targalt arutleda oskab ja ma austan seda väga…”
“Debora, Debora, mida ma küll sinuta teeks…” kallistas mees neidu.
“Arvatavasti rööviksid praegu mõnd poodi?” pakkus neidis naljatades.
“Jah, muidugi,” irvitas mees ning ei mõelnudki oma kaunitari enda embusest vabaks lasta : nii kallis ning vajalik oli Debora talle. Ka neidis ei tahtnud suure mehe käte vahelt kuhugi minna, sest tundis, et nii on kõige parem olla ja oli tõesti.

“Janek? Janek? Kallis, ärka palun. Mis paugud need väljast kostavad?” sosistas ähmis Debora.
“Ah, need rikkurid lähevad jälle jahile,” pakkus mees ning silitas neiu pead,” jää magama. Kõik on hästi.”
Debora sulges uuesti silmad, kuid seda paremini ta kuulis lõputuid laske ning plahvatusi.
“Janek, musi, midagi on valesti, miks peaksid nad südaöösel jahile minema?” kahtlustas neidis ning raputas mehe õlga.
“No ma ei tea, rikkus on pähe hakanud ja ajud peast välja tõrjunud, ehk? Musi, jää magama, midagi pole juhtund,” leidis mees ning surus Debora pea enda rinnale.
Nüüd aga vihises mitu kuuli nende toa aknasse ning mõlemad olid kui välk ärkvel.
“Janek?!” kiljus Debora ning kahmas mehe ümbert kinni.
“Mis kurat siin lahti on?!”räuskas mees, haaras vöölt revolvri ning käsutas neidise voodi alla. Väljast tulevad lasud sagenesid ning Janek oli sunnitud majast lahkuma, et tähelepanu mujale suunata.
“Janek?! Kuhu sa segane lähed?!” kiljus Debora ning haaras mehest kramplikult kinni,” ma ei taha sind uuesti kaotada!”
“Ära sa jumala pärast välja tule, püsi siin vagusi. Ma lähen vaatan, mis põrgu seal lahti on ja mis kuradi pärast nad seda maja pommitavad!?” karjus mees ning tõukas neiu ettevaatlikult tagasi voodi alla,” Ma armastan Sind, Debora!”
Kui Janek majast välja sai, nägi ta tänavatel mundris mehi ning oma küla talupoegi väsimatult võitlemas. Ta haaras esimesel ette juhtuval talumehel kraest kinni ning röökis :”Kes kurat need on?!”
“Just täpselt - kuradid nad ongi!” teatas mees vihast leekivate silmadega ning vajus siis hingetult jäisele lumele, kuul seljas. Janek vaatas ärritunult ringi ning märkas mundris mehi majasse sisenemas.
“Debora!” röögatas mees ning sööstis võõraid peatama, mispeale talle kuul õlga saadeti. Janekit aga kuulihaav ei takistanud ning ta tulistas isegi mitu head lasku sissetungijate keredesse. Korraga aga vihises ei tea kust granaat läbi õhu ning maandus tuppa, kus mõne minuti eest veel olid Janek ning Debora armastuset tulvil üksteise embuses viibinud.
“Debora! Ei!” röökis Janek ning sööstis maja suunas, kuid enne veel, kui ta majani jõudis, lendas see täies suuruses õhku ning koos sellega ka lähedal olevad inimesed. Janek, kes ka plahvatuse tõttu hetkeks jalust niideti, jätkas allaandmatult oma teekonda majani, mis oli üleni leekides ning miljoniks pisikeseks tükiks purunenud.
“Debora! Debora! Kurat võtaks, Debora?! Kallis, kus sa oled?!” karjus Janek meeleheitlikult jalaga põlevaid mööblitükke kõrvale tõugates. Kui ta oli lootusetult plahvatanud majarusud läbi kamminud, haaras teda selline viha ning kurbus, et ta sööstis paljakäsi lahingusse:”Tahate sõda, te kuradid?! Saate sõja!”

Sõda, mis oma ootamatuse ning kaotuste rohkusega kogu maailma vapustas, vaibus alles 1918. aastal. Inimesed olid massiliselt depressioonis. Polnud kedagi, kes ei oleks oma lähedasest või isegi kogust suguvõsast ilma jäänud. Puudusid elamiseks kõlblikud majad, ei leidunud töökohti ning ka toiduga oli kitsas käes. Järsult halvenenud elamistingimuste, perekondade ning tervete talude kaotuste tõttu lahkusid paljud suurtesse linnadesse.

TEINE OSA

“Õnnitlen, härra Fallax, olete uus bordelli omanik,” teatas vanem proua, kes tegeles prostituutide värbamisega.
“Tänan, proua More,” sõnas ühe käeline mees,” bordellis tuleks läbi viia uuenduskuur. Esiteks vahetame nime, teiseks peavad tüdrukud kandma kallist ning kaunist pesu, nad peavad ka ise olema silmnähtavalt nägusad. Kõik vähegi inetud või tavalised tuleb minema saata. Te õpetate tüdrukuid klientidega viisakalt ning kelmikalt ümber käima. Ma annan teile kaks nädalat proua More ja tahan siis tulemusi näha.”
“Jah, härra Fallax, kuid kust me kõige selle jaoks raha saame? Tüdrukutelegi on kaks kuud maksmata?”
“Ma ostsin täna teie neetud põhjakäinud bordelli ära - raha ma annan!” teatas mees tigedalt.
“Tänan, härra, kuid veel üks küsimus.. Mis on uue bordelli nimi?”
“Occasio, just - Occasio, sest et elu polegi ju muud kui juhus ning miks mitte seda siis ka lõpuks avalikult tunnistada,” arvas Fallax ning süütas sigareti,” aga teie, proua More, asuge oma tegemiste juurde. Teil peaks nüüd kaheks nädalaks ülesandeid jaguma.”
“Nagu ütlete, noor härra Fallax,” kummardas proua ning vudis uue ülemuse kabinetist alla baari.
Nüüd kui proua More seda baari hoolikalt vaatles, märkas ta isegi, et kogu ilu ja toredus oli sealt maha nühitud. Baarileti lakk oli asendunud rohmakate vagudega, mille olid sinna graveerinud prostituutide kontsakingad või kundede sõrmused ja taskunoad. Pinkide seksikas must nahk oli tuhmunud ning hallikaks kulunud. Õhus oli tunda vaid läpnut viina ning kibedat, kuhugi nurka ununenud okse haisu, segatuna sigaretipilve. Ka prožektoritelt ning lavalampidelt olid atraktiivsed värvielemendid maha koordunud. Punane samet, mis aastate eest pidulikult verandaga keerdtreppi ehtis, oli muutunud näotuks riide massiks. Proua More helistas iseäralikku kellukat, mispeale keldrikorruse tubadest noori naisi hakkas voorima. Kolmkümmend prostituuti võtsid proua More käsul baariletile istet ning ootasid tülpinud pilgul uusi juhtnööre.
“Tüdrukud, täna on teistsugune päev,” alustas proua More salapäraselt,” bordellil on uus omanik. Noor härra Fallax ostis täna hommikul viimaks bordelli ära ning on oodata ridamisi uuendusi. Esiteks tuleb mul vallandada kõik, kes ei ole härra arvates kaunid. Sellepärast nõudis uus omanik, et me korraldaks etteaste, kus ta saab teie välimust hinnata. Minge oma ruumidesse, seadke end valmis ning tulge 15 minuti pärast tagasi baari.”
Kui tüdrukud olid läinud, tuli härra Fallax alla baari ning varjus tumedalt looritatud eesriide taha, kust tal oli hea vaade baariletile, kuhu aga baariletilt polnud võimalik näha. Mõne hetke pärast oli 30 naist taas baaris ning ootasid ärevusega sündmuste kulgu.
“Proua More, võtke kohvrist 30 identselt sarnast maski ning käskige tüdrukutel neid kanda,” teatas Fallax,” uues bordellis Occasio annavad tüdrukud endast välja kõik - kõik peale oma isiksuse. Te ei tohi iialgi maski eest võtta, sest teile peab jääma teie väärikus ja puutumatus väljaspool bordelli. Kuna vaid nägu võib teid reeta, siis siin bordellis ei tohi ükski kunde teie nägu näha. Ning kuna nad näevad vaid keha, otsustangi mina nüüd ainult teie kehade üle.”
Kolmkümmend neidu alustas oma etteastega, nad tantsisid, laulsid ning näitlesid koos ning üksinda, laval olid nad ehtsad proffessionaalid, ometi oli paljude keha Fallaxi silmale vastuvõetamatu. Rivistanud 30 naist enese ette, sundis uus ülemus 17 tüdrukut bordellist igaveseks lahkuma. Suuremeelselt andis ta vallandatutele kaasa kopsaka summa, kuigi see ei kompenseerinud iial nendele osaks saanud häbi, alandust ega suguhaiguseidki. Vaid 13 tüdrukut jäid alles ning Fallaxi käsul hakkas proua More nüüd nendega tööle. Kahe kiirelt ja toimetuste rohkelt möödunud nädala pärast, oli uuenenud bordell Occasio oma säras ja hiilguses valmis ning järelejäänud 13 tüdrukut ootamas uuesti härra Fallaxi hinnangut.
“Tüdrukud, ” alustas uus omanik varikaardina tagant rääkimist, ,, meil on seljataga sõda. Maailm on ikka veel vapustuses ning depressioonis. Kundesid on antud hetkel raske saada, ometi neid ainukesi tuleb teil kohelda kui kuningaid endid. Aga pidage meeles, kui iganes suur poleks ka pakutav jootraha või kunde soov, oma maski ei tohi te eest võtta - teie enda ning bordelli huvides.”
Kui Fallax oli tüdrukute edusamme näinud ning bordelli uhkust hinnanud, kuulutas ta Occasio taas avatuks. Esialgu oli, nagu härra Fallax ennustas, kundesid vähe, ometi oma professionaalsete ning ennenägematute showdega meelitasid tüdrukud baarileti äärde juba paari kuuga nii palju kundesid, et baaris läks päris kitsaks. Aasta möödudes oli Occasiost saanud ümbruskonna kuumim bordell, tüdrukud ei olnud ka kundede silmis labased prostituudid, vadi professionaalsed maskiga sekskunsti valdajad. Härra Fallax otsustas kaheks aastaks juhtimise proua More kätte usaldada, et minna tagasi sinna, kust oli tulnud oma isiklikke asju ajama. Kaks aastat oli aga pikk aeg, vahepeal suri üks prostituut süüfilisse ning proua More pidi talle asendajat otsima. Tüdrukuid, kes nimekasse bordelli tulla tahtsid, oli palju, ometi proua More´ i arvates olid nad kõik kõlbmatud ning inetud. Ühel õhtul, kui proua More linna kõrtsis käis, hakkas talle silma üks kõrtsi ettekandjatest. Noor sale ja sihvakas neiu viis kergelt tatsiskledes särav naeratus näol kõigile, kes tellisid, toidu või kesvamärjukese lauale. Tüdruk oli kaunis ning võluv, tema liikumine oli kerge ning vaba, proua More üritas neidu riieteta ette kujutada, et teda ehk bordellitöösse passitada, ometi ettekandja kohev seelik ning volangidega pluus ei andud erilist võimalust kujutlusvõime ergutamiseks. Proua More tellis endale seaprae ning kannu õlu ning ootas, et silmajäänud habras ettekandja need temale toimetaks. Juhuse tahtel tõigi kaunis tüdruk tellitud toidu proua More´ i lauale.
“Oodake, preili,” peatas proua More noort ettekandjat kergelt käest haarates, ,, mis teie nimi on?”
“Vabandage proua, minu töö on toitu ette kanda, mitte juttu puhuda,” vastas kaunitar kiiresti ning tegi minekut. Proua More sõi ahnelt ning hoolimatult nagu mees oma seapraadi, kui parajasti üks purjus mees kaunist ettekandjat tantsule palus. Kaunitar ei tohtinud keelduda ning nüüd nägi bordellidaam ka tüdruku meisterlikku tantsuoskust. Mida enam ta neidu vaatas, seda kindlamaks talle sai, et selline iludus oleks Occasio tõmbenumber. Ta võiks talle anda suisa ekstra toa ning õiguse üksi esineda, kui tüdruk vaid nõustuks bordelli tulema. Kuid kuidas nii nägusat ja kohusetundlikku neidu meelitada bordelli?”
“Korista oma räpased käpad mu ümbert!” karjatas kaunitar ning virutas purjus tantsupartnerile, kelle käed olid seeliku alla pugenud, valusa kõrvakiilu. Kogu kõrts elavnes ning ootas põnevusega mehe reageeringut. Purjus mehike paiskas ettekandja lauale selili ning vajus ise rõvedalt naeratades talle peale. Kaunitar haaras kiljudes käe ulatuses oleva viinapudeli ning saatis selle heleda laksuga kundele kuklasse. Purjus mees kaotas teadvuse ning kogu kõrts oli naise tegevusest elevil. Äkki aga ilmus tagatoast suure õllekõhuga kõrtsmik, kes neiule korraliku kõrvakiilu andis ning ta töölt vallandas. Kaunitar lonkis nutumaik suus taas kord järjekordsest kõrtsist lahti lastuna välja ning istus lootusetuna kruusatee äärde maha. Mõne minuti pärast väljus kõrtsist proua More, kes tuligi eesmärgiga kaunitari leida. Ta istus kaastundlikult neiu kõrvale maha ning teatas :”Sa oled väga tubli. Oskad enda eest nii hästi seista. Tohin ma nüüd küsida su nime?”
Kaunitar aga ei pööranud jutule erilist tähelepanu ning kehitas ükskõikselt õlgu. Proua More aga jätkas enesekindlalt meelitamist :”Tead, kullake, sa oled väga, väga ilus tüdruk. Nii kaunist ja võluvat, kes oskaks nõnda säravalt tantsida, pole ma enne näinud. Kahju, et minu tüdrukud nii graatsilised ja loomulikud pole. Kullake, sind vallandati äsja, on sul kuhugi minna?”
“Ei ole, aga see ei puutu teisse,” arvas nägus neiu trotslikult,” ega see esimene kord ole, kui mind töölt lahti lastakse.”
“Kas tõesti? Miks sind siis pidevalt lahti lastakse?” imestas proua More mesimagusalt, olles õnnelik, et kaunitar viimaks rääkima hakkas.
“Ma olen juba pea kaks aastat kõrtsepidi rännanud ja igalt poolt lahti lastud, sest mul on välimus, mis mehi kui mesilasi mee peale kokku kutsub. Aga mina olen seda tüüpi mesi, kes ei salli, kui teda puututakse ning seetõttu juhtub kõikjal, kus ma töötan, alatasa õnnetusi,” jutustas neiu.
“Aga mispärast sa just ainult kõrtsidest tööd otsid, kui sulle seal ei meeldi?” huvitus More.
“Mulle meeldib. Ma armastan lava, tantsimist, kostüüme, flirti, laulmist - esinemist. Aga ei salli, kui asi muutub isiklikuks, kui minu isiksust häiritakse,” rääkis kaunitar.
“Sa oskad tõesti hästi tantsida, meie kunded oleks sinu ilust ning oskustest vaimustatud,” leidis More, ,, kuid miks sa siiski vaid kõrtsides töötad? Miks mitte mujal?”
Kaunitari pilt muutus nukraks ning igatsusega lausu ta:” Sest ma otsin ühte meest. Meest, keda ma armastan, kuid kelle ma sõjas kaotasin. Ma ei tea, kas ta on elus või surnud, ometi olen kuulnud, et ta elavat nüüd siin ning pidavat mingit baari või kõrtsi. Ma olen teda juba üle kahe aasta tulutult otsinud… Ehk ta ongi surnud…?”
Proua More oli liigutatud kaunitari südantsoojendavast armastusloost, kuid veelgi enam soovis ta siiski neidu oma bordelli meelitada.
“Kullake, ära kaota lootust, kui sa oled töötanud enamuses kõrtsides, siis miks mitte töötada näiteks vahelduseks mõnes baaris? Pole ju kindel, kas su kallim on kõrtsi või baari omanik, eksole?”usutles proua More.
“Jah, seda küll, aga ometi, mul on lootus juba kadunud. Kaks aastat on liiga pikk aeg.. Ma ei usu enam, et ta elus oleks, sest olen ju uurinud nii paljude baaride-kõrtside omanike kohta, kui võimalik. Keegi neist ei kanna tema nime ega ole temaga isegi mitte sarnane…” nurkutses kaunitar.
“Aga räägi mulle, milline ta on, mis on ta nimi? Mina ju töötan baaris ning olen paljude asjadega kursis, eriti kui kusagilt tuleb omanikuks värsket verd,” pakkus proua More abivalmilt.
“Noh…” kõhkles neiu ning jutustas siis,” ta on pikka kasvu, tõmmu, tumedate jõuliste silmade ning sama tumedate juustega, tugeva kehaehitusega mees. Ma ei tea küll, kui vana ta täpselt on, aga kindlasti midagi kolmekümnega. Tema eesnimi on Janek, teist nime ma ei mäleta…Aga ta oli alati väga tugev, ta ju ometi ei saa surnud olla!?”
“Kullake, las ma mõtlen. Ma tean, et ümbruskonda küll tuli kolm uut baaripidajat, kuid ükski neist pole päris see, mida kirjeldasid, njah, nimigi paraku ei klapi. Aga ega minagi nüüd päris kõike tea. Võimalik, et ta siiski on kusagil,” lohutas proua More.
“Ma ei usu enam. Ma kardan, et ta on surnud. Aga kui teda enam ei ole, pole ka millelgi muul mingit tähtsust! Ilma temata pole elul mõtet!” otsustas neiu ning puhkes südantlõhestavalt nutma.
“Kuule nüüd, iludus, ära nuta niiviisi, kõik pole veel läbi, jah, su armsam on kadunud, aga sa otsid teda edasi, sind lasti just lahti, aga mina pakun sulle uut tööd, sest millestki pead sa ju elama,” sõnas proua More.
“Ei, ma ei taha temata elada,” teatas neiu.
“Hea küll, sa ei taha raha, et endale süüa muretseda, aga oma kirge - tantsimist ning laulmist sa mure leevendamiseks lavalaudadel ei tahaks kasutada? Kui su hing on surnud koos sinu armsamaga, siis siiski ei või sa võtta elu sellelt imekaunilt kehalt, mis oskab nii võrratult tantsida. Keha on ju ometi Jumala looming, Tema, Kõige Kõrgem, on meid siia Maa peale saatnud teatud kindla eesmärgiga ja kes oleme meie, et julgeme Tema plaane hukka mõista ning eneselt enne elu võtta, kui Kõige Kõrgem on kavandanud? Astudes iseenda vastu, astume ju Jumala vastu, aga see ei too ju üldsegi midagi head. See on vaid ajutine kergendus - suitsiid. See on illusioon surmast - vabadusest, tegelikult aga on see agoonia ning tohutu karmavõla tekitamine, mida hakkame järgnevate elude jooksul ja hakkavad meie õnnetud järeltulijad lunastama. Suitsiid on mõttetu ning rumal protest Kõige Kõrgema plaanide vastu, mu kallis. Ma ütlen sulle, kaunitar, kui sa enam millestki ei hooli, tule minu baari tööle. Sa saad seal ennast unustusse tantsida ning endast välja laulda kogu oma elutraagika, kuid sa ei tee Jumala plaanide vastu - võttes endalt elu,” rääkis proua More tüdrukut arglikult paitades. Kaunitar kuulas tähelepanelikult proua juttu ning leidis, et see vastab tõele. Tema, kes ta oli alati Jumalale tänulik olnud selle õnsa õnnehetke pärast - tunda tõelist armastust ning kõige tipuks veel temaga ka tegelikkuses kohtus, tahtis nüüd oma trotsis astuda Kõige Kõrgema vastu. Kui lootus on surnud, on järel veel vaid usk ja armastus. Ja armastus, kuigi ka see võib olla surnud, aga võib olla kusagil siski baaripidajana elus, ootab ju ometi teda. Ning usk, mitte religioosne, vaid puhas taeva tunnetus, on tähtsam, kui kõik maine, tähtsam, kui kurbus, üksindus, valu ning enesehaletsus kokku. Neiu ei usuks iial, et Kõige Kõrgema plaan tema suhtes oli olnud sündida hetkeks siia maailma, et lapsepõlves vanemateta kasvada ning noores põlves õmbleja parema käena vaid viivuks oma armastatut näha ja siis elu lõpuni õnnetuna elada. Neiu oli kindel, et Jumalal oli tema jaoks veel midagi varuks. Tal pidi olema veel mingi põhjus, miks elada, vastasel korral oleks Kõige Kõrgem ju lasknud tal kahe aasta eest sõjas surma saada.
“Jah, teil on õigus ning ma tulen teie juurde tööle,” teatas kaunitar.
“Väga hea, mu iludus, lähme siis sinu uude koju, annan sulle süüa ja sa saad oma eraldi toa,” teatas proua More rõõmsalt.
Juba uuel hommikul tutvustas proua More kaunitari teistele 12-le tüdrukule ning koos hakkasid nad neidu välja õpetama. Mõne nädalaga oli tagasihoidlikust õmblejanna abilisest saanud väljapaistev Occasio staar. Debora naelutas oma etteastetega baarileti äärde mitmeid sadasid mehi. Peale selle, et Debora teistest tüdrukutest esinemispädevuse koha pealt kõvasti üle oli, sai ta ka ainukesena Occasio maskileedidest endale hüüdnime - Punaste Lakk-kingade Neid. Debora tegelikku nime teadsid vähesed, nii kunded kui ka neiu enda kolleegid kutsusid teda Punaste Lakk-kingade Neiuks, kuna ei möödunud esinemist, kus ta poleks punaseid lakk-kingi kandnud. Debora tuntus kasvas iga päevaga ning tema hindki kasvas niivõrd kõrgeks, et vaid kõige rikkamad end tema kätevahele olid võimelised ostma. Oli öid, mil Occasiot külastasid toredad mehed – lõbusad, sõbralikud ja heatahtlikud. Nad vaatasid alati austuse ja imetlusega bordellikaunitaride etteasteid ning kohtlesid neid hiljem kabiinides lugupidamise ning hoolega. Kuid oli ka öid, mil bordellis valitses rusuv õhkkond ning mehed olid virilad ja kärsitud. Oli neid, kes muutusid jõhkraks ja rõvedaks, kuid ometi maksid nad heldelt. Päev päeva järel üksteise kõrval töötades, ilu ja armastust jagades, said tüdrukud väga lähedasteks. Ometi ei näinud nad enam iialgi üksteist ilma maskita ega teadnud teineteise pärisnimesid. Siiski oli üks tüdruk, kellega Debora lähemalt tuttavaks sai ning kes teda just eriti alguses, palju aitas. Teda kutsuti Belly´ iks ning teati rääkida, et ta olevat väga kõrk ning ülbe, ometi Debora arvates oli Belly pigem õnnetu ning see tõttu enamjaolt kaitsepositsioonil. Ühel õhtul, kui oli jälle see nn heade kundede laine, said Belly ning Debora pärast tööd verandal kokku.
„Imelik, et kui tuleb üks hea mees, siis tulevad sel ööl kõik parema kasvatusega isased,“ arutles Belly, kui Deborat verandal istumas nägi.
„Mhm,“ mõmises tüdruk vastuseks ning uuris siis, ,, aga Belly, tead, sa tundud mulle kuidagi tuttav. Kogu see sinu olemus.“
„Kõrkus sa mõtled?“
„Ei, su olemus, see on nii tuttav…? Kus sa varem elasid? Kes olid su vanemad?“
„Väikeses linnas elasin. Mu vanemad olid väga rikkad, mul oli ilus elu nagu muinasjutu printsessil, kuni algas sõda ning võttis mult kõik… Mu ema tapeti, isa jäi kadunuks.. Rohkem lähedasi mul pole. Siis tulingi siia, sest elumõte oli kadunud…“ jutustas Belly.
„Mina kaotasin vanemad juba päris pisikesena. Aga minagi elasin kui printsess,“ arvas Debora.
„Tead, see sinu Punaste Lakk-kingade Neiu hüüdnimi tuletab mulle meelde ühte vaest külatüdrukut, kellele ma kord sünnipäevaks punased lakkkingad ostsin. See oli vast seiklus. Mõtle, me läksime poodi ning just sel päeval rööviti toda kohta! Me panime hullult punuma, aga vahepeal ma kaotasin ta silmist ning mõtlesin juba, et röövlid ta koos uute kingade ning minu rahaga on ära tapnud, aga ta jäi siiski ellu, tol korral. Naljakas, et inimene võib nii kaua millestki unistada, nagu tema unistas punastest lakkkingadest. Ma ei kujuta ette, milleks ta arvas neid kasutatavat, kui ta vaid lauda ja toa vahet oma kalossidega sõtkus, aga näe – tahtis muudkui. Ta oli üldse üks omamoodi tüdruk, aga ta oli hea ja armas. Punaseid lakkkingi ta vist ei saanudki… Ma kuulsin, et ta olla sõjas surma saanud, plahvatuses.. vaesekene…“
„Isabel, ma ei ole surnud,“ teatas Debora.
„Sa tead mu nime?! Sa oled… Debora?!“
„Kuss! Keegi ei või mu tegelikku nime teada!“
„Miks?“
„Kuulsuse, privaatsuse pärast.“
„Aaa, saan aru. Küll on vahva, et sa elus oled, aga mis sa loll siia tööle tulid?! Sa oled praktiliselt surmaotsusele alla kirjutanud. Varem või hiljem sured mõne suguhaiguse kätte või emakavälise raseduse tüsistustesse.“
„Isabel, ka minu elu mõte oli kadunud, vaata, meiega on sama lugu nagu meie kundedega. On päevi, mil kõik kunded on head, kuid on ka neid, mil nad teevad meile haiget. Ometi ühendab neid kõiki üks asi ja selleks on kurbus-kurbus, et pole puhast armastust. Mees, kelle naine teda tingimusteta ei armasta, peab ju kusagilt hetkekski naise puudutust tunda saama. Need mehed keda me headeks nimetame, sest nad peavad meist lugu, on tegelikult täpselt samasugused kui need, keda me halbadeks kutsume. Vahe seisneb vaid selles, mis poolt keegi endast välja paista laseb. Need nn head püüavad maailma ja kõigi vastu head olla, et vähegi armastust ära teenida. Aga oled sa tähele pannud, kui jõhkrad ning õelad on nad iseenda vastu. Kui neil on mingi probleem funktsiooni või näites kiilaspäisusega, neavad nad endit kui hullemat vaenlast maa põhja ning imestavad siis, et me üldse nendega magada suudame. Aga need nn halvad mehed, kes on jõhrkad ja rõvedad, on seestpoolt sedavõrd ilusamad, vahel, peale oma pingete maandamist on nad kui väikesed lapsed, kes räägivad sulle oma lapsepõlve unistustest ning täitumata soovidest. Meie kundedel kõigil on hirm, et neid ei armastata ja tänu taevale on olemas koht, kus nad end küll illusoorselt, kuid siiski armastatutena tunda saavad. Nii ka meie, 13 maskileedit oleme sarnased – meie kõigi elumõte oli siia tulles kadunud, meie kõigi lootused on purunenud, aga meil kõigil on olemas usk Kõrgemasse. Me palvetame ju alateadlikult iga kord, et tänane kunde meile haiget ei teeks ega meie peale midagi paha kaebaks.“
„Jah, Debora, selles on sul õigus. Ometi ma ei suuda uskuda, et sa siin oled. Kuida sa sõjas ellu jäid?“ huvitus Isabel.
„See on üldse väga pikk lugu. Lühidalt öeldes jäin ma ellu tänu oma armastatule. Enne kui sõda siia jõudis, olid meil juba omad läbielamised, mille tulemusel ma oleksin peaaegu mõistuse kaotanud, aga näib, et kui üks šokk teisele järgneb, polegi võimalik täitsa ära keerata. Me olime kallimaga ühes majas, kui korraga keset ööd seda pommitama hakati. Mu armsam jooksis välja, et mind kaitsta, et tähelepanu majalt kõrvale juhtida. Mina hiilisin talle tema keelu vastaselt tagaukse kaudu järele. Kuid tolle ukse juures oli tosin mundris mehi, kes mu vastupanust hoolimata endaga kaasa viisid. Ma olin paar kuud nende vang – koristasn, pesin, põetasin ja söötsin neid lojuseid, kui ühel heal päeval putku sain pista. Siis tulingi siia linna ning kuulsin, et mu armsam olla siin kõrtsi- või baaripidaja. Kaks aastat töötasin pea igas kõrtsis, asjata. Nüüd võtsin uue ringi ette, baaride näol…“ rääkis Debora. Sellest õhtust alates oli Deboral oma parim sõber, esimene ja tõeline terves tema elus, kellega ta võis kõike, mis hingel, jagada.

„Tüdrukud!“ hõikas proua More taas kord seda iseäralikku kellukat helistades,“ tüdrukud! Koguneme ometi kiiremini!“
Üksteist maskileedit ilmuski proua More ette, kõigil murelikud näod peas.
„Mis matuseliste näod teil ees on? Lõpetage see norutamine, mul on teile hoopis hea uudis! Härra Fallax saabub juba mõne tunni pärast tagasi Occasiosse. Ja meie korraldame talle uhke vastuvõtu! Aga kus on Belly ja Punaste Lakk-kingade Neiu?“ imestas More.
„Punaste Lakk-kingade Neiu ravitseb Bellyt. Belly kukkus hommikul kokku, ega tõusnudki enam voodist,“ seletas üks maskikandjatest.
„Tõesti? Ja mismoodi Bellyt siis arstita ravitakse?“ uuris proua More.
„Ei tea. Punaste Lakk-kingade Neiu ei lubanud meil Belly tuppa minna,“ vastas teine maskileedi.
„Hea küll, tüdrukud, seadke end valmis, isand on varsti kohal,“ kamandas proua ning suundus ise Belly toa poole,“ Punaste Lakk-kingade Neid, ma pean Bellyt nägema!“
Debora avas proua More´ ile ukse ning lasi ta tuppa. Tuba oli hämar, nurgas mängis õrn ja rahulik muusika, kõikjal põlesid küünlad ning viirukid. Belly lebas voodis ülekere mähisesse mähitud.
„Mida see peaks tähendama?! Millega sa tegeled tüdruk? Nõidumisega?!“ kahtlustas proua More ärevalt ristimärki ette lüües.
„Oh ei, proua More, ma püüan Bellyt aidata,“vastas Debora, ,, tavameditsiin seda ei suuda.“
„Mida sa räägid? Tavameditsiin paneks Belly kohemaid jalule.“
„Kardan, et mitte. Tavameditsiin ravib vaid keha, hinge ei ravi see üldse, ometi on keha ja hing kuni inimsese surmani seotud, mistõttu haigused, mis kehast, kuid mitte hingest, välja ravitud, kipuvad kroonilisena tagasi tulema.“
„Ja kuidas sa siis, kui mitte nõidumise abil, püüad Belly hinge ravida? On ta vaimuhaige?“
„Belly hing on haige, ta vaimuga on kõik korras.“
„Sa ajad mu segadusse, tüdruk.“
„Ma ravin Bellyt Jumala abiga – palvetades.“
„Kuidas? Näita mulle?“
„Igal inimesel on oma õige viis palvetamiseks, pole kõige õigemat, ega valet, on oma,“ vastas Debora.
„Ah, tee, mis sa tahad. Kui Belly kolme päeva pärast jalul pole, tuleb arst kutsuda. Aga täna tuleb härra Fallax tagasi ning sina, kui Occasio täht, pead talle eriti ilusa etteaste tegema. Kes teab, ehk sa hakkad talle niivõrd meeldima, et tellib su end ööseks lõbustama?“
„Ei, seda ei saa, ma pean Belly eest hoolitsema!“
„Sa ei tohi talle ära öelda – ta on su isand!“

Paari tunni pärast oligi õnnetu ning kustunud silmadega Fallax Occasios tagasi. Ta pidas oma tänuväärse naasmiskõne, kiitis tüdrukuid ootamatu edu ja kuulsuse eest ning uuris, kuidas neil vahepeal läinud oli. Ta kuulis, et kahe aasta eest olla üks tüdrukutest süüfilisse surnud ning proua More olla talle ka asendaja leidnud. Endiselt varikaardina taga vestlev härra Fallax palus uuel tüdrukul ette astuda ning talle tantsida.
„Härra, minu etteaste on programmis sees, eraldi soovides peab tellima,“ vastas Debora.
„Iseloomu tüdrukul on,“ naers Fallax ning käskis showd alata.
Debora tantsis oma punastes lakk-kingades nagu armastuse - ja ilujumalanna, ta oli nii õrn, graatsiline, hoogne ning särav, et Fallaxi muidu külm ja naisivihkav süda soojenes. Kui kaunitar veel ka laulma hakkas, tuli mehele pisar silma. Seal ta nüüd istus – noor mees, ühe käega, elu ja armastuseta inimvare – bordellipidaja. Ta vaatas nagu tüüpiline isane neid kauneid naisi ihaleva pilguga, samas oleks ta tahtnud nad kõik ükshaaval ära kägistada.
„Aitab!“ röögatas Fallax, ,, minge minema!“
„Härra ei jäänud etteastega rahule?“ muretses proua More.
„Ma tahan üksi olla. Olen reisist väsinud. Te olite kõik väga tublid, aga ma ei suuda teid praegu vaadata.“
Tüdrukud suundusid kergelt solvunult oma tubadesse. Ka härra Fallax varjus oma katusekambrisse, tõmbas endalt keebi, mis pidi varjama tema vigasust, pani sigari ette ning jäi ennast siis peeglist vaatama.
„Milleks? Milleks ometi need pagana naised on loodud?! Mis kuradi pärast peavad nad vaid hetkeks, kui armastuse suudlus sind puudutama ning siis igavesti su elust haihtuma?! Mis kuradi mõte sel kõigel on? Mis pagana elu see on?! Siin ma nüüd olen – noor mees, vigane, üksik ja naistekarja keskel. Ma olen bordelliomanik, aga pole juba rohkem kui 4 aastat naise puudutust tundnud. See pagana elu on nii lühike, nii juhuslik. Just siis, kui arvad, et oled oma õppetunni kätte saanud, osutub see vaid petlikuks illusiooniks. Mille nimel üldse elada? Kuid milleks ka surra? Mis on armastus? Ja kes kurat on Naine?!“ arutles enese ning maailmaga pahuksis Fallax.
Terve öö passis mees oma kabinetis, kirjutas, kirjutas sadu ja sadu lehti, mida keegi iialgi näinud polnud ning mida ta isegi kunagi läbi ei lugenud. Alles koidikul pani mees sulepea rampväsinult käest ning vaarus nahkdiivanile magama. Hommikune naiste sädistamine baaris ajas Fallaxi uneraasugi minema ning nördinult vedas ta end alla baari.
„Kuule sina, Punaste Lakk-kingade Tüdruk?“ lausus üks maskileedidest, „ma arvan, et härra Fallaxi eileõhtuses ägestumises on süüdi sinu tants. See ei meeldinud talle. Ta pole meid varem kunagi ära ajanud.“
„Vastupidi,“ pakkus teine maskileedi, ,, äkki selle vigase vanapoisi erutus ei lasknud tal enam istuda ning Punaste Lakk-kingade Neiu on esimene, kes sellele vanatoile elu sisse puhus?“
„Aitäh, Miranda, aga mind teeb pigem murelikuks see, et ta end meie eest koge aeg varjab? Mis selle põhjus võiks olla?“ huvitus Debora.
„Lihtne – ta on vigane. Äärmiselt kole. Kuigi pidi noor olema, on ta kindlasti kärnas ja kiilakas!“ arvas üks neidudest.
„Mis tal viga on?“ küsis Debora.
„Kes teab? Võib-olla on tal üks silm, võimalik, et tal polegi jalgu, aga äkki on tal kaks pead nagu lohemaol!“ arvas Miranda ning hakkas naerma, teised maskileedid koos temaga.
„Tere hommikust, maskileedid!“ ütles madal hääl pimedusest,“ mulle meeldib, et olen teie jutuaine ning teile endiselt huvi pakun. See on hea. Aga nüüd kaduge kõik oma kambritesse – ma tahan vaikuses juua!“
Kõik tüdrukud vudisid vaikides ning kerge kõheduse värinaga oma tubadesse ning härra Fallax võttis norutades üksi Tequila pudeli ette.

Debora suundus Isabeli juurde ning oma rõõmuks avastas ta, et sõbranna oli juba jalul. Ta jutustas Bellyle härra Fallaxi kummalisest käitumisest ning uuris, ega Isabel midagi bordelliomaniku iseäralikust vigasusest tea. Isabel, nagu teisedki maskileedid, polnud härra Fallaxit elu sees oma ihusilmaga näinud ega osanud Deborale kuidagi vastata. Korraga avanes Isabeli toa uks ning proua More teatas:“ Isabel, härra Fallax tellis endale õhtuks ühe tüdruku. Et sina oled meil kõige vanem ning kogenum, saad sina selle au, mis pole veel ühelegi meie bordellitüdrukule osaks saanud. Sa pead talle korraldama unustamatu öö!“
„Aga proua More, Belly oli just väga haige, ta vaevu seisab püsti!?“ protestis Debora.
„Mis see tähendab? Sul polegi oma sõbranna pärast hea meel? Oled kade jah?!“ arvas proua More ning põrutas ukse enese järel kinni.
„Ah, ära muretse, Debora, ma räägin sulle hommikul, kuidas oli ning kui tõtt öelda, ma pisut kardan teda : seda tema vigasust. Jumal teab, on teisel äkki… ma ei tea, midagi jõledat seal?!“ naeris Isabel ning võdistas õlgu.
„Aga Isabel…!“ protestis Debora, kuid sõbranna takistas teda, asetades talle nimetissõrme huultele :“Debora, kui üks juba temaga magab, siis võtab ta varsti teisegi, küll näed. Või tahad sa nii väga ise härra Fallaxiga olla?“
„Ei taha, kuule, ma lähen parem oma tuppa..“ otsustas Debora ning kadus.
Uudis, et kummituslik Fallax esimest korda naist tahab ja et väljavalituks osutus Isabel, levis kui kulutuli. Kõik ülejäänud lipitsesid Belly ümber ning nõudsid, et see hommikul kõigest detailselt pajataks. Kõik, peale Debora siblisid ringi ning tegid õhtuks proove. Proua More ning härra Fallax läksid aga ametiasjus linna. Debora hiilis kogust sellest saginast mööda vargsi bordelliomaniku katusekambrisse. Tasahilju tippis ta trepist üles ning tõukas rasket kabineti ust kogu oma keharaskusega, kuid see ei tahtnud siiski avaneda. Ometi lukus uks ei olnud, ehk vaid kinni kiilunud või külma tõttu paisunud. Debora võttis hoogu ning uks prntsatas lahti, Debora kabineti põrandale pikale. Kibekähku oli neidis taas püsti ning hiilis Fallaxi kirjutuslaua juurde. Pisike küünlajupp peos, otsis Debora omaniku laulalt ning sahtlitest mingitki märki sellest, kes ning missugune on härra Fallax ning kas tal äkki on olemas ka mingi seos või tutvus tema armastatud Janekiga. Ta leidis Fallaxi bordelliostmis lepingu, palju üürilepinguid ja teisigi tähtsaid dokumente. Debora avastas, et Fallaxil oli pangas meeletu summa arvel ning et ta oli ikka veel poissmees. Ühtegi fotot ta Fallaxist siiski ei leidnud. Kuid oli üks sahtel, mis oli lukustatud ning Debora oli kindel, et just seal asub temale vajalik info või vähemalt Fallaxi nõrk kohtki, miks ta muidu seda varjab. Debora otsis meeleheitlikult võtit, kuid ei suutnud seda kuidagi leida… Ta kangutas lauda, et seda nihutada, juhuks, kui võti on jalalaudade alumisele poolele kleebitud või kinnitatud. Kangutamise käigus aga tuli laua pealmine kirjutamiseks mõeldud plaat lahti ning Debora sai sisse salajasse sahtlisse. Ta sobras oma pisikeste sõrmekestega nagu nirk igat kätte juhtuvat paberit, kuni talle hakkas silma üks kaust. Debora avas kausta ning hakkas lugema. See oli autobiograafia. Aga kas see võis olla härra Fallaxi enda oma? Elulugu algas küllalt nukralt, väike poiss kasvas vaeses perekonnas, kus isa oli joodik ning hoidis perest eemale, ometi armatas ta väga oma naist ning poega. Seal oli pikk kirjeldus asjadest, mida isa ja poeg olid koos teinud. Siis aga mingil hetkel kadus isa poja elust jäädavalt ning edasi järgnes hale kirjeldus noorukiikka jõudnud poisist, kelle esimene seksuaalkogemus osutus šokiks. Imelik oli see, et autor ei olnud kusagil kasutanud nimesid, kõik eluloos esinevad inimesed olid kas : mina, ema, isa, naaber, lits, tüdruk vms. Debora luges edasi poisi kurvast saatusest, kuidas ta kodunt viimaks ahastuses jalga lasi ning omasuguste noormeestega kamba moodustas. Koos hakati huligaanitsema, röövima, tapma ja vägistama kõiki, kes neile iganes kurja olid teinud või siis lihtsalt teele ette jäid. Debora luges huvitatult edasi, iga kuritöö kirjeldus oli täpselt olemas. Autor oli koos oma kambaga liikunud ühest linnast teise, kuni viimaks ületasid nad ebaseaduslikult suisa riigipiirigi. Uuelt maalt said nad endale pisikest kasvu jässaka pealiku ning esimene röövretk uues kohas oli pisikene külakauplus. Korraga kuulis Debora raskeid samme trepist üles tulevat ning kibekähku toppis ta loetu tagasi kausta, lauale lahti tulnud kaane peale ning tuiskas uksest välja. Tänu taevale oli seal samas aken, mille eest polnud vist iialgi kaardinat võetud ning sinna kaardina taha neitsik varjuski. Ta nägi, kuidas pikk ja jõuline mehefiguur trepist üles tuli, kaabu peas ning pikk keep taga lohisemas. Aga neiu silm ei seletanud, mis võis sellel mehel viga olla, sest jalad olid tal olemas, käed keebi alt ei paistnud, päid oli tal kah ikka üks otsas. Härra Fallax sisenes oma katusekambrisse ning lukustas enese järel ukse. Mõne minuti pärast, kui kõik taas vaikne oli, sibas Debora trepist alla ning viuhti oma tuppa. Debora istus voodile ning mõtles autobiograafiale, mida ta äsja oli lugenud. Võis see olla härra Fallaxi oma? Aga kui ta oleks olnud, siis miks polnud seal kusagil mainitud nördimust oma vigasuse pärast või vähemalt kirjeldatud, kuidas vigasus takistas röövretkedel teistega sammu pidamist? Äkki tundis härra Fallax Janekitki, sest et ka Debora armsam oli kord röövel olnud… ?
Peagi saabuski, kellele oodatud, kes seda aga ei oodanud, maskileedide etteaste õhtu. Tüdrukud etendasid oma tavalist programmi ning hullutasid mehi. Täna õhtul, nagu reedeti ikka, oli Occasio rahvast pungil täis ning kundede soovid ulatusid inimvõimetestki kõrgemale. Ainuke, mis vaeseid tüdrukuid surmani väsimisest päästis, oli raha, mida paljudel külastajatel nappis, et endale mitmeks tunniks tüdruk tellida. Proua More sisenes enne viimast etteastet riietusruumi ning teatas igale tüdrukule, millise kunde juurde ta täna peab minema. Isabel, kui au koha saajale ei pidanud proua More enam üle ütlema muud kui et neiu härra Fallaxi vastu taevalikult lahke oleks. Kui tüdrukud olid oma viimase etteaste ära teinud, võttis igaüks talle ettenähtud kandiku, kus oli tema kunde nimesilt koos magusa punase veini ning tüki šokolaadiga. Debora ning Isabel suundusid hetkeks veel Isabeli ruumi end värskendama. Isabel käis kiiresti dušši all, et Fallaxile unustamatu mulje jätta. Debora ehtis end sel ajal tavapäraseks ööks, ometi oli ta jumalikult kaunis. Kui Isabel dušši alt tagasi tuli, teatas ta, et ei saa härra juurde minna ning anus Deborat, et see tema asemel läheks.
„Ei lähe! Hull peast?! Ma ei taha! See on sinu ülesanne! Sina pead minema, me ei tohi plaane muuta ega kundedele ära öelda, eriti kui selleks on meie oma bordelli juhataja!“ teatas Debora ärevalt.
„Aga ma ei saa minna, Debora, ma ei julge!“ protestis Isabel,“ ma palun sind, jään sulle elu võlgu, kui sa vaid minu asemel lähed!“
„Segi peast!? Mina ei lähe! Ta saab ju aru, kes ma olen ja laseb mu pettuse eest lahti!“ arvas neidis.
„Ei lase, ma ütlen pärast, et mul hakkas halb ning… kuule, ta pole mind elu sees näinud ju! Sa võid parukat kanda! Sul ju niikuinii mask ees! Mine palun, Debora. Ma tõesti ei saa. Olen veel haigusest nõrk ega suudaks talle täit rahuldust pakkuda. Palun!“
„Aga sa jääd mulle hullult võlgu!“
„Oma elu!“
„Oma elu!“
Isabel võttis Debora kundele mõeldud kandiku ning suundus tavalise külastajaga eratuppa.

„Sa oled vale tüdruk! Ma tahtsin seda punaste lakk-kingadega!“ protestis kunde.
„Ma olengi ju punastes lakk-kingades,“usutles Isabel võrgutavalt ning tõukas mehemüraka kavala naeratuse saatel pehmele voodile.
„Aga sa ei näe tema moodi välja,“ oli mees siiski veel tõrges.
„Kallis, prožektori valguses ei näe keegi iseenda moodi välja,“ teatas Isabel ning puistas šokolaadi killukesed kunde rinnale ning kõhule, nii, et need kergelt sulama hakkasid,“ on sul mõni eriline soov, mu armas?“
„Mul on janu,“ teatas mees ning haaras iharalt Belly oma käte vahele. Isabel valas veini peekrisse ning ulatas selle mehele. Kunde jõi peekri tilgatumaks ning nõudis kärsitult lisa.
Samal ajal, kui Isabel valet kundet narritas, istus Debora hirmunult vannis ega teadnud, mis teha:“Oh, Belly, sa oled nüüd kõvasti sees. No kuidas ma selle peletise juurde pean minema??“
Debora ligunes oma kolm-neli tundi vannis, ega uskunud siiani, et sõbrannale sellise tembu lubada võis. Korraga tormas ärritunud Isabel uksest sisse ning haaras värisevate kätega Debora näost:“ Debora! Ma tapsin ta!“
„Kelle?! Misasja!?“
„Ma magasin su kunde surnuks!!!“ niutsus Isabel üleni hirmust vappudes.
„Isabel, kuula! Hei! STOPP! Rahune! Oled sa 100 % kindel, et mees surnud on?“
„Jah, ta ei hinga, pupillid on suured, kui alustassid, pulss puudub ning suust ajab vahtu välja!“ seletas Belly närviliselt.
„Rahu, kullakene, räägi, kuidas see juhtus,“ palus Debora Belly pead silitades.
„Noh, ta algul ei võtnud eriti vedu, sest kahtlustas, et ma olen vale tüdruk, aga pärast sattus nii metsikult hoogu, et ma mõtlesin, et mu lömastab. Kui ta viimase orgasmi sai, hingeldas nagu rase lehm ning haaras mul kõrist, aga siis, mõne sekundi pärast vajus kokku ning hakkas suust vahtu välja ajama!“ jutustas Belly hirmunud silmadega.
„Ah, lõpeta ära, see ei ole võimalik. Kes to ikka seksi kätte ära sureb,“ hurjutas Debora.
„Ausalt, Debora! On ennegi surnud! Mina tapsin ta!“
„Unusta ära, Belly! Sa ei ole kedagi tapnud. Võimalik, et tal oli nõrk süda : paksudel meestel enamasti on, ning siis pidi ta ise ju teadma, millega bordelli tulles riskib! Belly, see oli lihtsalt õnnetu juhus, muud midagi. Püüa rahuneda. Näe, võta üks pokaalitäis seda veini, aitab rahuneda, eks?“ arvas Debora ning jättis Isabeli omaette. Vargsi hiilis Punaste Lakk-kingade Neiu oletatavasti surnud kunde tuppa ning nägi suurt meest kõht taeva poole laias voodis lamamas. Ta tippis pisut lähemale ning märkas, et mees tõepoolest on suust vahtu välja ajanud. Debora tõstis ettevaatlikult õnnetukese silmalaud, mille all asetsesid hiiglama sured pupillid ning veriseks valgunud silmamunad.
„Võimalik, et tal lõhkes veresoon kusagil..?“arutles Debora omaette ning tõstis maas lebava peekri tagasi kandikule, „ aga mees on surnud, mis surnud. Vaene Belly, kes seda nägema pidi.“
Debora hiilis tagasi Belly ruumi ning paitas sõbranna pead:“Kullake, tule hetkeks püsti, paneme su voodisse. Ma teen sulle rahustavat teed. Pärast seletame proua More´ ile, mis juhtus. Võimalik, et tal lõhkes veresoon kusagil, ta silmamunadki olid verd täis valgunud.“
Debora sikutas Bellyt käest:“Tule nüüd, Belly, paneme su voodisse magama.“
Isabel aga ei teinud sõbrannat kuulmagi. Debora sikutas õrnalt Bellyt uuesti, mispeale juuksed ta näo eest kõrvale vajusid ning Deborale avanes kohutav vaatepilt : Belly silmad olid hirmunult pärani, pupillid suurenenud ning silmamunad nagu kadunud kundelgi, verd täis valgunud. Isabelli suu oli avatud, veresooned kaelal pingul, justkui ei jätkuks tal õhku ning suunurgast nirises vahtjat vedelikku.
„Isabel?!“ karjatas Debora ning raputas sõbrannat,“ Isabel! Jumal küll!! Räägi minuga, Belly, mis sul on?!“
Isabel vajus raputamise tõttu endiselt elutuna põrandale. Debora otsis paaniliselt sõbranna pulssi, kuid asjata. Belly oli surnud. Debora röökis täiest kõrist nii, nagu jaksas:“Appi!!! Appi!!! Belly on surnud!!!“ Ta nägi ülakorrusel härra Fallaxi kabineti ust avanemas, ootamisest kärsitu bordelliomanik oli ainsana Debora hädakisa kuulnud ning suundus nüüd vaikides Debora suunas. Enne veel, kui mees pimedusest välja jõudis astuda, vajus Debora koridori põrandale. Härra Fallax võttis teadvusetu tüdruku sülle ning kandis ta Belly tuppa, kus ta tema voodile asetas. Debora ärkas vastiku haisu peale. Koos teadvuse taastumisega meenus neiule kohe ka sõbranna ning kunde ootamatu surm. Debora nägi enda ees seisvat meest – see oli härra Fallax, kes pimeduses varjuna neidu voodiäärel valvas.
„Miks sa nad tapsid?“ küsis madal hääl rahulikult.
„Mina? Mida? Ma ei tapnud kedagi!!!“ ehmus Debora ning sööstis paaniliselt nuttes toast välja, otse proua More´ile sülle.
„No kuhu nüüd!?“ tõreles proua, ,,mis sa kisad siin, kui endal töö aeg?“
„Nad on surnud! Belly ja kunde on surnud!“ karjus Debora hirmunud silmade välkudes.
„Surnud!?“ tardus proua More ning märkas põrandal lebavat Isabeli,“ kuidas see juhtus?“
„Mis siin toimub!?“ kiljatasid kära peale kohale tulnud maskileedid,“ miks Belly põrandal on?“
„Ta on surnud, Belly ja üks kunde on surnud!“ püüdis Debora seletada.
„Sina! Sina tapsid Belly oma nõidumisega! Sind tuleks tuleriidale saata! Üles puua! Mõrtsukas! Nõid!“ arvasid maskileedid ning paiskasid Debora põrandale, otse härra Fallaxi jalge ette. Härra Fallax ei vaadanud tüdrukule silmagi, kuid lausus:“ Sa oleksid pidanud oma kohust täitma, Punaste Lakk-kingade Neiu. Kahju, et niimoodi lõpetad, olid hea tantsija.“
Debora ajas end värisedes püsti ning anus:“Palun, härra Fallax, ma ei ole seda teinud! Ma ei tapnud neid! Belly… ta palus, et ma … tema asemel teiega magaks…“
„Kuidas sa julged surnut mustata?!“ kisendas proua More vihaselt. Samal hetkel tuli kohale politsei ning hoolimata Debora vastupanust, viisid nad ta minema.

Debora ärkas üksikus kongis, jäisel kivipõrandal, mida piirasid maast laeni ulatuvad jämedad raudtrellid. Ümberringi oli kõik kottpime, vaid pisike aknajupike kusagil kaugel joonistas langeva valgusejuhaga kongi helendava triibu. Valgus ei hoolinud trellidest, ta murdus trellide kohal, kuid jätkas oma teed ka teisel pool – vabaduses. Debora unistas, et temagi võiks olla see valgus, kes siit rõskest ja külmast raudpuurist läbi võiks helendada. Tüdruk istus vaikselt ja ootas. Ootas, et keegi tuleks ja vangile süüa tooks või teataks tema surmakuupäeva või tuleks mõnd kõrvalvangigi vaatama. Kuid kedagi ei tulnud ning neiu hakkas juba kahtlema, kas tema kõrval trellide taga üldse veel kedagi on. Saabus öö, sest et väike valgusvihk kaugelt aknast asendus mustava taevaga, kust Debora silm paar tähtegi seletada suutis. Ometi nüüdki valitses ümberringi haudvaikus. Vaid üksikud hiire krabinad ning piuksumised tekitasid mõningat heli, mis tühjas kongis kajana mitmekordistusid. Varsti hakkas aknakesest hämarat valgust kumama ning peagi oli see sama hele, kui eelmiselgi päeval. Debora ootas ja ootas, kuid kedagi ei tulnud. Vahepeal söandas neiu end isegi püsti ajada ning ettevaatlikult liigutada. Mõnikord jälle üritas ta silmi kissitades aru saada, kas on seal kongis üksinda, või mitte. Viimaks ta isegi küsis, et kas on seal keegi, kuid ei saanudki paraku vastust. Kõht oli tühi, külm kivipõrand ja rõsked seinad ahistasd neiu vabaduseiha. Kui ka kolmandal päeval keegi Debora juurde ei tulnud, hakkas neiu kartma, et on üldse sinna surema unustatud.
„Või on see karistus sooritamata kuriteo eest?“ nuuksus Debora pimeduses, ,, mulle ei ole antud ju isegi võimalust midagi seletada!“
Neljandal päeval, olles veendunud, et kongis kedagi peale tema enda pole, või vähemalt kedagi enam elusat pole, hakkas neiu otsima põgenemisvõimalusi. Ta röökis ja laamendas, kiskus ja kratsis iga viimast kui kivi, iga viimast kui trelli, et keegi teda vähemasti kuulekski. Kuid kõikjal oli endiselt haudvaikus. Debora vinnas end uuesti, nagu juba teisel päeval esimest korda joogiallika avastanud, trellide pidi ülesse lakke, kust nirises küll kahtlast ja kibeda maitsega, kuid ometi mingitki vett. Nii vähemalt ei pidanud tüdruk janusse surema. Viiendal päeval mõistis tüdruk, et ta ongi sinna meelega nälga surema jäetud ning keegi ei kavatsegi teda tappa : ei tuleriida ega poomisnööri läbi. Tal lihtsalt lastakse rahus üksi surnuks nälgida, hirmu kätte surra või leida mõni muu suremise moodus. Ta oli lihtsalt üksi jäetud, ilma ühegi ohu, ähvarduse, süüdistuse või kättemaksuta – ainult tema ja surm. Kuuendal päeval hakkas valutav tühi kõht juba pisut rahunema, mida Debora ise arvas surma esimeseks märgiks olema. Ka neiu paanika ning meeleheide olid kadunud. Ta mõtles rahulikult oma eelnevale elule, armastusele ning bordellile. Teadmine, et ta tuli oma armsamat linna baaridest ja kõrtsidest otsima, ning et see talle saatuslikuks sai, ei ajanud teda enam nutma. Debora oli rahul ning tänulik kõige eest, mis talle oli antud : milline imeline elu, kaunis keha, armastus, sõbranna, tööandja… Debora tänas taevast, et oli saanud sellise imelise kingituse osaliseks, nagu seda oli elu naisena. Ta ei palunud Jumalat, et ta tema vangist vabastaks või valutult surra aitaks, ta palus vaid, et suudaks järgida vankumatult Jumala plaani, et tal jätkuks jõudu ning meelekindlust oma rajal püsida. Debora hakkas oma kehaga rääkima, nagu väikese tüdrukuga. Ta seletas talle, miks tal pole võimalik oma kehale toitu ega soojemat selga anda. Ta palus, et keha kannatlik oleks ning koos temaga aru püüaks saada, mis plaanid Jumalal Deboraga olid. Milleks see hea pidi olema, et tüdruk süütult vangi sattus. Ta rääkis sellest kõigest oma kehale ning kinnitas talle, et armastab teda ning on talle tänulik, et ta teda truult terve elu on teeninud. Seitsmenda päeva hommikul lipsas pisikesest aknast tuule hooga sisse üks paberitükike ning maandus neiu kongis. Debora korjas maast paberi ning nägi – see oli suursugune ning tugev paber, millele oli musta tindi ning väga elegantse käekirjaga kirjutatud : Vita brevis est ( tõlge : elu on lühike). Debora vaatas paberit ning mõtles :“Elu on lühike…? Jah… elu on nii halastamatult lühike, et me ei taipagi enne elama hakata, kui selle lõpp käega katsutav on… See on nii lühike, et me ei mõista oma tülide, kättemaksumõtete, enesehaletsemise ning viha mõttetust. Milline ajaraiskamine! Elu õigesti elada oskab vaid see, kellel surm silme ees, keda aga veel elavate kirjast lahkumine ei ähvarda, võtab elult kõik, mis võtta annab, tihtilugu rohkemgi, kui talle ette nähtud või lubatud, ning kasvatab sellega endale ning oma lastele järgmiseks eluks lunastamiseks karmavõlga. Aga ometi, kust ja kellelt sellise sõnumiga kiri ning mis eesmärgil? Järgmisel päeval samal ajal lipsas aknast teinegi kiri põrandale, see oli samuti elegantse käekirjaga ladina keelne sõnum, kirjutatud tugevale paberile : Occasio autem praeceps ( tõlge: juhus on ebakindel). Debora asetas mõlemad kirjad kõrvuti – oli ilmselge, et neil oli sama saatja, kuid kes, ning miks need just Debora kongi aknast sisse sadasid ning mis pani kirjade autorit arvama, et lihtne maapreili ladina keelt peaks oskama?
„Juhus on ebakindel…“ kordas neiu sõnumit lugedes, „ aga tegelikult ongi : sama ebakindel kui elugi. Ühel hetkel võid sa olla eluga enam-vähem rahul, teed oma igaöist tööd bordellis, aga juba järgmisel minutil võid juhuse tahtel surnud olla, nagu Isabel, või kongis mädaneda nagu Debora. Sama naiivselt loodavad prostituudid, et juhus on nende poolel ning ei lase neil rasestuda, ometi mõned siiski rasestuvad.“
Debora leidis, et enamik prostiuute ei rasestu kundega olles, kuna neil puudub nii emotsionaalne kui ka vaimne side selle mehega, puudub ka soov rasestuda, aga teised jälle, kes juhuslike kundedega rasestuvad on tol hetkel võib-olla hinges nii väga soovinud armastust. Ka kunde on tol hetkel kogu hingest ihanud õrnust ning lähedust, et nende soovid ja tunded summeeruvad juhuse tahtel lapseks. Juhus on ebakindel, inimene pole võimeline oma tundeid vaigistama, kuid on võimeline oma mõtteid järima, muutma ning seega ka juhust mõningal määral kontrollima. Kolmandal päeval libises aknast kolmas kiri. Nüüd oli Debora veendunud, et need kirjad ongi mõeldud ainult temale ning kindla eesmärgiga. Võimalik, et selleks pidigi ta süütult vangis istuma, et suudaks segamatult kirjade tähendust mõista. Experientia fallax ( tõlge: kogemus on petlik).
„Kogemus on petlik. Väljas, mitte vangistuses olles arvas Debora end vaba olevat, ometi oli tema meel alati rõhutud ning rahutu, ta pidevalt otsis, ootas, lootis… Ta oli end tahtmatult orjaks ning vangiks muutnud. Ta elas vaid teistele : elas Janekile, Millile, Isabelile, bordellile – kõigile, peale iseenda. Ta muretses pidevalt kõigi hea käekäigu eest, otsis väsimatult oma armsamat, tohterdas Isabeli ning läks tema surmava ideegagi kaasa. Ta oli siis vabaduses, kuid mitte vaba – siis oli ta oma hirmude, ihade, mõtete vang, aga nüüd, füüsiliselt vangistatuna tundis Debora end esimest korda elus vabana. Tema mõtted olid selged ning rahulikud, tal polnud kuhugi kiiret, tal oli justkui vabandus välismaailma ees, et andke andeks, kuid ma ei saa ju praegu teie kõigi eest muretseda ega hoolitseda, ma olen ju vangis. Debora leidis, et väline vabaduse kogemus osutus petlikuks võrreldes tõelise hingevabadusega. Neljandal päeval oskas Debora juba kirja oodata. Ta passis akent mitu tundi ning teritas kõrvu iga praksastuse või kahvatu varju peale, mis aknale langes, ometi liugles uus kiri ikkagi täiesti märkamatult aknast sisse, justkui oleks tuul ise korraliku kullerina teadnud, kust aknast sisse lipsata. Neiu võttis ärevalt neljanda kirja, ta juba ootas uut ja huvitavat sõnumit, mis pakkus talle mõtteainet terveks ööpäevaks.
Iudicium difficile ( tõlge : hinnang on keeruline).
Debora pigistas peo kokku, nii et paberike kortsus ning küsis endamisi:“Aga äkki ongi kirjad mulle konkreetsel eesmärgil? Võimalik, et need püüavad seletada mingit sündmust, ennustada tulevikku või põhjendada minevikku? Kuna need on iga päev kindlal ajal minu kongi kukkunud, peab neil olema reaalne seos minu isiksuse ja isikluku eluga. Debora haaras vaimustunult ka kolme esimese kirja järele, ta sättis need kõik saabumisaja järgi rivvi ning arutles :“ Elu on lühike, juhus ebakindel, kogemus petlik, hinnang keeruline… Mis järgmiseks? Ja mida need tähendavad? Elu on lühike.., võimalik, et siin on seos mu sõbrannaga – Isabel suri ju vägagi noorelt. Juhus ebakindel…? Isabel suri tegelikult ju juhuslikult. Ta ei surnud loomulikku surma, aga mina teda ära ka ei nõidunud. Järelikult juhtus neil kundega midagi…? Mürk?! Kas võis veinis, mis oli mõeldud kundele ja mulle olla mürk?! Isabel andis kundele juua, võimalik, et jõi ka ise, aga võimalik, et sai mürgi suudluse teel…? Või sperma kaudu? Isabel tapeti juhuslikult. Keegi tahtis tegelikult mind tappa, minu õnneks oli juhus ebakindel?!“
Debora süda hakkas järjest kiiremini põksuma, ta luges järgmist sõnumit :“ Kogemus petlik..? Kogemus petlik? Mille kogemus? Elu, surma, armastuse? Janekile oli küll osaks saanud petlik armastuse kogemus : tema ema ei osanud pojale emaarmastust edasi anda, selle asemel söötis õrnas eas noorukile ette küpse naise, kellelt Janek samuti armastust ootas, ometi oli ta naisele vaid üheöö unenägu. Janek ei olnudki armastust kogenud, tema nägemus armastusest polnud kunagi ühtinud sellega, mis talle osaks oli saanud, kuni ta kohtus Deboraga. Kuid seegi jäi liiga lühikeseks… Hinnang on keeruline..? Hinnang millele? Olukorrale? Kes ja miks tahtis Deborat tappa?“
Neiu ootas kannatamatult järgmist päeva, õigemini järgmist kirja. Juba mitu tundi varem kiheles tüdruk akna poole piiluma, kuid justkui kiuste täna ei tulnudki sõnum oodatu ajal. Tuli alles väga pimedaga, nii et Debora silmad vaevu seletasid, mis paberile kirjutatud oli Febris erotica (tõlge: armupalavik) ? See on siis hinnang? Armupalavik? Võis keegi tahta mind tappa seetõttu, et on minusse lootusetult armunud? Ei, see ei saa nii lihtne olla, kusagil peab mingi nõks varjul olema. Keegi ei läheks oma armastatut tapma, isegi juhul, kui ta teab, et armastus on kättesaamatu! Oma armastatu heaks tehakse kõik, vankumatult ning tasu ootamata antakse endast maksimum. Ei, armupalavik ei saa olla mõrvari põhjuseks.“
Kuuendal päeval saabus Deborale juba kergelt ähvardava alatooniga sõnum : memento mori (tõlge : mõtle surmale).
„Keegi tahtis mind tappa, ei saanud sellega hakkama ja tahab nüüd uuesti üritada?! Ei, see oleks naeruväärne, täiesti hullumeelne ju! Aga! Võib-olla ongi mõrtsukas hullumeelne?“
Ei, ega iga röövel ju ka halb ei ole, nagu Janek talle tõestas, kogemus tõesti võib petlik olla. Nii ei saa ka arvata, et Deborat tappa tahtja mõistuse on kaotanud. Tal peab ikka mingi kindel põhjus olema, miks ta nii järjekindlalt temast vabaneda üritab. Debora hakkas järjest mõtlema inimestele, keda teadis, kas kellelgi võiks olla põhjust tema tapmiseks.
„See keegi peab olema mees, kes on minusse armunud,“ arutles neiu, ,,aga see on ju võimatu – pooled Occasio kunded võivad minusse armunud olla?! Kas võib olla, et keegi kundedest minu surma ihkab..?“
Seitsmendal päeval, enne juba, kui Debora ärkas, liugles aknast neiu peale seitsmes kiri. Debora võpatas ning krahmas ärritunult sõnumi järele : Finis vitae, sed non amoris ( tõlge: lõpeb elu, kuid mitte armastus). Nüüd hakkas Debora jõuetult nutma, sest aimas, et Janek võib tõesti surnud olla. Kas seitse kummalist kirja võisid olla seotud Janekiga?
1. Elu on lühike – võis see tähendada, et Janek suri noorelt, elas väga vähe aega…
2. Juhus on ebakindel – juhus, et ta oma armastatut kohtab, kahtlane
3. Kogemus petlik – Janek oli esimene südamega röövel, mis näitas, et maailm polegi ainult must ja valge.
4. Hinnang on keeruline – põhjus miks Janeki ja Debora teed lahku läksid on segane. Miks keegi Deborat tappa tahab on arusaamatu, kas Janek on elus või surnud : hinnang keeruline.
5. Armupalavik – see oli vaid hetkeks, kui nad said oma õnne nautida, nagu ka palavik, alaneb ise või pannakse alanema.
6. Mõtle surmale – eelhoiatus, et teade armsama surmast neiud jalust ei niidaks või hoopis ennustus, et ta varsti oma armastatu saatust hakkab jagama?
7. Lõpeb elu, kuid mitte armastus – Debora teadis, et armastab Janekit, ega suudaks iialgi kedagi teist nii jumaladada kui oma armast meest. Lõpeb elu – ta ongi siis surnud? Või elab ning jääb Deborat armastama ka pärast neiu enda surma?
Debora oli segaduses, ta ei suutnud välja mõelda, kes võis need seitse kummalist kirja saata, kes teadis nii täpselt Debora elust, kes tahtis teda tappa? Debora uinus, seitse sõnumit tihedasti peos, kui korraga avanes vangikongi uks : pikk ja turske mees avas võtmega Debra kongi trellid, võttis neiu ettevaatlikult sülle ning kandis ta kätel tõlda. Debora silmis olid vaid küsimused, kuid ta ei suutnud piuksugi teha. Turske mees istus varjuna neiu kõrvale tõlda, võttis Debora ümbert kinni ning surus ta õrnalt oma rinnale, andes sellega märku, et Debora võib oma uinakut jätkata. Debora ei söandanud päästjale vastu hakata, ometi uinuda ei suutnud ta ammugi. Ta kuulatas, kuidas võõra süda rinnus jõuliselt ning ärevalt kloppis, ta tundis mehe kätt oma seljale toetumas. Paari tunni pärast jõudsid nad ühe hiiglamasuure ning kauni mõisa hoovi. Sihvakas mees võttis taas kord Debora kätele ning kandis ta tuppa, kust avanes suurele järvele imeline vaade, tuppa, kus oli sulgpehmete tekkidega voodi ning kaunis sisustus. Laual oli kõike head paremat süüa ja juua. Mees asetas Debora voodile ning lukustas lahkudes enda järel tüdruku toa. Debora vaatas ärevalt ringi, ta avatas, et toast läks edasi veel üks uks, mis avanes imekaunisse vannituppa. Neiu libistas end ettevaatlikult mullivanni, ta nautis sooja vett, maasikalõhnalisi aroomiseepe, roosi pukette, mis tubades ilutsesid, küünlaid seintel.. Kui ta oli puhas, sõi ning jõi ta oma isu täis, luges Meie Isa palve ning uinus elevandiluust voodisse. Debora magas terve ööpäeva ning kui ta ärkas, leidis ta tooli seljale valmis pandult võluva purpurpunase kleidi, toolilt aga punased lakk-kingad ning laulalt kandiku, millel asetsesid värsked puuviljad, hõrgutised ning värske apelisini mahl. Debora võttis lõpuks oma maski eest, ta vaatas oma nägu – kaunist noore naise nägu, mida ta juba nii kaua polnud näha saanud. Siis aga kuulis ta samme tulemas, pani maski taas ette ning lipsas voodisse siidsileda teki alla. Võti asetati lukuauku ning Debora toa uks avanes.
„Tere õhtust, preili, olete end välja puhanud?“ uuris vanem naisterahvas viisakalt.
„Jah, tänan küsimast…“ lausu neiu, kuid ei saanud öeldut lõpetadagi, kui naine edasi rääkis.
„Väga hea, Punaste Lakk-kingade Neiu, te olete härra Fallaxi mõisas. Ta päästis teid vangist ning soovib nüüd, et te talle tantsiksite,“ lausus naine ning juhatas Debora toast välja. Debora kõndis mööda piki koridori vanema naisterahva järel, nad suundusid trepist alla ning sealt edasi pidi neiu üksinda minema. Ta hiilis küünal ühes, kauni kleidi äär teises käes, sügavamale pimedusse, kuni leidis ukse. Vargsi koputas tüdruk uksele, mispeale kostus seest sisenemisluba. Debora astus hämarasse tuppa ning märkas varjus härra Fallaxit, kes luges seda sama kaustikut, mida Deboragi õnnetul Isabeli surmapäeval oli salaja sirvima juhtunud.
„Punaste Lakk-kingade Neiu,“ sõnas mees madalal häälel,“ võta riided seljast ja tantsi mulle.“
Noor maskileedi tegi, mis kästud – tantsis alasti vaid oma punastes lakk-kingades ning maskis kõige võluvamat tantsu, mida härra Fallax iial näinud oli.
„Nüüd võta mask eest, Punaste Lakk-kingade Neid,“ käskis mees.
„Ei, härra Fallax, ma olen teile väga tänulik, et mu vangist päästsite, kuid maski ma eest ei võta – see on ainus, mis mulle elust ning enesest ülde on jäänud. See sümboliseerib mu hinge, mu isiksust,“ protestis Debora.
Härra Fallax võttis aegamisi endagi alasti, nii, et Debora Fallaxi seljatagant langeva valguse tõttu enese ees vaid ühekäelist tugeva mehe kogu võis seletada. Mees pöördus nüüd uuesti Debora poole ning käskis:“Võta, palun, mask eest ära.“
„Ma ei või, teie olete mu ülemus, mina lihtne prostituut,“ vaidles neiu.
„Jumala ees oleme kõik võrdsed, oma alastuses oleme meiegi võrdsed,“ arvas mees,“ võta mask eest, vastasel korral võtan selle jõuga.“
„Te ei tohi, mask maskileedide jaoks on sama, mis elu!“
„Võta mask eest! Muidu tapan su ära!“
„Veel rohkem kui mu keha, on mulle tähtis mu hing, kui vaatad mu nägu, oledki võtnud mult elu!“
“Mis seal ikka, Punaste Lakk-kingade Neiu,“ teatas mees ning haaras Debora pihast ja surus neiu enese vastu,“ juba esimene hingetõmme on tegelikult niikuinii surma algus.“
Debora vaatas õudusega härra Fallaxi silmadesse, kuid pimeduse või halvasti langeva valguse tõttu ei näinud ta midagi.
„Sina saatsid need seitse kummalist kirja?“ uuris Debora arglikult.
„Mina,“ vastas mees kerge uhkusega.
„Kes sa oled? Mida sa minust tahad?!“ karjus Debora õudusega ning rabeles mehe haardest, mispeale härra Fallax aga veelgi äkilisemaks muutus ning neiu voodile paiskas:“ Ma tahan, et sa sureksid, Punaste Lakk-kingade Neiu!“
„Sina?! Sina tapsid Isabeli ja minu kunde?! Tegelikult tahtsid…?!“ arutles Debora ärevalt õhku ahmides.
„Tahtsin sind tappa,“ lõpetas mees võikalt irvitades,“ aga sina usaldasid saatust ning juhuslikult suri sinu asemel Isabel.“
„Sa oled õudne! Mõrvar!“ teatas Debora vihaselt rusikatega mehe rindkere tagudes,“ miks?! Miks sa mind tappa tahad?!“
Härra Fallax kummardus Debora kohale, suudles neiu kaela, õlgu, rindasid, naba ning teatas siis :“Sest sa oled nii ilus. Sa oled pealt näha tavaline kauni välimusega neiu, ometi on sinus midagi väga erilist. See, kuidas sa naeratad, naerad, su kõnemaneer, kõnnak, su siidised pikad juuksed, su hääl, su sale ja õrn figuur, su huuled… see kõik muudab mu nõrgaks. Sina ainsana panid, pärast kõiki neid aastaid mu südame taas põksuma. Ma teadsin, et kui sind veel teist korda näen, kasvõi tantsimas, armun sinusse lootusetult ära ning siis sa jätad mu, naugu on kõik naised terve mu elu jooksul mind jätnud. Ma otsustasin selle nõiaringi peatada. Kui sa oleksid tol ööl surnud, nagu vaja, poleks mul olnudki ju ohtu sinusse armuda. Aga sina lirva!“
Mees haaras Debora kõrist ning röökis peaaegu nuttes:“ Teie sugu on häbiväärne! Teie saatanate pärast pidime Paradiisist lahkuma – teie naiivse naisteloogika pärast! Sest te naised olete nõrgad ning langete omaenda nõrkuste ohvriks! Aga nagu sellest veel vähe oleks!?“ Härra Fallax tõukas Debora jalad jõuga harki, „ te mürgitate oma kehavõludega mehedki ära ning tirite nad endaga hukatusse! Miks sa teed seda?! Miks sa müüd seda, mis on ometi nii puhas, nii õrn ja nii kaitsetu?! Miks sa rüvetad Jumala kingitust!? Sinult peaks selle keha sees elamise au üldse ära võtma! Ma armastan Sind…“
Debora silmist voolasid pisarad, ta lasi õnnetul mehel jõuetult endale peale vajuda, silitas tema pead ning paljast selga ning sosistas:“ Mul on häbi naissoo emantsipeerumise ja enese rüvetamise pärast… Anna mulle palun andeks…“
„Ma armastan Sind.. Sa oled ainuke, kes mulle pärast mu kallima hukkumist üldse korda läheb! Kui ma sind esimest korda nägin, teadsin, et saad mulle saatuslikuks. Anna mulle andeks… Anna mulle andeks, et sulle haiget tegin, ma armastan sind..“
Härra Fallax silitas Debora pead, suudles õrnalt ta kaela, liikus keelega aegamisi rindadeni, joonistas nendele tähti, suudles siis neiu naba ning alakõhtu, liikus ettevaatlikult kaunitari reite vahele.
„Sa oled nii naiselik, õrn, kaunis, oled kui mu jumalanna..“ teatas härra Fallax.
„Aga… mina armastan vaid oma meest… Ma ei taha sulle haiget teha tühja lootust andes…“ sosistas Debora ärevalt.
„Ma tean, olen kaotanud kõik naised, keda olen eales armastanud, aga ju see siis on minu saatus,“ vastas mees ning palus,“ luba vähemalt mul sind armastada.“
Ta suudles Deborat sügavalt ning kummardus veelgi madalamale naise kohale:“Võta mask eest, palun.“
„Ei, ma ei või. See on kõik, mis mulle on jäänud – mu minevik, olevik, tulevik. Maskita ma pigem suren.“
„Ma tahan, et sa maski eest võtaks! Ma pean nägema maailma kauneima naise nägu! Esimese naise nägu, kellega ma armastusest üheks saan! Võta mask eest,“ nõudis Fallax.
„Pigem suren!“ protestis Debora.
„Sündigu sinu tahtmine!“ karjus mees vihaselt ning haaras sahtlist pistoda, ,, viimane võimalus või muidu kaotad elu! Mask eest! Ma ei taha sind tappa, ma armastan sind, aga tean, et sa jätad mu niikuinii!“
„Ma ei luba sul mu maski eest võtta! Ma tahan vähemalt surragi väärikalt!“ karjus Debora enesekindlalt.
„Ma ei taha sind tappa, ma armastan sind…“ anus mees.
„Siis ära käse mul maski eest võtta,“ nõudis neiu.
„Hea küll, ma lepin sellega, aga ainult ajutiselt…“ teatas mees ning silitas rahunenult ning õrnalt kaunitari siidiseid juukseid. Nad suudlesid kirglikult ning hoidsid üksteisest kõvasti kinni. Mõlemad tundsid, kuidas armastuse tulv taas kord südameisse kerkis ning lainetama hakkas. Korraga krapsas mees püsti kui ussist nõelatu ning taganes kramplikult peast kinni hoides :”Ei! Ma ei saa! Anna andeks. Ainuke naine, keda ma armastan, on surnud ning koos temaga surin minagi. Ükskõik, kui palju sina ka mulle ei meeldiks, tema mälestust ma ei rüveta.”
Debora vaatas imetlusega tugeva mehe figuuri enda ees ning ütles tasakesi tänulikult:” Ma armastan sinu armastust tolle naise vastu - sa oled tõeline rüütel.”
Debora kuulis, kuidas kergelt hingeldav mees riiete sahisesedes kambrikesest lahkus.

KOLMAS OSA

Debora seisis Taneli haual, kaks verevat roosi käes ning vaatas hetkeks tänulikult taeva poole, mida katsid sombused sügispilved, kuigi oli alles augustikuu algus. Debora tundis end esimest korda pärast sõda ning läbielatud sündmusi rahulikuna. Ta oli elus ning tänulik selle eest, et võis kordki oma elu jooksul näha meest, kes tema hinge igaveseks valgusest ja armastusest värelema pani - meest, kes andis Deborale elumõtte. Tuul undas puu latvades ning kõu kärkis aina kõvemini rebestades taevalaotuse mitmeks mitmeks irvakil pilveribaks. Debora asetas lilled Taneli hauale ning astus küla poole. Vihm jõudis talle järele ning padu ei jätnud ühtki kohta noore naise ihul kuivaks. Ta astus läbi sügavatest porilompidest ning mudavallidest, lastes paduvihmal endaga kanda mure- ning nukrusekoorma. Ta oli nüüd vaba ja ringiga tagasi seal, kust alustas. Ometi polnud miski enam endine. Debora oli naine. Ta oli läbi elanud liiga palju, et seda mitte mäletada või et rahus edasi elada. Jah, ta oli vaba, ta polnud enam Occasios prostituut. To õhtu, mil härra Fallax leidis, et ei suuda oma armastatu mälestust rüvetada, jäigi viimaseks, mil Debora bordelliomanikku nägi. Vahetult pärast Fallaxi lahkumist, sisenes salapärasesse ruumi see sama vanem naisterahvas, kes Debora alla keldrisse oli juhatanudki ning andis maskileedile ümbriku rahaga ning härra Fallaxi kirjaga, kus isand tänas neidu kindlameelsuse ning truuduse eest.
Debora elas juba kaks kuud jälle oma toakeses Milli lauda kõrval ning aitas koos neiuks sirgunud Leenaga Millil tellimusi täita. Vahepeal küll käis Ivo Deboral kosjas, kuid noor naine oli otsustanud armastusest Janeki vastu ning austusest härra Fallaxi truuduse vastu, igaveseks vanatüdrukuks jääda. Hiljem, kui korvi saanud Ivo oma haavatud uhkusest üle sai, hakkas ta silma viskama hoopiski Leenale. Deborast aga oli saanud hea alternatiivmeditsiiniga ravija ning õhtuti käis ta küla baaris tantsijana esinemas. Nüüd ta siis kõndiski läbi sest sopast ja porist, vihm oli ta esinemisest kuumaks köetud naha lõdisemiseni maha jahutanud. Pisarad, mis ta juba Taneli haual oli puistanud, joonistasid noore tantsijanna näkku soolased kahvatud vaod. Tasahilju jõudis Debora oma toakese ligidale, kui märkas, et sealt helgib valgust. Kui noor naine tuppa astus, leidis ta sealt eest mitukümmend veripunast roosipuketti ning Milli, kes särava näoga Debora voodil lösutas.
“Assa mu meie, plika! Kus sinule on ikka õnne antud!” muheles Milli ning peitis enda peost krõbiseva paberikese kavalalt selja taha.
“Milli? Kust need roosid siia said?” uuris Debora muheledes.
“Sa Issa Ristikene! Debora, sina võta nüüd korralikult istet, muidu vaata et kukud pikali, kui mina sinule räägin, mis juhtus!”
Debora võttis itsitades istet ning kuulas, kuidas Milli õhku ahmides täiesti pühendunult noorele naisele sündmust seletada püüdis :” Aga täna õhtul, kui sina baaris veel tantsisid ning mina just laudast tulin, nägin sinu maja ees head ärrat - sinu kosilast.”
“Ivo jälle või?” arvas Debora noruspäi.
“Mis Ivo? See mõni ärra! See ju kehkenpüks! Ma mõtlen ikka seda ärrat, kes sinule kõige lähem on,” turtsus Milli.
“Keda siis? Ma ei mõista? Seda salapärast meest, kes mind aastate eest kopsupõletikust terveks ravis?” arutles noor naine.
“Seda sama. Seda sama elegantset ärrat, kes sulle haigevoodi kõrval madalahäälselt kitarr vasta südant laulda lõõritas!” noogutas Milli hoogu sattunult ning jätkas, ,, ikka seda sama ärrat mina mõtlen, kes sinule need punased lakk-kingadki ostis!”
“Tema tõi kõik need lilled? Mis puhul? Kas sa küsisid kes ta on? Kust ta mind teab ning miks ta mind niipalju aastaid on salaja kaitsnud ning hoidnud?” päris Debora ärevalt.
“Sa Issa ristikene! Kust mina kallis laps temalt kõike seda küsida taipasin! Mina ainult suutsin imetleda kena ärra nägu ning lilli, mis tema sinule tõi,” torises Milli nagu oleks pahandada saanud, et on jälle valesti talitanud, ,, mina küsisin küll, et kuidas ärral läheb aga tema mulle ei vastanud, tsuskas vaid selle paberilipaka mulle pihku ning sammus elegantsel kõnnakul minema.”
“Mis seal kirjas on? Näita?” nõudis Debora.
Milli nõjatus tahapoole ning peitis kavalalt itsitades paberikese selja taha.
“Milli! Näita ometi! Mis seal kirjas on!? Oled seda juba lugenud!?” päris Debora kärsitult.
Mõnda aega veel puikles õmblejanna vastu, kuid andis siis järele:” No võta siis oma armastuskiri. Mina pole seda lugenud - see puha ladina keeles. Või mina säärast keelt oskan!? Sa Issa Ristikene ja kui mina mõistakski seda keelt, ei uuriks ma iialgi sinu salakirjasid!”
Debora sai kirja enda kätte ning ehmatas, kui seda lähemalt nägi : see oli tugev ning suursugune paber, millel oli elegantse käekirjaga ladinakeelne tekst - täpselt samasugune paber, tekst ning keel, mis nendel seitsmel kummalisel kirjalgi, mis Debora vanglapäevil aknast sisse olid sadanud ning mis hiljem välja tuli, olid härra Fallaxi saadetud. Debora luges tasakesi kirja läbi :”
Lugupeetud Punaste Lakk-kingade Neiu,
Palun kohtu minuga täna öösel vanas kabelis,
austusega härra Fallax

“No mis seal oli! Mis seal oli!? Loe ometi!” hädaldas Milli voodil ärevalt niheledes.
“See on härra Fallaxilt…? Minu isandalt Occasiost,” teatas Debora segaselt.
“Mida to vigane bordelliomanik sinust tahab?! Viimati, Sa Issa ristikene, viimati mõtles ümber ning ikka tahab sinuga magada?!” ärritus Milli ning lõi kohe kolm korda endale risti ette.
“Ma ei tea, mida ta tahta võib, aga… Milli! Kui see oli see sama mees, kes mind aastaid tagasi kopsupõletikust terveks ravis, kuidas saab ta siis olla samal ajal ka bordelliomanik? Härra Fallax ei tundnud mind kui Deborat, pealegi oli ta vigane ning… ehh… see on jube segane.. ” arvas noor naine.
“Aga mis sa nüüd teed Debora? Sa ei mõtle ometi selle vigasega kohtuma minna - südaöösel kabelisse?” hurjutas Milli emalikult.
“Aga ehk ma peaks? Mis mul ikka karta on?” arvas Debora ning avastas enda üllatuseks, et oligi justkui millestki puudust tundnud, ja see miski oligi härra Fallaxi kiri, tähelepanu. Noor naine leidis, et kuigi ta ei armastanud bordelliomanikku, oli ta ometi kiindunud mehe aususesse, mehisusse, tarkusesse. Ta leidis, et härra Fallaxis oli midagi janekilikku.
“Sa Essukene! Debora! Sa ei mõtle ometi tõesti minna?! Sa Püha Ristikene, oled ära pööranud mu tüdruku! Debora, no tule mõistusele, see mõni maniakk, ta tahab sinult nüüd välja pressima hakata, et sa ikkagi temaga oleksid! Mina keelan sinul segasel sinna minna!?”
“Milli, kullakene, rahu. Kõik on ju hästi. Ma tunnen härra Fallaxit, ta on aus ja südamega mees. Pealegi ühe käega abitum. Ta ei taha mulle haiget teha. Ma olen väga ettevaatlik, luban seda sulle,” keelitas Debora Millit rahunema ning silitas vana õmblejanna pead. Milli ei öelnud enam midagi, sest teadis, et see oleks noore vemmeldava verega naisele mõttetu. Ta tegi vaid Deborale kaitsva ristimärgi otsaette ning soovis talle head teed.
Noor naine jõudis alles peaaegu enne koitu vanasse kabelisse, mille ukse avas Isa Rafael isiklikult :”Teid noori küll ja teie totraid tempe.”
Debora naeratas vabandavalt Isa Rafaelile ning liikus pool hiilides altari poole. Mida samm lähemale, seda raskem oli Deboral ennast sundida edasi minema, sest iga hetkega meenus talle aina enam öö, mil Tanel Janeki pähe sellel samal kabeliuksel surmava kuuli sai ning mil Debora veel hetke võis Janeki kaisus altaril lamada. Arglikult tippis kaunitar altarile lähedale ning nüüd märkas ta enda ehmatuseks, et sellel lamas üks mehe kogu. Debora tardus hetkeks, sest täpselt samas kohas oli lebanud ka Janek, kui Debora talle toidukorviga läbi talvise tuisu oli külla tõtanud. Siiski tegi tantsijanna veel paar sammu kuni silm suutis seletada, kes sellel altariesisel lebas - see oli härra Fallax. Debora seisatas mehe kõrvale ning võttis kergelt värisedes pimeduses kobades tema ainukese käe oma pisikeste pihkude vahele:” Ma olen siin.”
Härra Fallax liigutas end pisut ning Debora tajus mehe pilku oma kehal, ometi ei võinud ta valguse puuduse tõttu ise meest selgemini näha. Härra Fallax palus Deboral küünlad süüdata, kuid laskus ise samal ajal naise ette põlvili :” Debora, mu arm, kas sa teeksid mulle seda au ja lubaksid ühel surematul röövlil sind endale naiseks röövida, sest ta armastab sind, ega suuda sinuta elada?”
“Janek?!” karjatas Debora õnnest ning tormas oma kallima embusesse.

Sellel samal augustikuu koidikul panigi Isa Rafael nad salaja väikeses vanas kabelis õnnelikult paari. Janek oli leidnud naise, kes jäi talle igaveseks pühaks ning kes lunastas mehe silmis kõigi teiste naiste väärteod. Debora oligi tema elu ning jõud. Noor naine avastas enda jaoks uue maailma - maailma, mida ta tegelikult oli kogu aeg endas kandnud ning millesse uskunud, kuid ometi kartnud. Debora tundis nüüd, et vaid tänulikkus kõige olemasoleva, nii hea kui ka halva, kõige juhtunud eest, oli see, mis andis talle tegelikult õnnetunde. Nüüd ta teadis mis on õnn - see pole seisund ega olukord - see on olemasoleva olemus. Debora mõistis et vaid usk ning lootus on need, mis ainsana rasketest olukordadest väljapääsuteele võivad juhtida ning erinevalt hirmust, kainet mõistust tagasi võivad tuua. Kuid ometi kõige alus on armastus. Armastuseta ei eksisteeriks ei usku ega lootust, kuid armastus on ometi kõigi sees olemas. Debora ning Janek leidsid eneste seest armastuse ning peegeldasid neid teineteisele. Koos õppisid nad tänulikult elama usus, lootuses ning armastuses.