Jessica suutis vaevalt voodist tõusta ja hommikumantli selga tõmmata, kui tema kass köögis savikausi põrandale ajas. Jessica korjas killud kokku ning jõi vaikust nautides hommikukohvi, kui korraga keegi närviliselt uksekella vahetpidamata helistas. Jessica kiirustas ust avama. Uksel seisis hingeldav pulstunud juustega Ashely, kes Jessicalt küsimata tuppa trügis ning ukse kindlalt sulges. Ta sööstis Jessica magamistuppa ja sulges seal kõik aknad. Sõbrannat hommikumantli varrukast tirides istus Ashely Jessica veel korda tegemata voodile. „Oh Jess!“alustas Ashely hinge tagasi tõmmates,“Oled sa kindel, et keegi siin ei kuule?“ Jessica noogutuse peale teatas Ashely meelekindlalt“ Sa ei arva iial ära, kes mind eile välja kutsus!“ Jessica vaatas igavlevalt Ashely ärevust ning pakkus:“ Erich ? „ Ashely pööritas oma pruune silmi nagu see oleks kõige nõmedam vastus, mida Jess võiks üldse pakkuda:“See, et ma Erichuga käin ei tähenda, et ma ainult temaga väljas peaksin käima.“ Jessicas tärkas uudishimu ning ta vaatas küsivalt Ashely põnevusest põlevatesse silmadesse.“Ma teadsin, et sa ei arva seda iialgi ära!“naeratas Ashely võidurõõmsalt“Ronny!“ „Ronny?“imestas Jessica nagu kuuleks esimest korda sellist nime. „Ronny! Ronny! Jah, see sama rosinasilmadega musklis kutt!“ teatas Ashely erutusega. „Ronny?!“kiljatas Jess, kes nüüd linna kuumima poisi nime ja välimuse oli suutnud kokku viia. Ashely jutustas õhinal:“ Nii jama et sa eile peole ei tulnud. Ma läksin sinna ning seal ta oli suure poistekamba keskel nagu kuningas. Aga ta tuli otse minu juurde! Ma oleks rabanduse saanud kui kui ta mulle oma metsiku pilgu heitis…“ Jessica jälgis pisut kahtlustavalt Ashely joovastusest ruttavat ja segast juttu. „Ta haaras oma tugevate kätega mu pihast ning juhtis mu teiste juurde, tutvustades mind enda tüdrukuna! Mu peas jooksid pöörase kiirusega tuhanded mõtted temast ja minust. Ta tegi mulle ettepaneku välja minna. Ronny kergetest sammudest võis välja lugeda, et ta oli uimasteid tarvitanud , kuid ma ei hoolinud sellest. Minu jaoks oli meeletuim olla tema käte vahel! Olime terve õhtu koos, elades vaid hetkele!“. Jessica ütles pool omaette kerge tüdimusega:“Ja-jah, sinu järjekordne tõeline armastus.“ Ashely ütles solvunult:“Ei. See on hoopis midagi muud. Ma pole Erichuga olles iial sellist põnevust tundnud. Ronny ja minu vahel on eriline tõmme, mida ka tema kindlasti tunneb. Erich aga on lihtsalt hea ja hoolitsev, kuid üksluisete mõtetega noormees, Erichuga ei saa elu olla põnev. Ma ei saa temaga võtta elult , mis võtta annab, sest ta on nii…“ „Elukogend. Soliidne. Täiskasvanud?“aitas Jessica Ashely lauset lõpetada. Vaevalt oli Jess seda öelnud, kui helises uuesti uksekell. Jessica lonkis uksele ning seal seisis Erich kimp verevaid roose pihus. „Kas Ashely on siin?“ küsis poiss madala häälega. Jessica kutsus Eicu sisse ning suunas ta tuppa, kus Ashely unistavalt ikka veel sassis voodis pikutas. Ashely tõusis Erichut nähes püsti, kahmas roosid ning eneselegi märkamatult lasi need uksekõrval asetsevasse prügiämbrisse kukkuda. Ta pööras ennast näoga tagasi Erichu poole ning ütles ükskõiksel ilmel:“Aitäh.“ Erichu hallikad silmad vaatasid küsivalt ja abiotsivalt Jessica poole. Jessica võttis poisi käest ning tiris ta tagasi välisukse juurde. Jess sõnas pool sosinal tõsisel ilmel:“Praegu pole just õige aeg.“ Erichu pilk oli rahunenud ning haavunult väriseva häälega alustas ta juttu:“Ma teadsin, et minu ja Ashely suhe oli juba algusest peale viga ning mida rutem ma selle lõpetan, seda parem meile kõigile.“ Pilku maha lüües ütles Jess kaastundlikult:“Mul on kahju…“ Erich seadis end minekule, kui äkitselt avanes välisuks. Uksel seisis pikka kasvu pruunide silmadega musklis poiss, kes närviliselt ja üleolevalt sisse tuiskas ning küsis:“Ashy siin we?“ Erich tormas meeltesegadusest vaevatult minema. Selle aja peale oli Ashely juba koridori jõudnud. Nagu enesest mõistetavalt astusid Ashy ja Ronny tagasivaatamata uksest välja.
Päikesekiired äratasid Ashely võõras voodis. Aegamisi meenus talle möödunud õhtu. Tüdruku pea lõhkus ning ta tundis erilist väsimust. Veendunud, et on toas üksinda avas Ashely voodi kõrval oleva kummuti sahtli. Ta leidis suure hulga vanu must-valgeid pilte. Kohe esimesena jäi talle silma perepilt, millel ilutsesid isa, ema, poiss ja tüdruk. Ashely tundis pildi pealt ära enda ning oma ema ja isa. Samal hetkel astus tuppa Ronny. „Mida see pilt sinu käes teeb?“küsis Ashely imestunult. Poiss ütles ükskõiksel ilmel:“See on mu perekond:see väike tüdruk on mu õde, kes juba lapsena suri.“ Kui Ashy oma mõtetes pildi kokku pani, taipas ta, et Ronny on tema kadunud vend. Tüdruku silmad täitusid pisaratega, värisevate kätega avas ta aknaluugi. Hetkeks vaatas ta veel hirmunud silmadega Ronnile otsa ning laskis ennast üheksanda korruse aknast alla kukkuda. Endine rusuv vaikus asendus sireenide korrapärase huilgega, mis aina lähenes saatuslikule sündmuspaigale…